Elu Võti. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
miks just neid?”
“Aga selle pärast, et neil on väga raske saada teada sinu nime,” muigas Lee. “Meie beduiini kaudu uurides said nad ilmselt teada, kust hotellist me tulime, ja sealt minu toa numbri kaudu ilmselt ka minu nime, sest mina ju tellisin selle auto ja juht teadis tulles vaid minu toa numbrit. Õnneks ei suuda ükski araablane mu nime korralikult telefonis ütlemise peale kirjutada, seega võtab aega, kuni nad saavad faksi või mingi muu sidevahendiga minu täpse nime, mille järgi uurida, kust me tuleme ja kuhu eeldatavalt lendame.”
“Taevale tänu, ma tegin mõlemad lennupiletid oma nimele, et boonuskaart ka sulle laieneks, seega ei jäänud mul üle muud kui teha meist mister ja missis Vasar – mingi kasu ka sellest VIP-staatusest ja äriklassist.”
“Ega sa püstolit oma kotti unustanud?” päris Lee, kui vormis teenindajanna neid läbi trügiva rahvasumma juhatas.
“Ei, sokutasin lennujaama ees prügikasti, see veel puudus, kui me turvakontrollis relvaga vahele jääme.”
Hetkel ei tundunud Thorile viiekordne piletihind enam mingi mõtlemapanev kulu, ainus, mida ta tahtis, oli sellest selga sadanud jampsist võimalikult kiiresti ja valutult välja tulla.
“Äriklassis on korralikul firmal ka oma check-in, seega ei pea me läbi üldise turvakontrolli minema, ehk läheb õnneks.” Mehele hakkas üha enam kohale jõudma, et sellest loost väljatulemine võib osutuda arvatust keerulisemaks.
XII peatükk
Veidrad unenäod
VIP-turvakontrollis polnud peale nende ühtki reisijat, võrreldes kogu ülejäänud lennujaama hullumeelse saginaga näis see lausa paradiisina. Thor pani Leele piirivalvurite nähes hoolivalt käe ümber ja naine manas näole taas raseda naise malbuse. Piirivalvurid naeratasid. Ometi näis, et pagasilint nende väheste asjadega venib teosammul. Lee oli juba asunud turvaväravatest läbi astuma, kui tardus vaatama hoopis üht teist punkti eemal. Rahva hulgast eristus liba-Banderase kuju, keda saatsid kaks mundrimeest. Piirivalvur viipas kutsuvalt, Lee läks turvaväravatest läbi.
Nagu oligi arvata, libistas turvanaisest araablanna metalliotsijaga tema kehast üle nii kaugelt, et ei riivanud hetkekski Lee võltskõhtu. Araablanna pööras pilgu Lee kõhule ja naeratas vandeseltslaslikult. Tema enda kehakumerused andsid ka vormihõlsti all tunnistust sellest, et tal võib olla päris mitu last.
Thor võttis teisel pool väravat just püksirihma maha, kui järsku näis liba-Banderas midagi märkavat ja kinnistas pilgu nende värava suunas. Järgmisel hetkel Lee minestas.
Hetkega oli Thor turvaväravatest läbi ja püüdis kokku kukkuma hakkava naise kinni. Väravas läks sebimiseks, araablannast piirivalvur näitas Thorile, kuhu kokkuvarisenud Lee talutada, teine piirivalvur haaras nende osaliselt läbivalgustatud, kuid osalt valgustamata asjad ja jooksis neile järele. Mundrimehed ja liba-Banderas tulid leti juurde, kuid kuulnud, et rasedal kreeklannal hakkas halb, läksid otsinguid mujale jätkama – nende siht oli leida kaks papüürustega plehku pannud põhjamaalast, kellest ühe nime polnud neil siiamaani õnnestunud välja selgitada ja teise nime ühestki lennujaama arvutist leida, kuid kellest kumbki polnud rase. Ka Lee nime kirjapilt oli egiptlastele osutunud tõeliseks pähkliks. Teha väljavõte kõigist sarnastest nimedest olnuks siinsete arvutisüsteemide juures ilmselt palju tahetud.
Äriklassi ootesaali jahedas privaatsuses vaatas Thor Leele otsa ja tema ilmes oli kergendus.
“Kuidas sul õnnestus nii õigel hetkel minestada?” küsis mees, tuttavad muigekurrud taas suunurkades.
“Eks reklaame lavastades peab ju ise näitlejatele ette näitama, mida nad tegema peavad, seega pole väike annus lavapraktikat minust päris kaarega mööda läinud,” muheles Lee sama selge kergendustundega vastu. “Aga sinu äriklassi ja VIP-kaardita oleks me ilmselt praeguseni selles rahvaste paabeli hullumajas ja poleks ilmselgelt nii kergesti kogu oma keelatud kraamiga piirikontrolli läbinud,” vastas naine tunnustusele tunnustusega.
“Noh, eks ütlevad ju, et raha ei tee õnnelikuks, kuid seda omades on igatahes lihtsam olla …” Thor otsis sõnu. “Õnnetu” polnud kindlasti see sõna, mida ta vajas.
