Kõnealune „kompleksmonarhia” ilmus Euroopa näitelavale enamvähem samal ajal kui trubaduurid ja nende kurtuaasse armastuse kultus. Aragoonia-Kataloonia oli üks neid riike koos Akvitaania, Languedoci ja Provence’iga, kus trubaduurid tegutsesid kõige edukamalt. Kuningaskrahvi alamat Ramón Vidal de Besalúd (u 1196–1252) peetakse esimese romaani keeltes ilmunud kirjanduskriitilise teose „Razos de trobar” autoriks. (Tema tegevus Limoge’i oksitaani keele kaitsmisel innustas Dante Alighierit kirjutama traktaati „Rahvakeelest” („De Vulgari Eloquentia”) ja seisma Itaalias Toskaana murde väärtuste eest.) Enne Ramón Vidali olid veel Guillaume de Poitiers (1071–1126), Ponç de la Guàrdia (u 1154–1188) ja Huguet de Mataplana (1173–1213); pärast teda tulid Arnaut Catalan (u 1291–1253), Amanieu de Sescars (hüüdnimi Dieu d’amor, u 1275–1295), Jofre de Foixà (surn 1300) ja teised.322 Jofre oli Empordàst pärit frantsiskaani kerjusmunk, kelle ordu oli saatnud Sitsiiliasse. Tema traktaat „Vers e regles de trobar”, kus on toodud näiteid teiste laulikute töödest, jäi pikaks ajaks tunnustatud eeskujuks:

      („Üks kaunis laul mul kostis meelde / hispaaniapärane tundus see / ei olnud lauldud kreeka keeles / ei olnud saratseeni keel … / Kõik baskid, aragoonlased on kuulnud neid gaskoonlastelt / ja teavad nendest lauludest.” „Trubaduuride kunst on Euroopa nüüdisaja kirjanduse alguspunkt,” kirjutas üks Briti keskajauurija juba väga ammu. „Ja kui tahame leida seda salapärast elementi, mis kujutab enesest keskaja vaimu kvintessentsi, talitame kõige paremini, kui järgime romantikute eeskuju ja pöörame pilgu trubaduuride aega ja maadele.”324

      Kuna rekonkista algusaegadel olid kindluslosside isandate kõige tähtsamad ülesanded sõjalist laadi, soodustas see pärisoriste talupoegade töö toel rikastunud võimuka maa-aristokraatia kasvu. Paljud sel moel rikastunud lõid väikesed erariigid ja kuulutasid end esialgu krahviks, hiljem aga hertsogiks. Nende hulgas olid Montcadad Queraltist ja Cardona, Urgelli, Empúriesi ning Pallars-Sobira krahvid. Nende jõukuse tipp saabus 14. sajandil. Seda arengut iseloomustab hästi Montcada suguvõsa päritolu. Väike Montcada või Moncada küla koos lossiga jääb Barcelonast kümme kilomeetrit sisemaa poole Saint Cugat de Vallesi kloostri lähedale. 12. sajandi alguses abiellus selle pärijanna kurikuulsa rüütli Guillem Ramóniga (1090–1173), kes tõusis krahvi õukonnas suursenešalliks. Saanud veel kingituseks lõunapoolses nn Uus-Kataloonia ringkonnas asuva Tortosa-Lleida, läks nende lastel üha paremini. Järgmise põlvkonna valduses oli juba 20–30 lossi ja härrastemaja, mõned neist Tortosa ümbruses, mõned Vici piiskopkonnas ja ülejäänud Girona kandis. Üks Montcadadest abiellus Béarni pärijannaga ja pani aluse suguvõsa teisele poole Püreneesid ulatuva haru. Sellest ajast alates oli nende tulevik kindlustatud.325 Kõik need suured suguvõsad elasid nii hästi tänu raskele tööle, mida tegid nii neile allutatud ja vabadusteta inimesed kui ka Aragoonia ja Barcelona pärisorjad, kelle hulgas leidus palju maure. Barcelonas, Valencias ja hiljem ka Palmas peeti regulaarselt orjaturgu. Sealne kaup, tihtipeale mauridest vangid, läks kas ülikute ja kaupmeeste majapidamistesse või välismaa kaupmeestele.

