Dante Alighierile, kes kirjutas oma teosed 14. sajandi alguses, olid Sitsiilia vesper ja selle tagajärjed kaasaegsed sündmused, mille ta võttis ka oma „Jumalikku komöödiasse”. Purgatooriumis kohtab Dante näiteks keiser Friedrich II poja Manfredi hinge, kes nagu isagi oli surnud kirikust välja heidetuna. Manfred selgitab, et kiriku needusest hoolimata annab patukahetsus talle lootust oma hing päästa, ja ta palub Dantet, kui too läheb tagasi elavate hulka, et ta teataks tema „armsale tütrele” head uudist:

      („Sind palun kui maailma tagasi pöördud / et ülesse otsiksid tütre ilusa mu / kes nii Aragoni kui Sitsiilia kuninga ema / ja räägiks tal tõtt, võibolla ta kuulnud on muud.”)365 Manfredi tütar ja Aragoonia kuninga Pedro III naine Constanza (kes oli kuninga emana aastal 1300 veel elus) oli nii Aragoonia kuninga Jaime II kui ka Sitsiilia kuninga Frederico II ema.

      Orus, „kus loodus on maalikunstnik”, kohtus Dante saamatute printsidega, kes ei olnud osanud oma sünniõigust ära kasutada. Ümbrus oli idülliline. Lillede orgia – „Oro e argento fine, cocco e biacca, indaco legno lucido sereno, fresco smeraldo” – seguneb hingede kooriga, mis deklameerib poollauldes „Salve Regina” palvet. Kuid õppetund on karm. Oma eluajal Sitsiilia trooni pärast rivaalitsenud Pedro III ja Charles d’Anjou hing laulavad üksmeeles. Ülejäänud saavad poeedilt nuhelda. Nasetto ehk Nöbinina, kes „pani plehku ja röövis Lily au”, on Kataloonia-sõjakäigu lõpul Perpignanis surnud Prantsuse kuningas Philippe III.366

      Pole üllatav, et kui sõlmiti rahu, oli Aragoonia esialgne pretendent Sitsiilia troonile juba ammu surnud. Pedro III kolmas poeg Frederico sai lõpuks pikka aega troonil istuda. Ta pani aluse Aragoonia dünastia Sitsiilia harule, mis nagu ta sugulased Barcelonas ja Mallorcal oli võimul üle saja aasta.367

      Malta ja Gozo saar läksid Aragoonia krooni võimu alla 1282. aastal, sest nad moodustasid toona Sitsiilia kuningriigi lahutamatu osa. Tänu Aragoonia ja Anjou’de pikaleveninud sõjale läks Malta ülikutel korda võita kätte ulatuslik autonoomia, mis kestis seni, kuni sajandeid hiljem tugevnesid sidemed Aragooniaga oluliselt. Kuningavõim kontrollis saari arvukate asevalitsejate ja kuberneride vahendusel. Araablaste eliiti ei saadetud välja, nende islamiusk, mauri arhitektuuristiil ja araabia keel hääbusid väga aeglaselt, mistõttu tänapäeva malta keelel on väga palju keskaegse araabia keele mõjusid. Tähtsaim linn Mdina säilitas oma araabiapärase nime ka siis, kui oli muutunud juba feodaalidest ülikute tugipunktiks.368

      Ka seosed Kreekaga on Aragooniale Sitsiilia-interventsiooni kõrvalsaadus. Sitsiilia vespri sõja lõpul ei suudetud Aragoonia vägedele Sitsiilias enam palka maksta. Nii moodustati kuninga heakskiidul võimas Kataloonia kompanii ja see saadeti 1302. aastal palgasõdurite üksusena appi Bütsantsi keisrile, kes tundis juba teravalt Osmanite edasitungi ohtu. Kompaniid juhtis Rosselló seikleja Ruggier Desflors (Roger Deslaur, Roger de Flor). Üks katalaani sõdur, kes jäädvustas üksuse teod järeltulevatele põlvkondadele, kirjutab, et nad saadeti „Rumeeniasse”.

      Üksus võitles Bütsantsi teenistuses aastaid Anatoolias türklaste vastu ning teenis ära vägistajate ja rüüstajate maine. Kui selle distsiplineerimatus hakkas juba kasulikkust üles kaaluma, piiras üks teine Bütsantsi palgasõdurite rügement selle sisse ja korraldas veresauna. Ellujäänudki olid silmitsi surmaohuga ja nii lõid nad kampa teiste Balkanilt leitud palgaliste, desertööride ja bandiitidega ning alustasid oma sõjaretke ehk katalaanide kättemaksu. Selle käigus vallutati Ateena: „Kui Ateena oli kord vallutatud, sai sellest Kataloonia miniriik. Selle senine sõltuvus Ahhaia vürstkonnast loeti lõppenuks. Katalaani keel kuulutati ametlikuks keeleks, Bütsantsi seaduste asemel kehtestati Kataloonia seadused ja Parthenon sai Kataloonia ametnike residentsiks, kust nad nägid kõiki oma valdusi.”370 Neopatria (Neopatras) hertsogkonda Kreeka keskosas valitseti ühiselt koos Ateena hertsogkonnaga aastail 1319–1390 ja see jäi Aragoonia võimu alla kümne aasta võrra kauemaks kui Ateena.371

      Aragoonia toonast tugevnenud seisundit võib hinnata selle järgi, et vespri sõja ajal Sitsiiliast ilma jäänud Anjou’d olid valmis minema vägagi kaugele, et seda diplomaatiliste ja rahaliste vahenditega tagasi saada. 1311. aastal saatis Napoli valitseja Robert oma Palermos resideerivale Aragoonia ametivennale kirja, pakkudes vahetuskaubana Trinacria kuningriigi eest Durazzo lähistel paiknenud Anjou’de Albaania kuningriiki koos Anjou’de õigustega Ahhaia vürstkonnale. Talle öeldi järsult ära, aga järgmistel aastatel kerkis ettepanek veel mitu korda üles, kusjuures lisaks Albaaniale ja Ahhaiale pakuti ka Sardiiniat, Korsikat, kõiki templirüütlite valdusi Lõuna-Itaalias, poolt Sitsiiliat ja 100 000 untsi kulda. Aragoonlased ei lasknud end ahvatleda. Katse nurjus.372

      Aragoonia-Kataloonia kiire laienemine ja selle sõltlasterritooriumide arvu kasv tekitas paratamatult ka pingeid. Vaevalt saab probleeme seostada „kuningavõimu ülepingutamisega”, nagu oleks võinud juhtuda enam tsentraliseeritud süsteemi puhul.373 Pigem võib raskuse põhjuseks pidada tsentrifugaaljõudu, mis kiskus sõltuvaid alasid emamaast eemale. Valitseva dünastia nooremad harud kohtlesid vanemaid