Elu Võti. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
aspiriin. Ta oli selle hommikul kotti pistnud, kuigi eelmisel õhtul ei olnud kuigi palju veini joodud. Aga mine sa palavat ilma tea, pohmell võis kuumas kliimas tulla ka väga väiksest joogikogusest. Tuubis oli neli lahustuvat aspiriinitabletti. Lee murendas need näppude vahel tükikesteks ja toppis tükid veepudelisse. Ta loksutas pudelit, kuni tabletid vees lahustusid. Thor seisis eemal ja lasi naisel toimetada. Ju ta mõistis Lee olekust, et naine teeb oma otsuse nagunii teoks ka siis, kui see nad ööseks tilga veeta kõrbesse jätab. Lee oli mehele tema mõistvuse eest tänulik. Selline mõistvus tuli Leele üllatusena, ta oli eeldanud, et kui mitte varem, siis vähemalt nüüd mees vihastab.
Poisikesed olid vagusi jäänud ja jälgisid oma suurte mandlisilmadega hiirvaikselt toimuvat. Lee kükitas naise kõrvale ja püüdis ta pead tõsta.
“Oot, ma aitan,” ütles Thor vaiksel häälel. Ilmselt oli ta unustanud, et käskis veel hetk tagasi Leel maaslamajast nakkusekartusel eemale hoida. Hetkeks näisid poisikesed võpatavat, kui võõras valge mees nende emale lähenes. Tohtis ta üldse araablannat puudutada?
“Toeta teda, ma katsun selle talle suhu valada,” sosistas Lee. Ta ei saanud aru, miks nad inimtühjas kõrbes sosistasid. Ilmselt tuli see haige naise juuresolekust.
Osa hinnalist vedelikku nirises naise lõuga pidi alla, kuid aegamisi sai Lee joogi naisele suhu valatud. Olgugi et teadvuseta, neelatas naine vee puudutust oma huultel tundes instinktiivselt. Lee asetas ta pea hellalt riidekuhjale tagasi. Näis, nagu oleks naisel kergem saanud, ta ei avanud silmi, kuid võis arvata, et ta uinus. Lee ja Thor tõusid.
“Noh, ema Theresa, mis me nüüd edasi teeme?” küsis mees, kui naine pilgu taas haigelt temale pööras. “Ootame mõnd kaarnat, kes meile noka vahel vett tassiks?”
Ukseavast kumas sisse päikeseloojang.
“Ma ei tea,” tunnistas Lee vaikselt.
Ta tõepoolest ei teadnud. Nii seisis ta kesk räpast beduiinionni nagu pahandust teinud kooliplika, kes ootab karistust. Karistuse asemel astus mees ta juurde ja tõmbas oma käega üle naise kuldblondide juuste.
“Pole midagi. Küll me miskit ikka välja mõtleme. Sa olid väga tubli.”
Leest käis jõnksatus läbi. See oli viimane, mida ta taolises situatsioonis võõralt mehelt oodanud oleks.
Ootamatult kostis kusagilt mootorimürinat. Nad kiirustasid onni sissekäigu poole.
III peatükk
Liivast leitud
Eemalt kõrbest lähenes tolmupilv. Poisikesed, kes kogu stseeni vältel hiirtasastena seisnud olid, elavnesid ootamatult ja tormasid onnist midagi oma keeles karjudes välja.
Tolmupilvest ilmus iidvana, arusaamatut värvi auto. Autost astus välja heledas hõlstis araablane, samasugune nagu need, kes hotelliväravas taksoteenust pakkusid. Nähes oma uksel kaht valget, mees peatus. Poisikesed kihutasid tema juurde ja kukkusid midagi elavalt seletama. Mees uuris neid. Üks poisikestest näitas käega Lee poole ja kordas vahetpidamata üht ja sama sõna, mis millegipärast Leele tuttav tundus. Pisut oli ta oma egüptoloogiahuvis araabia keelega kokku puutunud, just nii palju, et teada keskeltläbi paarikümne sõna tähendust.
“Ta ütleb “ingel”,” sosistas Lee jahmunult.
Thor naeratas. “Eks sa olidki neile nagu ingel. Selline helekuldne.”
Mehe soe toon tekitas naises hetkelise võbina.
Beduiin sammus otsejoones Lee suunas ja enne kui naine ahhetadagi jõudis, laskus tema ette ja põlvitas ning kummardus maani. Segadus Lees süvenes iga hetkega. Kui beduiin tõusis, läksid nad tema käeviipe peale uuesti onni. Araablane suundus otsejoones tagaseinas lamava naise poole. Naise nägu oli muutunud. Tema ilme oli rahunenud, näis, et ta magab sügavalt. Higinired ei jooksnud enam ta kriimudel palgetel. Beduiin laskus oma naise kõrvale põlvili, puudutas huultega tema laupa ja tõusis siis.
“Väga tänu,” ütles ta ülikohmakas inglise keeles. “Minu naine. Väga haige. Surema. Ei surema.”
Ta osutas peaga Leele ja kordas araabia keeles sõna “ingel”, siis osutas käega kuhugi kaugusse. “Mina. Vesi. Seal.”