      Riigikord oli toonase aja kohta eesrindlik. Selle arengut on võimalik jälgida tagasi kuni 11. sajandi ülikute esinduskogudeni (pau i treva ehk jumala rahu kogud); esimene Kataloonia seadustekoodeks „Usatges de Barcelona” (1068) rajaneb just niisuguste kogude otsustel. Paljud autorid peavad pikaajalise parlamentaarse traditsiooni tõeliseks alguseks siiski Kataloonia ja Aragoonia ülikute ühisnõupidamist, mille kuningas-krahv kutsus 1216. aastal kokku Lleidasse. Siit edasi tekkisid parlamendid kõikidesse kuningavõimule allunud maadesse. 1247. aastal sündis Aragoonias Huescas peetud Cortesi istungite tulemusena „Fuero d’Aragon” ehk Huesca koodeks.326 Kataloonias kehtestas 1283. aastal Barcelonas peetud koosolek kolm konstitutsiooni ehk põhilist seadust, millest üks kuulutas niisuguse kogu iga-aastased istungjärgud kohustuslikuks. See Corts catalanes koosnes kolme seisuse, kirikutegelaste, ülikute ja kuninglike linnade kodanike esindajatest ning oli esmajoones seadusandlik kogu. Kuninga ja krahvi nõusolekul võis see vastu võtta enda koostatud seadusi (capitols de cort), aga tingimusel, et nad kiidavad ühtlasi heaks valitseja algatatud seadused. Hiljem võtsid neist eeskuju ka meretagused territooriumid.

      Tänu niisugusele korraldusele omandatud ulatuslikule võimule arenes ülikutel välja tugev solidaarsus- ja võrdsustunne oma valitsejatega. Ajavahemikus 1287–1348 järgisid nad seisukohta, et ülearu võimukale valitsejale võib osutada relvavastupanu. Nagu Pedro IV on hiljem tähendanud: „On sama raske lõhestada Aragoonia ülikuid, kui liita ühte Kastiilia ülikuid.”

      Barcelona krahvid olid juba enne Aragoonia ja Barcelona liitu kavandanud, kuidas laiendada oma võimu Pürenee poolsaarelt kaugemale. Esimene samm astuti Provence’i omandamisega, teine – kõigest viis aastat hiljem – siis, kui pärandusena liideti oma valdustega Cerdanya (Cerdagne) ja Besalú.

      1032. aastast saadik oli Provence olnud Saksa-Rooma keisririigi markkrahvkond Burgundia kuningriigi koosseisus (vt lk 145). 12. sajandi algul korraldati paavsti abiga Barcelona krahvi Ramón Berenguer I ja Provence’i krahvinna (markkrahvkonna pärijanna) abielu. Niiviisi läks Provence 134 aastaks Barcelona võimu alla. Kui suguvõsa meesliin 1246. aastal lõppes, viis Provence’i krahvinna Béatrice’i ja Charles d’Anjou abielu Provence’i Prantsusmaa orbiidile.327 Niisugune oli üks paljudest episoodidest Anjou ja Aragoonia vastasseisus.

      1112. aasta 3. veebruaril Arles’is sõlmitud abielu on keskaja keeruka abielupoliitika näide. Pruut Douce ehk Dulçe oli ainsa lapsena pärinud Provence’i oma emalt. Aga ta oli pärinud ka oma kadunud isa, Millau vikondi Gilbert de Gévaudani maad. See tähendas, et tema katalaanist abikaasa sai oma valdusse nii Gévaudani (mille metsad kuuluvad tänapäeval Lozère’i departemangu) kui ka Millau (kus 9. automagistraalil on nüüd suurejooneline viadukt). Pahane Mende piiskop kutsus kuningat üles hoidma katalaane siit eemal. See võimaldas prantslastel esimest korda taotleda osa Languedocist. Viimaks müüs Aragoonia 1225. aastal nii Gévaudani kui ka Millau prantslastele.328 Aga sellega polnud lugu kaugeltki lõppenud.