Elu Võti. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
ma ikka tean, aga materjal …” püüdis mees mõelda. “Kui sa nii küsid, peab see olema midagi väga erakordset. Mingi metallisulam? Ei, see oli pronksiaeg. Klaasi muistsed egiptlased tundsid, see ei saa olla. Merevaik?”
“Bingo!” Lee oli üllatunud. Tavaliselt ei arvanud keegi esimese korraga ära. Mehes oli rohkem, kui tema ettevõtjavälimuse tagant paistis.
“Ja merevaiku leidub ainult …”
“Meie kandis,” jätkas mees tema lauset. “Minu teada vedasid vanad roomlased seda meilt hulgi välja, aga see oli märgatavalt hiljem kui 2500 aastat enne meie aega.”
“Muide, see polegi nii ebatavaline, kui teada fakti, et vanim laevkalme, mis meie juurest leitud, pärineb aastast 2700 enne meie aega ja sisaldab üsna samasugust laeva, millega n-ö esimesel ehk siis mitte 800–1200 aastat meie aja järgi olnud viikingiajal Läänemerelt kogu toona tuntud maailma “meite mehed” seilasid.”
Nad lobisesid veel paljust ja õhtu lõppedes, kui Thor tegi ettepaneku Leega templiotsingutele kaasa tulla, polnud naisel selle vastu enam midagi.
II peatükk
Kõrbesse eksinud
Kuum kõrbeliiv lendas džiibirataste alt pilvena välja, kui nad üle liiva kihutasid. Lõputu kõrb, üksikute mägedega taustal, ei märkigi inimasustusest. Nad polnud leidnud templeid, mida olid otsima tulnud. Ometi teadis Lee, et need peavad olema kuskil siinsamas. Lee oli pisut tujust ära. Ta vaatas meest rooli taga ja mõtles, mida too hetkel tunneb. On ta pettunud, et uskus Leed ja raiskas terve puhkusepäeva tulutu kõrbes tuuritamise peale? Mehe ilme ei reetnud midagi. Ometi polnud selles hommikust poisikeselikku hasarti, mis pealt viiekümnese mehe ilmesse tekkis, kui nad kuurordist mööda noolsirget kõrbeteed saja kaheksakümnega rauas Luxori suunas kihutanud olid.
“Pagan!” Thor peatas auto. Kapoti alt tuli pahvakatena valget suitsu. “Raisk, radikas vist!”
Nad väljusid džiibist. Kui Thor masina kapoti avas, paiskus selle alt välja tulipalav aurupilv. Lee vaatas ümberringi. Asukohamääratluseks sobis hetkel vaid in the middle of nowhere – keset eimidagit. See oli olnud tema ettepanek aja kokkuhoiu mõttes otse läbi kõrbe sõita. Siinkandis oli liiv kivistunud ja kandis autot hästi, mingid rööpalaadsed jäljedki paistsid kuhugi minevat. “Me lõikaksime vähemalt sada kilomeetrit ja jõuaksime enne pimedat hotelli tagasi,” oli naine pakkunud. Sellega, et autoga võiks midagi juhtuda, polnud kumbki neist arvestanud.
“Radikas vist lekib,” arutles Thor, olles pisut kapotialust uurinud. “Aga enne ei saa vaadata, kui see pisut jahtunud on.”
Lee vaatas kella. Paari tunni pärast läheb pimedaks, selleks ajaks olid nad lootnud taas suurel maanteel olla. Pimedas kõrbes katkise autoga … Polnud just silmipimestav väljavaade! Eriti kui isegi abi kutsuda ei saanud – nad kumbki poleks osanud seletada, kus nad hetkel asuvad.
“Kas meil vett on?” küsis mees.
Lee ronis džiibi tagaistmele. Kahest pooleteiseliitrisest pudelist oli järel vaid üks, mille põhjas loksus kolmandik.
“Kui radikas tõesti leke on, siis sellest ei jätku,” arutles mees edasi. “Kui me aga siia jääma peame, läheb ka meil endal vett vaja, nii et …”
Lee mõistis. Meie igapäevaelus ei teadvusta me endale enamasti, mida tähendab puhas joogivesi. See tuleb kraanist ja on müügil igas toidupoes. Mees ja naine seisid keset hõõguvkuuma kõrbe ja vaatasid nende ainsat veepudelit.
Lee tundis, et mehel on põhjust tema peale tõsiselt vihastada – oli ju tema vaid sõpradega lõõgastuma tulnud Thori sellesse jamasse kiskunud. Ometi mees ei vihastanud.
“Ära muretse, küll me midagi välja mõtleme, eks ma tipikana tean autodest ikka üht-teist,” ütles mees hoopis.
Soe hoolivus ta hääles liigutas Leed.
“Kui sul palav on, mine autosse, aga ära konditsioneeri sisse pane, sellega me radika vist sisse kärsatasimegi. Pagan, meil pole isegi mutrivõtit!”
