Elu Võti. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
pole ühes kaalus, see pole aus maadlus,” naeris Lee, tõmbas ninaga kiiresti üle Thori nina ta vastas ja hetkel, mil mehe käte haare lõtvus, oli naine taas püsti.
Miski sellest kiirest, ent ometi vastastikusest kallistusest jäi kummagi kehasse kirvendama ka siis, kui nad hetk hiljem vastashotelli retseptsiooni poole ja sealt taksopeatusesse kiirustasid.
XI peatükk
Põgenemine Egiptusest
Taksosse istudes vaatas Lee hetkeks üle õla nende hotelli poole ja märkas ootamatult eemal parkinud autost välja hüppamas nende “Egiptuse Banderast”. Mees lähenes jooksujalu nende paigast võtvale taksole, ise taskust telefoni otsides ja kedagi samal ajal üle õla hõigates.
“Kiirelt, Thor, meid on märgatud,” ütles Lee hetkel, mil takso paigast liikus. Thor vaatas Lee näidatud suunas.
“Näib, et nad siiski jälgisid meie hotelli, kuid eeldasid, et me võtame takso selle eest. See mees ootas taksopeatusesse pargitud autos,” arutles mees takso tagaaknast neid jälitama asujate tegevust jälgides. Vanemat sorti arusaamatut marki masin keeras taksode vahelt liiklusesse ja püüdis end neile sappa haakida. Banderas seisis samal ajal hotelli ees ja seletas midagi kiirelt ja ärevalt telefoni.
“Maksan topelt, kui viid meid nii kiiresti lenujaama, kui saad,” ütles Thor taksojuhile inglise keeles ja too mõistis, kuigi polnud ilmselt nende selja taga hargnevat sündmustikku jälginud. Mees hakkas kohe rikkuma kõiki liikluseeskirju, kihutas ridade vahel ja kiilus end läbi sealt, kus tundus olevat ummik, millest mootorrataski läbi ei pääse. Sõna “topelt” mõjus magnetina. Vanem rohekat karva masin kadus silmist. Näis, et neil oli jälle väike edumaa.
Lennujaama jõudmiseks kulus ometi pea tund.
“Mul on õnneks mõne lennufirma VIP-kaardid, nendega peaks pileteid saama ka viimasel hetkel, nüüd tuleb ainult vaadata, millal esimene lennuk läheb. Oot, kuhu me siis lõpuks lendame?” küsis Thor, kui nad taksost väljusid.
“Ma eeldan, et see võiks olla Ateena,” ütles Lee, ise pingsalt ümbrust uurides. Miski ütles talle, et tänase päeva seiklused pole veel lõppenud ja tasub olla valmis ootamatusteks, tulgu need siis kust tahes.
“Lähim Ateena lend läheb nelja tunni pärast, kas see sobib sulle?” küsis Thor, kes ringivahtimise asemel hoopis lennuplaani uuris. “Õnneks on see Lufthansa, kelle kuldklient ma olen, seega peaksime pileti igal juhul saama.”
Kui nad kassade poole suundusid, märkas Lee mingit sagimist – rahvamurdu siginesid mundrites mehed, kes liikusid nendega samas suunas, rahvusvaheliste lendude kassade poole. Lee aimas halba.
“Mine vaata, kas pileteid on, ma ootan siin,” ütles ta Thorile ja peitis end mingi tugisamba taha.
“Lennuk on välja müüdud,” teatas Thor, kes oli kiirelt kassaneiuga vestelnud. “Alles on vaid kolm äriklassi piletit, mis …”
“On viis korda kallimad kui tavalised, jah, ma tean,” lõpetas Lee üle õla vahtides.
Miski tema sees andis väga tugevat ohusignaali. Kassaneiul eemal helises telefon, tema nägu muutus kõne ajal tõsiseks ja ta hakkas kiirustades midagi oma arvutist otsima. “Kuule, kas sul kotis mõni sinu suuruses T-särk on käepärast?” küsis Lee Thorilt ootamatult.
“T-särk? Miks sulle seda järsku vaja on?”
“Mulle tundub, et meie klantspildinäoga sõber on otsustanud, et kui ta ei saanud meist allilma jõududega jagu, võtab ta appi pealilma,” sõnas Lee poolihääli, nagu võiks keegi nende eestikeelset vestlust selles keeltepaabeli saginas mõista.
“Mida? Mis ta saab meile teha, kui me võime ise tema vastu tunnistada, kuidas ta püüdis kaht valget turisti röövimise eesmärgil mõrvata lasta,” ei suutnud Thor ohu olemust mõista.
“Sõna sõna vastu, Thor. Ta on kohalik ja muu hulgas kohaliku kõige prestiižsema muuseumi töötaja, meie aga lihtsalt kunstivargad,” pani Lee autos pähe tulnud hirmumõtte sõnadesse.