Nüüd said Lee ja Thor aru, et beduiin oli jätnud oma ülikõrge palavikuga naise koju, kartes et too võib surra, ja kihutanud kes teab kui kaugele külla või linna vee ja ehk ka arstimite järele. Beduiin kummardas veelkord kõigepealt Lee ja siis Thori ees. Temas oli uhkust, mida hotelliesistel taksojuhtidel polnud. Ometi pidi mees mingil määral olema valgetega kokku puutunud, sest üksikuid ingliskeelseid sõnu näis ta kõigest hoolimata teadvat.
Nüüd võttis Thor juhtimise üle. Ta osutas käega sinna, kus seisis nende džiip. Lee jälgis onni lävelt, kuidas mehed beduiini autologu juurde läksid ja Thor kätega selgitas, mis tema auto probleem on. Kuigi beduiin ei mõistnud Thori sõnadest midagi, sai ta ometi aru žestidest. Kiiresti otsis ta autokastist välja mõned kanistrid, kus loksus vesi, veel pisut sorimist ja nähtavale ilmus ka roosteplekiline rauast tööriistakast. Mõlemad mehed – üks heleda healõikelise suvesärgi ja teksadega ning teine lehvivas hallikas hõlstis – suundusid sinnapoole, kus kesk hämarduvat kõrbe seisis katkine džiip.
“Oota siis, kui auto käima saame, tulen toon su ära,” hõikas Thor üle õla.
Lee läks onni. Seal oli peaaegu kottpime. Ometi kuulas ta nurgas lamava kõrbenaise rahulikku hingamist ja tundis, et kuigi nad polnud leidnud templivaremeid, oli päev selline, mida eluks ajaks meelde jätta.
Järsku puudutas keegi pimeduses tema kätt. Märkamatult oli tema juurde tekkinud beduiinipoisike ja sikutas teda taas varrukast. Lee lasi end onnist välja juhtida. Mõlemad lapsed vaatasid teda oma suurte sõstramustade silmadega ja näis, et nad tahavad talle midagi öelda. Kriimpõsksed poisikesed vahetasid pilke ja siis ütles üks neist midagi araabia keeles, mis võis kõlada nagu “tule!”.
Lee heitis pilgu sinnapoole, kus pimeduses pidi paiknema džiip. Kutset korrati. Laste pilkudes oli midagi, mis sundis Leed nendega kaasa minema. Nad läksid läbi kottpimeda kõrbeöö, seitsmeaastane (või ehk ka vanem, araabia laste vanusest oli raske aru saada) poisike hoidis tugevalt ta käest ja vedas teise käe otsas oma nooremat venda. Lee leidis end mingi madala kivikuhjatise juurest kesk kõrbe. Väledalt nagu sisalik lipsas vanem poisike ootamatult kivikuhja sisemusse ja kadus silmist. Hetke pärast oli poisike tagasi, hoides käes mingit veidrat savianumat. Uhkusega, mille poolest tema isa oli erinenud hotelli värava taga passivatest taksojuhtidest, kummardas laps Lee ees ja ulatas talle anuma, öeldes ise midagi arusaamatut araabia keeles. Midagi taipamata võttis Lee anuma, mis tundus keskmist sorti kannu või vaasina, ja kummardus ööpimeduses poisikesele vastu.
Kogu situatsioon näis pärinevat justkui mingist tundmatust dimensioonist. Tähed pea kohal sirasid nagu tuhandeid aastaid tagasi. Midagi erilist ja lummavat oli ses hetkes. Näis, nagu oleks ta osaline mingis muistses, talle arusaamatus rituaalis. Lee surus anuma kaenlasse ja nad kiirustasid läbi tähetiheda kõrbeöö onni juurde tagasi.
Džiibi tuled valgustasid hütiesist ja Thor seisis masina kõrval. Masin töötas.
“Kuhu sa kadusid?” küsis Thor, kui Lee padupimedu-sest autolaternate valgusvihku ilmus. “Ma jõudsin juba ehmuda.”
“Need lapsed tahtsid mulle vist midagi kinkida. Ilmselt on see mingi nende kohalik käsitöö,” ütles Lee.
Vanem poisike jooksis eemal seisva isa juurde, osutas Leele, siis eemale kõrbesse, kust nad olid tulnud, ja seletas midagi. Beduiin tuli viimast korda nende juurde, kummardas veelkord sügavalt ja käega Lee kaenlas olevale saviastjale näidates ütles vigases inglise keeles: “Meie leidma. Vana-vana. Teile. Tänu. Naine minu mitte sureb. Tema vesi. Meie tänu. Maktub.” Kõrbetähed valgustasid stseeni, muutes selle otsekui mingiks muistseks rituaaliks.
“Maktub,” vastas Lee samuti araabia keeles ühe vähese sõnaga, mida ta ses keeles teadis, kergelt araablase suunas kummardades. Nii on. See sügavmõtteline sõna sobis hetke nagu valatud.
Lee ja Thor ronisid autosse ja mees käivitas masina.
“Niipalju