---

Скачать книгу

---

oma pärijatele. 1167. aastal läks Carlat Rodezi krahvide mõju alla, viimased omakorda aga maksid Barcelonale või Perpignanile 360 aasta jooksul andamit.

      Ja nii see saaga muudkui jätkus. Üks Ramón Berenguer I ja Douce de Provence’i kahest lapsest oli tütar, kes sai isa järgi nime Berenguela de Barcelona (1116–1149). Nagu ema kujutas temagi täiskasvanuna enesest ihaldatud partiid ja 1128. aastal sai temast Kastiilia kuninga Alfonso VII abikaasa. Seetõttu on nii Kastiilia kui ka Aragoonia ja Kataloonia kuninglike suguvõsade esiisad Douce de Provence’i otsesed järeltulijad.329

      Cerdanya seevastu läks pärast pikka iseseisvusaega Barcelonale mitte abielu, vaid surma kaudu. Keskse osa Cerdanyast moodustab kõrge platoo, kuhu oli rajatud ainult üks tagasihoidlik linn: Puigcerda. Karolingide võimule järgnenud killunemise ajal oli sealsete krahvide residents Püreneedest lõuna pool Ripollis ning nagu naabruses asuvad Urgell ja Rosselló suutis see hoiduda sattumast mitte üksnes Prantsusmaa, vaid ka mis tahes kohaliku rivaali mõju alla. Sealne kuulsaim krahv Guifré El Pilós (hüüdnimega Karvane, surn 897) otsis kaitset paavstivõimult ja pani aluse veresugulusliinile, millest arvestab oma algust Barcelona Berengueride dünastia.330 Hilisemad Cerdanya krahvid liitsid oma valdusega veel naabruses oleva Besalú, aga 12. sajandi algul nende suguvõsa hääbus ja 1117. aastal pärandas viimane neist oma krahvkonna Barcelona sugulastele. Sellest ajast alates olid Cerdanya ja Besalú 542 aasta jooksul Kataloonia põhjaosa kaitsevalli keskne osa.331

      Enne liitu oli Barcelona krahvkonna lipul neli punast horisontaaltriipu kuldsel taustal. Pärast liidu sõlmimist kasutati sama lippu tihti kogu uue riigi lipuna. Kuninglikul standardil seevastu olid kroon ja kilp, mille jagavad neljaks Aragoonia ja Kataloonia ristamisi mõõgad. Kuningavõimu regaaltekst ütleb: „Dei Gratia Rex Aragonensis, Comes Barchinonensis et MarchioProvinciae” (Jumala armust Aragoonia kuningas, Barcelona krahv ja Provence’i markii). Esialgu ei olnud ühendatud riigil nime. Alates 13. sajandi keskpaigast hakati aga üha sagedamini kasutama nime Corona Aragonensis ehk Aragoonia kroon ja ka tänapäeva ajaloolastel on igati põhjust seda kasutada.

      Valitsevad dünastiad kujundasid omandisuhete ja poliitilise kontrolli liinid, mis aitavad selgitada keskaegse Euroopa keerulist territoriaalset mosaiikpilti. Au sees hoiti omandi- ja pärilussuhteid ning sõjatavasid reguleerivaid üldtunnustatud põhimõtteid, maaomandile toetuvat feodaalset õigusemõistmist ning isandate ja vasallide keerulisel hierarhial rajanevat poliitilist korda. Maid ja tiitleid omandati abielludes, pärides, ostes, vallutades ja mõnikord saadi ka kingitusena. Nendest jäädi ilma suguvõsa tabanud surma või ebasoodsa kohtuotsuse tagajärjel, samuti müügi või sõjakaotuse tõttu. Neid kaitsti kaaskonna moodustavate rüütlite, aupaklike kirikutegelaste ja arvukate juristide toel.

      On arvatud, et keskaja dünastilisi põimumisi saab kõige paremini mõista hilisema aja rahvusvaheliste korporatsioonide analoogia abil.332 Teatud mõttes oli kuningriigi ja krahvkonna liit poliitiline äri ja nimi Aragoonia oli kuulus tootemark. Äri toetus sõjaväe kaitsele, aga selle põhivara moodustasid maa ning lõivude ja maksudena kogutud raha. Igal territoriaalsel üksusel oli üsna ulatuslik omavalitsus, kus ülikud kujutasid enesest kohalikku täidesaatvat võimu, mis juhtis tütarettevõtet. Esinduskogud (Corts), kus tooni andsid ülikud, on võrreldavad tütarettevõtete nõukogudega. Kokkuleppe kohaselt määrati just dünastia liikmete hulgast kõrgeimad juhid – juhatuse esimehed –, kes tõsteti kuninga seisusse ja kes võisid vajaduse korral liikuda ühest firmast teise, ühest riigist teise. Ei tohi unustada, et Aragoonia ja Barcelona ühine „kompanii” sai esimest korda teoks tänu juhuslikule liitumisele 1137. aastal.