“Kunstivargad?” Thori ehmatus oli reaalne. Mehe pähe polnud hetkekski tulnud, et nende kätte sattunud käsikirja võib käsitleda kohaliku muinasaardena, mida nad lihtsalt niisama ei võigi maalt välja viia.
“Kairo muuseumi direktor Zahi Hawass on muu hulgas ka Egiptuse muististe ameti direktor, kes on kuulutanud välja tõelise ristisõja valge maailma vastu, kes seni Egiptuse muistiseid kontrollimatult teaduse sildi all oma muuseumidesse tassis. Nüüd nõuab ta sellistelt võimsatelt riikidelt nagu Ameerika, Prantsusmaa ja Inglismaa, et nood tagastaks kõik kunagi välja veetud muinasesemed, kuna need kuuluvad seaduslikul alusel Egiptuse riigile. Kui isegi Briti Muuseum ja Louvre on Hawassi vastu võitlemisel tunnistanud oma juriidilist jõuetust, mida siis meie peame tegema, viies maalt välja käsikirja, mille omamise õigust me ei suuda kuidagi tõestada?”
Lee seletamine pani Thori mõtlema. Seiklus, kus poisikeselik ajujaht ja paugutamine asendus ootamatult riiklikul tasandil tagaotsitavaks kurjategijaks saamise reaalse ohuga, ei paelunud Thori kohe põrmugi.
“Kuidas on mu T-särk kõige sellega seotud?” küsis mees, et võtta paus mõtete kogumiseks.
“Kui ta sul on, anna siia, ma lähen käin korra tualetis ja sina püüa sellelt kassapreililt välja peilida, mida need mundrimehed siin ootamatult sebima hakkasid. Näib, et sa meeldid talle oma põhjamaises soliidsuses.”
Thor mühatas, ent oli naisele pinge naljaks pööramise eest tänulik. Ta soris oma väikses spordikotis, kuhu oli enne nende ootamatut Kairo-sõitu visanud paar puhast särki ja mõne T-särgi – juhuks kui ilm peaks nii palav olema, et särki kaks korda päevas vahetama peab.
“Millist sul vaja on?” küsis ta Leelt.
“Kõige suuremat,” vastas naine. “Igaks juhuks pane ka päikseprillid ette, ma usun, et sina jäid sellele meie liba-Banderasele rohkem meelde kui mina.”
Lee kadus tualettruumi suunas, oma kott ja Thori särk näpus.
WCst väljudes märkas naine meest naerdes kassaneiuga vestlemas.
“Kallis, me saime Ateena piletid, ma võtsin meile äriklassi, sul on mugavam,” ütles mees inglise keeles ja oleks Leed vaadates äärepealt lauselõpu alla neelanud.
“Tore, et sa meie peale mõtlesid,” vastas Lee armsaima naeratusega samuti inglise keeles ja pani pea ootamatult kassaneiu ees Thori õlale.
“Oi, härra, miks te ei öelnud, et teie … abikaasa on …” jäi kassaneiu esmakordselt Leed silmitsema.
“Jah, sellepärast me peamegi nii kiirelt koju tagasi sõitma, et mu tervis pole selles kuumuses vist kõige parem,” vastas Lee, püüdes Thori jahmatust varjata.
“Mitmes kuu teil on, madam, ega ometi pole viimane, et peaks lennufirmat erimeetmetest teavitama?” küsis kassaneiu Lee esilekummuvat vöökohta Thori suure lohmaka särgi all vaadates.
Lee naeratas malbe väsimusega nagu tõeline rase: “Ärge muretsege, alles seitsmes, aga näib, et ta on isasse, vägev mees.”
Pead kassapreili näolt Thorile pöörates näitas naine talle kiirelt keelt.
“Ma saadan teid kohe VIP-lounge’i puhketuppa, seal saate rahulikult omavahel olla ja madam saab lamada. Kui midagi vajate, kutsuge kohe teenindaja!”
Lee naeratas taas malbelt ja toetas käe hellalt ootamatult suureks paisunud vöökohale.
“Mis see peaks tähendama?” küsis Thor poolsosinal eesti keeles, kui nad lennufirma töötaja järel VIPide check in’i poole suundusid.
“Mõtle ise, kust nad seda käsikirja kohe kindlasti otsima ei hakka? Raseda naise puutumine on araablasele väga suur tabu.”
“Nutikas!” Thori pilgus oli tunnustus. “Ma sain sellelt näitsikult teada, et tõepoolest oli umbes pool tundi tagasi tulnud ootamatu teade, et lennujaamas tugevdatakse turvameetmeid, aga see tüdruk ei teadnud täpselt, miks. Talle ainult helistati,