Vähe spetsialiste söandab siiski vaielda vastu väitele, et Ülem-Burgundia aeg oli sattunud „keskaja ühte kõige segasemasse perioodi”.217 Kuningriigi rajaja ainus poeg Rudolf II (surn 937) seadis oma sünniõiguse ohtu, tehes Põhja-Itaalia poliitikasse sekkudes ohtlikke panuseid. Kui ta krooniti 923. aastal Lombardia kuningaks, hakkas ta jagama oma aega Saint-Maurice’i ja Pavia vahel. Itaalia ülikud pöördusid peagi tema vastu ja kutsusid tema asemele Alam-Burgundia regendi Arles’i Hugo. 933. aastal mõtlesid Rudolf ja Hugo aga välja teravmeelse lahenduse. Rudolf nõustus tunnistama Hugo taotlusi Itaalias, too aga pakkus Rudolfi välja ühendatud Ülem- ja Alam-Burgundia riigi valitsejaks. Rudolfi tütar abiellus Hugo pojaga ja nelja aasta pärast sai õnnelik abielupaar endale isade ühendatud riigid. Seda äärmiselt tähtsat sündmust ümbritseb aga päris suur segadus, sest Ülem-Burgundia kuningatena on nimetatud nii Rudolfit, Rudolphust kui ka Ralfi ja Raouli. Samuti on kummaline tõdeda (välja arvatud need, kes on harjunud Inglismaa tavadega), et kuningate järjekorranumbrid lähevad katkematult edasi ka pärast uue kuningriigi loomist. Nii mainitakse esimest Rudolfit, kes valitses kaht ühendatud Burgundiat, üldjuhul kui Rudolf II, mis viitab sellele, et ta tuli võimule tänu lõunas toimunud võimuvahetusele, mitte aga tänu uue riigi moodustamisele.218

      Peamine segaduste allikas peitub siiski üldises rahulolus 933. aasta lepingu poliitilise kontekstiga. Kõikides Burgundiast pärit kommentaarides kujutatakse seda lihtsalt kui kahe valitseja kauplemise tulemust. Siiski jälgiti Itaalia põhjaosas toimuvat väga tähelepanelikult ka Saksamaal, kus Rudolfi ja Hugo minekud-tulekud pidid saksi Ottoonides paratamatult kahtlusi esile kutsuma. Kui kaks Burgundia valitsejat sõlmisid tiheda poliitilise ja abielulise liidu, ei saanud nende naabrid neid rahule jätta.

      Saksa mõju oli Burgundia ühendamisel üks põhilisi tegureid. Rudolfi dünastial võimaldati edasi toimetada ja nii jätkuski kahe Burgundia riigi ühendamine. Siiski oli keiser piitsaga alati jaol. Kui aeg tundus olevat käes, võisid tema või ta järeltulijad alati seni tehtu tühistada ja korraldada Burgundia asjad ümber nii, nagu oli neile kasulik.

      10. sajandil hakkas tulevase Euroopa kaart tasapisi välja kujunema. Läänes algas pikka aega kestnud rekonkista, mille tulemusena sai Pürenee poolsaarest kristlike riikide maa-ala. Troonile astus esimene kogu Inglismaad valitsev kuningas (vt lk 94) Hugues Capet’ (valitses 987–996). Tema järeltulijate ajal hakati Lääne-Frangi riiki aegamisi nimetama Prantsusmaaks220 ja kolm Ottoonist Saksimaa valitsejat panid aluse riigile, millest aja jooksul sai Saksa-Rooma keisririik. Sedamööda, kuidas mälestused frankidest tuhmusid, taandusid vanad nimed Lääne-Frangi riik ehk Neustria ja Ida-Frangi riik ehk Austraasia uute nimede Prantsusmaa ja Saksamaa ees. Itaalias oli Rooma paavst võitnud enda kätte nii poliitilise kui ka usulise võimu. Bütsantsi võimu ja õigeusu mõju vähenedes hakkas ida pool tekkima uusi riike. Pärast madjarite saabumist 895. aastal lõppesid sajandeid kestnud barbarite ründeretked. Bulgaaria, Poola, Ungari ja Kiievi-Vene, nagu ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa, olid uued riigid. Paljudest muundumistest hoolimata oli Burgundia juba väga vana.

      Ehkki niinimetatud kahe Burgundia kuningriigi ehk pealinna järgi Arles’i kuningriigi (Le Royaume des Deux Bourgognes, Das Königreich Arelat) tekkeprotsess oli üsnagi juhuslikku laadi, polnud see kaugeltki kunstlik moodustis. Riik kujutas enesest geograafiliselt loomulikku tervikut, mis ulatus Rhône’i orust ja selle lisajõgedest (koos nende allikateks olevate liustikega) kuni mereni. Riigi asukoht langes ühte ajaloolise Burgundiaga ja siin oli levinud ühine ladinajärgne kultuur. Sellel oli põhjas korralik ühendus Reinimaaga – Burgundia värava nime kandnud iidne tee (praegu Belfort Gap) –, lõunas aga oli see Arles’i ja Marseille sadama kaudu ühenduses nii Itaalia kui ka Pürenee poolsaarega. Geopoliitiliselt jäi see naaberriike räsivate rajude eest mõnevõrra tuulevarju. Siin puhus just edukaks ajalooliseks teekonnaks vajalik soodus tuul. Niisugune oli kuues Burgundia kuningriik, James Bryce’i nimistus on selle number V.

      Esimese saja aasta jooksul läks uuel riigil korda