      Naabrid tähendavad probleeme. Barcelona krahvkonda ja Valencia kuningriiki, mis liitusid Aragooniaga vastavalt 12. ja 13. sajandil, hakati pidama uue kuningriigi südamiku lahutamatuteks elementideks, riigi tuumiku peamisteks osadeks, mida eristati kaugematest meretagustest osadest. Ikkagi on ajaloolased Aragoonia laiaulatuslikke valdusi klassifitseerides silmitsi väga suurte raskustega. Tänapäeval räägivad nad tihtipeale Aragoonia impeeriumist või Aragoonia-Kataloonia impeeriumist. Skolastilistest väidetest, milles kurdetakse, et Aragoonia riik ei meenutanud sugugi vana Rooma riiki või tänapäevast Briti impeeriumi, pole erilist abi. Need ebaajaloolised terminid teenivad teatud eesmärki, sest ehkki Aragoonia kroon oli algupäraselt dünastiline ja loomult detsentraliseeritud, kujutas see enesest siiski midagi enamat kui kõigest juhuslike valduste ebamäärast kogumit. See oli juba kaua kestnud poliitiline ühendus ühiste kohustuste, traditsioonide, kultuuriliste suundumuste ja tugevate majandussidemetega.333 Kuidas keegi seda klassifitseerib, on teisejärgulise tähtsusega. Teadlane, kelle põhitähelepanu all on kogu Hispaania kuldaeg, on seisukohal, et tegu oli „keskaegse Euroopa ühe kõige tähelepanuväärsema riigiga”.334

      Alfonso II ja I pärijad ning järglased on meesliini mööda jälgitavad kümme põlvkonda. Et asi oleks keerulisem, oli neil kõigil lisaks katalaani nimele ka Aragoonia- ja Hispaania-pärane nimi ning neil on Aragoonia ja Kataloonia arvestuse kohaselt eri järjekorranumbrid. Kirjas on ka nende Aragoonia ja Kataloonia hüüdnimed:

      1137–1162 Aragoonia Petronilla ja Ramón Berenguer IV El Sant

      1162–1196 Alfonso II El Casto / Alfons I El Trubador

      1196–1213 Pedro II El Católico / Pere I El Catolic

      1213–1276 Jaime I El Conquistador / Jaume I El Conquerridor

      1276–1285 Pedro III El Grande / Pere II El Gran

      1285–1291 Alfonso III El Franco / Alfons II El Liberal

      1291–1327 Jaime II El Justo / Jaume II El Just

      1327–1336 Alfonso IV El Benigno / Alfons III El Benigne

      1336–1387 Pedro IV El Ceremonioso / Pere III El Ceremonioso

      1387–1396 Juan I El Cazador / Juan I El Cacador (Kütt)

      1396–1410 Martin I El Humano / Marti I L’Human

      1410–1412 Interregnum.335

      Kogu selle väga pika aja jooksul ei peatunud kuninglike valduste laienemisprotsess kunagi. Tõepoolest, 12. sajandi ja 15. sajandi lõpu vahel polnud aega, mil Aragoonia „impeerium” ei neelanud alla mõnd uut ala või polnud asunud seda läbi seedima. Ühinemisele järgnenud kümnendite jooksul saadi oma valdusse mitu väärtuslikku ala. Oodates abiellumist kuninganna Petronillaga, sõdis Ramón Berenguer El Sant lakkamatult mauridega ja sai 1148. aastal oma kontrolli alla Tortosa lõunas ja Lleida (Lérida) loodes. Rosselló langes tema poja ja Montpellier pojapoja kätte.

      Rosselló suutis püsida iseseisvana viiskümmend aastat kauem kui Cerdanya. Aga 1172. aastal võeti seegi üle täpselt samasugusel viisil. Selle asukoht oli strateegiliselt väga tähtis, sest siit sai kontrollida nii kõige paremat ülepääsu Püreneedest – Via Augustat – kui ka sellega ristisuunas kulgevat kaubateed Atlandi äärest Vahemerele. Samas oli väga tululik Colliure (Collioure) sadam ja Languedoci piiri vastas paiknev tähtis kindluslosside liin, sealhulgas Perpinya (Perpignan). Siin oli kolm iidset comarca’t ehk maakonda: El Conflent keskusega Pradas (Prades) Têti orus, Vallespir Techi orus ja subalpiinne Capcir Aude’i oru kõrgemas osas.

      Rosselló viit sajandit Kataloonia vürstiriigis iseloomustab eelkõige selle roll olulise kaitseliinina Aragoonia-Kataloonia kirdeosas. Siin kaitsti riiki korduvalt Prantsusmaa vastu. 13. sajandi alguses ketseriteks kuulutatud katarite sektiga peetud Albi ristisõjas, mis tõi prantslased Languedoci, tõrjus Rosselló kindlalt Carcassonne’i hirmuäratavate jõudude rünnakud. Samuti oli just siin koht, kustkaudu Prantsuse väed tavaliselt Pürenee poolsaarele tungisid. Ühes eriti kurikuulsas reetmisjuhtumis seletas üks abee isiklikult Prantsuse kuningale, kuidas kaitseliinist läbi murda:

      Neli Toulouse’i munka, kes elasid Argelèsi lähedal kloostris, läksid Prantsuse kuninga juurde,

---

Скачать книгу