“Maailmaajaloolise tähtsusega saladuse lahendaja.”
Nüüd naersid nad mõlemad südamest.
“Muide, ma peaksin vist oma sõpradele helistama, et nad ei laseks mind hotellis otsima hakata, me oleksime ju pidanud täna Kairost tagasi jõudma või kuidas?” jõudis reaalsus Thorini taas veidi varem kohale. “Mingi hotelli võiks ka Ateenas broneerida, ma eeldan, et ei pöördu selles küsimuses oma sekretäri poole, nagu ma tavaliselt tööreisil olles teeksin.”
“Pöördu minu poole, ma lähen surfan pisut siinsamas arvutis ja otsin hotelli, kuni sa sõpradele helistad,” pakkus Lee.
“Ei, see pole see, mida sa …” ütles Thor poolihääli telefoni, vaadates ise, kuidas Lee ootesaali klaasseina taga arvutis toimetab.
“No vana, ära häbene, juhtub paremateski perekondades,” itsitas Egon toru teises otsas. “Meie vaikime nagu partisanid, keegi ei saa teada, kus ja kellega sa tegelikult puhkust veetsid. Kuule, aga tegelikult, kus te siis olete, kas võtsite siinsamas Hurghadas mingi privaatsema hotelli, kus pole teisi eestlasi piilumas, või sõitsite kuhugi kaugemale?”
Egoni hääles ei olnud mingit hukkamõistu – meeste värk, kellel poleks neid väikseid kõrvalehüppeid elus ette tulnud. Sõpradele võis sellistes asjades alati loota.
“Ah, võtsime jah pisut kaugemale,” ei tahtnud Thor pikemalt seletama hakata. Armuseiklust ta sõbrad mõistaksid, kuid seda, mis temaga praegu tegelikult toimus, ei usuks kohe kindlasti, seega polnud erilist mõtet ka seletama hakata.
“Noh, aga sina, vana, olid küll nüüd viimane, kellest ma oleks arvanud, et mingi reisiseikluse peale katus nii järsku sõitma hakkab, et päevapealt plehku paned,” ei saanud Egon oma tavalisel muhedal moel nöökamata jätta.
“Ah, käi sa ka kus …” Thor lõpetas kõne. Vähemalt ei hakka keegi teda enne tagasilendu otsima.
Thor ärkas kellatirina peale nagu ikka. Ta püüdis voodist tõusta, kuid jalad ei kuulanud sõna. “Jälle!” käis mehe peast läbi. Jõuga vedas ta end voodiservale ja vinnas kõigepealt ühe, siis teise jala käte abil üle voodiserva ning tõusis vaevaliselt istukile. Magamistuba oli pime. Eemalt teki alt kostis vaikset nohinat. Naine magas seljaga tema poole täiesti voodi teises servas.
“Ega ta ometi näinud, et ma enam oma jõul liikuda ei suuda,” mõtles mees ja tundis, kuidas teda haaras õudus. Ropsuga kiskus ta end jalule, ent varises karjatusega põrandale.
Thor ärkas võpatades. Kodune magamistuba oli kadunud, hommikupäike paistis heledalt hotellituppa ja teisel pool voodis helkis padjal tuhmkuldsete juuste pahmakas.
“Jälle see unenägu!” mõtles mees end õuduspildist vabaks raputada püüdes. Unenägu, mis painas teda juba mõned viimased aastad – luupainaja suutmatusest end ise omal jõul paigast liigutada. Jõuetu paigalolek ja lootus, et teised tema ümber seda ei märka. Teiste jaoks pidi ta olema juhtiv, tugev ja edukas, nemad ei tohtinud teada, et omal jõul iseenda liikumises hoidmine iga päevaga üha vaevalisemaks muutus. Vaimustust ja kirge ei kutsunud enam esile ka õnnestunumad tehingud, paremad autod ega kallimad reisid.
Lee kuldne juuksepuhmas kõrvalpadjal tekitas mehes omalaadse hella tunde, mida ta enam ei mäletanudki. Eelmisel õhtul, kui nad Kairo õudustest pääsenuna lõpuks Ateenas hotelli olid jõudnud, lasi Thor Leel esimesena vannituppa minna ja kui ta ise duši alt väljus, magas naine juba rampsügavalt. Viimaste päevade pinge ja magamata ööd olid oma töö teinud. Thor vaatas võõrast tüdrukut enda kõrval voodis ja mõtles unenäole. Esimest korda üle pika aja oli ta nende nelja päeva jooksul tundnud, et miski teda vaimustab, kaasa haarab, innustunult tegutsema paneb. See oli midagi uskumatut ja ootamatut. Thor tõstis käe, et Lee juukseid silitada, kuid tüdruk pööras ootamatult ja võpatades eemale.
Lee kõndis mingis kummalises hoones, mille lihvitud heledatelt kiviseintelt peegeldus tagasi tõrvikuvalgus. Seinad olid kaetud