Elu Võti. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
Lee ei märganud isegi seda, et mees noris, nii hõivatud oli ta oma mõtetega. “Ohvrid pandi kokkulepitud kohas piirile, kust selle territooriumi asukad need järgmise piirini toimetasid ja nii edasi kuni Kreekani.”
Mees tajus naise süvenevat hämmingut, ent samas kindlat soovi mõistatus lõpuni harutada. Millegipärast mõjus Lee oma papüüruseribadega veenvalt. Kuigi järgmisel päeval pärast nende ühist kõrberetke ütles mõistus Thorile, et sõpradega rannas vedelemine ja õhtune ärijuttude taustaks viskijoomine oleks kindlam ja turvalisem puhkuseveetmise viis kui mingi poolsegase plikaga kõrbes tont teab mis muistsete märkide tagaajamine, istus ta ometi jälle kord Leega autos. Sõbrad olid teinud päris kahemõttelisi märkusi, kui ta teatas, et otsustas paariks päevaks omapäi Kairosse sõita. Thor ei vaevunud sellele pikemalt mõtlema. Tegu polnud sõpradega, kellega peale äri ja ühiste kord-aastas-puhkusereiside teda midagi väga erilist ühendanud oleks.
Seekord oli masinal juht, sest nii pikaks otsaks nagu Kairo ei soostunud ükski firma autot rentima. Ehk ongi parem, juhuks kui jälle mingi jama teel juhtuma peaks, mõtles Thor. Beduiiniürbis mees ümises midagi rooli taga, tema masin ei sisendanud küll erilist turvatunnet.
Lee ei paistnud beduiini üminat ega isegi Thori märkavatki ja uuris pingsalt papüüruslehti oma käes. Thor kasutas juhust ja uuris tüdrukut. Ümarad rinnad kerge suvepluusi kaeluses kiskusid kõigepealt pilgu endale. Päevitunud jalad, mida hele suveseelik väga ei katnud. Sügavkuldsed näole langevad jonnakad juuksed. Thor pidi tunnistama, et nähtu äratas huvi – mitte üksnes muistsete kirjamärkide vastu.
VI peatükk
Egiptuse Banderas
Kairo muuseumi ees auto peatus. Tungides läbi tänavakaubitsejate spaleeri, kes turistidele pealetükkiva järjekindlusega oma nodi pähe määrida katsusid, ja turismigruppide, kes hoolsate lipukeste või vihmavarjudega vehkivate giidide järel tatsasid, sisenesid nad muuseumi tohutusse hoonesse.
“Kust sa kavatsed siin mingi eksperdi leida?” päris Thor muuseumi ees toimuvast Paabeli segadusest pisut rahulikumasse õhkkonda jõudes.
“Lihtsalt küsin, kas siin leidub mõni,” vastas Lee enesekindla muretusega. “Kui üldse kuskil, siis just siin majas peaks töötama ju parimad Egiptuse kirjamärkide eksperdid. No sa vaata ümberringi, siin on kõik nurgad ja nurgakesed, kivitükid ja kujud nendesamade märkidega kaetud.”
Ometi osutus Lee optimism enneaegseks. Muuseumi tõmmule infoletinoormehele ei suutnud nad kuidagi selgeks teha, et vajavad egiptuse vana kirja eksperti. Noormees pakkus neile visa järjekindlusega giidi. Lee oli peaaegu vihastamas, kui Thor lõpuks teatas: “No las nad annavad siis selle giidi. Esiteks pole ma selles muuseumis käinud ja teiseks ütlesid sa ise, et siin on kõik kohad neidsamu märke täis. Kui see giid vähegi tasemel on, peaks ta suutma seda kirja ju lugeda.”
“Ehh, filmides on kõik ju lihtne. Professor X, kes juhuse tahtel muistse saladuse leiab, helistab lähimast ülikoolist kohale ülikooliaegse sõbra, tunnustatud professor Y, kel on saladuse lahendamiseks olemas just puuduolev osa teadmistest, ning kui nende kahe teadmistest veel vajaka jääb, hangitakse viie minutiga kindlasti mingi ekspert …”
“No mis sa norutad, tüdruk, ise ju ütlesid, et me pole siin mingis klišeelikus Ameerika filmis, vaid meil on päris ehtne oma muistne aare, mida otsida. Eks me siis nüüd vaata, mis temaga pihta hakata, kui meil parasjagu kampa professoreid varnast võtta pole.”
Giid oli noor, ilueedi tüüpi meesterahvas, antonio-banderasliku soengu ja püüdlikult ameerikaliku trendikuti riietusega. Hindavalt libistas ta silmad üle Lee suvepruuni keha ja Thori hallinevate juuste ning seadis enda jaoks paika tähtsushierarhiad. Lootus tipile on ühe egiptlase jaoks tähtsam isegi pühast Niiluse jõest, nii otsustas liba-Banderas keskendada põhitähelepanu lugupidavalt vanemale mehele. Ilmselgelt oleks talle rohkem meeldinud grupp Rootsi koolitüdrukuid, kes sädistades nende taga muistsete kujude vahel kõndis.