Lee ei läinud autosse. Selle asemel kõndis ta pisut mööda autoroopaid liival edasi, sest talle tundus, et eemal paistab midagi.
“Thor, seal vist elab keegi!” hüüdis ta mehele. “Mingi onn nagu paistaks. Äkki saame sealt mingit abi?”
Thor tuli tema juurde ja vaatas naise osutatud suunas. Keset kõrbe paistis miski, mis meenutas beduiinionni.
“Kas sina tead, kuidas on araabia keeles mutrivõti?”
“Oled näinud multifilmi väikesest merineitsist?” küsis Lee, kaval sädemeke silmis. “Seal võttis vana merenõid merineitsilt ära tema suurima aarde hääle ja lubas selle tagasi anda, kui merineitsi kolme päevaga printsi ära võrgutab. Kui merineitsi küsis, kuidas seda ilma hääleta teha, vastas merenõid: “Kasuta kehakeelt!”.”
Thor naeris. “No kui sa suudad kehakeeles neile beduiinidele selgeks teha, mis asi on mutrivõti, siis …”
“Ma olen maailmas väga paljudes kohtades reisinud ja pole ühtki asja küsimata jäänud selle pärast, et inimesed seal mingit x-keelt räägivad,” püüdis Lee iga hinna eest optimistlik olla. Sisimas ta end nii enesekindlalt ei tundnud, kuid mehe soe suhtumine julgustas.
Nad läksid läbi kõrbe beduiinionni suunas, Leel veepudel näpu otsas. Onn tundus eemalt ülimalt armetu. Mingitest juhuslikest kastilaudadest sara, riidest katus peale tõmmatud. Onni kõrval liival lamas kaamel. Mutrivõtit sellest onnist leida näis üsna lootusetu, ehk oli seal vähemasti vett. Nii nad lootsid.
Kui nad onnile päris ligi jõudsid, lippas neile vastu kaks käharpäist, räämas nägudega räbaldunud lapsukest. Lee osutas sõrmega veepudelile, mille põhjas loksus vähem kui kolmandik. Lapsukesed hakkasid midagi omas keeles sädistama, üks neist haaras Lee käest ja hakkas teda onni poole vedama.
“No vähemalt veest saavad nad aru,” ohkas Lee kergendatult. “Kas sul mingit kohalikku väikest raha on kaasas?” küsis ta mehelt. “Ma ei kujuta ette, palju nad siin selle pudelitäie eest küsida võivad ja milline vesi neil üldse on.”
“Maksku mis maksab ja olgu milline tahes, autole sobib igasugune, ise võime hotellini ka joomata olla,” ei kaotanud Thor oma rahu.
Kui nad sarasse astusid, ei seletanud ereda kõrbepäikese käest saabunute silmad esialgu palju. Vanem, umbes seitsmeaastane poisike vedas Leed kättpidi onni tagumisse nurka, kus paistis mingi räbalahunnik. Ootamatult sai Lee aru, et räbalahunnikus lamab inimene. See oli naine. Poisikesed hakkasid midagi väga intensiivselt sädistama, osutades Lee veepudelile ja nurgas lamavale naisele.
Järsku sai Lee aru. Naine nurgas oli ilmselt poiste ema. Ta silmad olid suletud, kriimul näol pärlendasid higipiisad. Naine oli teadvuseta, nähtavasti oli tal kõrge palavik. Poisike tahtis veepudelit Lee käest ära tirida, et anda nende ainus veelonks oma haigele emale, kes ilmselt ka joomata oli!
Ka Thor mõistis, mis onnis toimus. “Pagan, seda jama veel vaja! Neil pole endalgi vett! Ära mine lähemale, mine tea, mis jube kõrbehaigus tal võib olla!”
Ometi Lee läks. Noore araablanna nägu oli isegi palavikukurnatuses ilus. Lee kükitas ja katsus Thori hoiatusest hoolimata naise otsaesist. See oli tulipalav. Naine hingas raskelt ja higinired jooksid mööda tema auku vajunud palgeid.
“Ta vajab abi,” sosistas Lee. “Ma kardan, et ta on suremas.”
“Kuidas saame meie teda aidata? Kui me oma viimase veetilga talle anname, ei saa me sellest pärakolkast ise enam kuidagi minema.” Thori hääl polnud kuri, pigem oli see ratsionaalsus, mis mehes kõneles. Ilmselgelt liigutas onninurgas avanev vaatepilt ka teda.
“Selle veetilgaga ei käivita me nagunii autot. Aga me ei saa kahe lapse ema siia lihtsalt janusse surema jätta,” oli Lee resoluutne.
“See tilk vett ei päästa teda,” manitses Thor. “Lähme parem minema, äkki on kuskil veel inimesi.”
“Kui oleks, siis oleksid