“Mis haridus teil on?” alustas Lee, kui nad olid esimeses saalis ära vaadanud Alam- ja Ülem-Egiptuse ühendanud vaarao Menese olemasolu vanima, kilbikujulise kivikinnituse.
“Kairo ülikool, olen lõpetanud kunstiajaloo ja giid olen selleks, et jätkata õpinguid mõnes Ameerika ülikoolis,” teatas giid uhkusega hääles.
Thor tabas hoobilt, mis pilguga giid teda klassifitseeris, ja Leed pani muigama, kui kergelt võttis mees omaks igapäevase, eduka juhtivas ametis Euroopa mehe rolli. Või polnud see osa mehest, mis tema enda jaoks igapäevane, nende kahe tõesti ebatavalise tutvusepäeva jooksul leidnud hetke, et mõjule pääseda. Nüüd oli mehe helesinistes silmades terasekarva juhipilk ja käitumises selline kindlameelsus, et Lee paratamatult samuti kraadi võrra aupaklikumaks muutus.
“Kas te suudate lugeda märke, mis on kirjas sellel papüürusetükil?” Thor osutas vitriinis lebavale suvalisele kirja-märkidega papüürusele, mis pisut sarnanes Lee kotis oleva papüürusega.
“Loomulikult, härra, selliseid papüürusi pidime me lugema sadu, et diplomit saada, siin on kirjutatud, et – näete, see siin tähistab vaaraod, tema nimi on kirjas kartušis.” Giid osundas ovaalsele sõõrile, mis ümbritses märgigruppi kesk märkteksti.
“Vaarao selle ja selle valitsemise ajal on toimunud suur üleujutus, mille …”
“Selge.” Thor katkestas autoriteetsel toonil giidi sorava jutu, mille õigsust neil polnud nagunii võimalik kontrollida. “Kui pikk on teie tänane tööpäev?”
Giid näis üllatuvat. Segaduses vaatas ta kõigepealt Leed, siis Thori.
“Me lihtsalt tahaksime teid täna õhtul kuhugi õhtust sööma kutsuda,” teatas Thor häälel, millega juhatas ilmselt ettevõtte nõukogu koosolekut. Giid püüdis banderaslikult naeratada, ent tema hämming säilis.
“Me usaldame teie maitset koha valikul, me ise pole kohalike oludega kuigi hästi kursis, alles jõudsime Kairosse.”
Giidi egiptlaslik kõik-müügiks-olek taastus selle peale kiiresti. Näis, nagu kalkuleeriks ta hetke, millisele oma restoraniomanikust sõbrale rikkad Euroopa kliendid kõige suurema kasuga maha parseldada.
“Õhtusöök Niilusel! Väga romantiline! Imekaunis laev, muusika, tantsijad …” Ilmselt oli giid välja valinud kalleima paketi talle teada olevatest.
“Okei, okei, öelge meie autojuhile, kuhu me peame sõitma, me käiks enne ajaviiteks püramiidide juurest ka läbi, kui me juba siia tulime.”
Thoril kukkus peibutise osa mängimine vägagi loomulikult välja. Egiptlase silmad põlesid kõige selgemas saagiahnuses, kui ta neid lugupidavalt auto juurde saatis ja ukse nende taga kinni pani.
Autos turtsatas Lee naerma.
“Kas sa igapäevaelus oledki selline, nagu praegu olid?” ei saanud ta pärimata jätta.
“Milline siis?” küsis mees, kaval naerukurd taas silma-nurgas.
Lee vaatas meest tema helesinises suvepluusis ja teksapükstes ning püüdis Thori ette kujutada ülikonna ja lipsuga.
“Tähtis ja asjalik,” narris Lee. “Sa oskad väga tähtsalt asjalik olla, nagu just veenduda võisime.”
Thor naeris. “Ilmselt olen ma seda rolli siis pisut harjutanud. No nii viisteist aastat.”
Nende ümber kihas Kairo hullumeelne liiklus, mida beduiinist autojuht näis väga loomulikuna võtvat. Ta tuututas, kiilus end kahe rea vahele kolmandaks, et mööda pääseda, karjus aknast midagi keset teed toppama jäänud juurviljakäruga eesliajajale.
“Ja millega sina oma neid päevi täidad, kui sa just mõnd muistset aaret ei otsi?” päris Thor jutujätkuks.
“Reklaame teen,” vastas Lee lihtsalt.
“No seda ma arvasingi, et miski loomeinimeste värk,” arutles Thor. “Sind kuskil kontoris kella üheksast viieni ei suudaks vist mingi jõud kinni hoida.”
“Ega vist suudaks jah. Ma läheksin ilmselt