Laenamine on hõbe, röövimine kuld. Catharina Ingelman-Sundberg
Читать онлайн книгу.
ei olnud tarvis läinud, et Pensionärikamba seiklushimu taas ellu äratada. Viis sõpra olid näinud üksteise silmi helklemas ja asi oli klaar. Lõpuks ometi said nad tegutseda!
„No nii, nüüd siis edasi kasiinosse,” sõnas Märtha ja asetas joonise lauale. „Edu meile kõigile. Kohtume pärast parkimisplatsil, eks?”
Teistelt kostis nõusolevat pominat.
„Ja kas teil lennupiletid on kaasas?”
„Ära meid nunnuta,” katkestas teda Reha. „Me leiame lennujaama üles küll.”
Märtha punastas. Oli raske kõigel ja kõigil silma peal hoida ning samas mitte ülearu juhtida ega kamandada. Kuid õigupoolest oli see tema, kes sõbrad kuritegelikule teele oli ahvatlenud, ja siis ta ei tahtnud ju, et nendega äpardusi juhtuks.
„Üks asi veel. Ärge õhupalle unustage.”
„Jah, muidugi, valvekaamerad,” pomises Reha.
„Ja ärge õhtul liiga palju jooge,” manitses Anna-Greta.
„Mitte rohkem, kui on vaja selleks, et olla loomupäraselt svipsis,” kihistas Stina naerda.
„Niisiis sama palju kui tavaliselt,” järeldas Taibu.
Märtha võttis joonise, tõusis ja pistis selle paberihunti.
„Loodetavasti on meil nüüd kõik meeles,” õhkas Stina, pilk kinni paberiribades, mis masina teisest otsast välja ilmusid. „Mis siis, kui me midagi unustame!”
„Me ei unusta,” vastas Reha ja surus julgustavalt ta kätt.
„Ja me ei saa ometi, kaart näpus, ringi käia, kui meil on plaanis röövima minna,” lisas Anna-Greta ning lükkas oma viiekümnendate aastate stiilis prillid laubale.
„Eks ole,” nõustus Märtha, kogus paberiribad kokku ja tõmbas neile tualetis vee peale.
3
Summutatud sumin kostis ruumis nagu läbi teki. Pehmete punaste vaipadega mängusaalis puudusid aknad ja seal ei olnud ka kelli. Kõrged tumedad lauad oma ruletirataste ja roheliste mängupindadega tõmbasid ligi inimeste horde, enamasti õnneotsijaid. Mängukuradit ei olnud näha, kuid ta oli ometi nende seas olemas.
Tüsedad ülikondades või Hawaii särkides mehed uitasid laudade vahel ja tammusid närviliselt põrandale laotatud punastel vaipadel. Pikkades õhtukleitides ja juveelidega ehitud daamid kummardusid mängulaudade kohale, lükkasid keskele žetoonihunnikuid ja näppisid oma küüsi. Taamalt kostis mänguautomaatide kilinat.
„Täna mängime kõige suuremate panustega,” sõnas Märtha ja oleks oma elektrilise ratastooliga mängulaua juurde sõites Anna-Gretaga peaaegu kokku põrganud. Sõbranna, kes oli pikk nagu vihmaveetoru ja nägi välja nii, nagu oleks ta tulnud otse Mary Poppinsi filmist (puudu oli vaid vihmavari), suutis viimasel hetkel eest kõrvale pöörata. Ta heitis Märthale ärritatud pilgu.
„Püüa olla ettevaatlik! Me harjutasime ju eile pöördeid. Ja jumalapärast, vaata et sa kellelegi otsa ei sõida, sest siis tulevad valvurid.”
„Ei-ei. Siin küll liiklusõnnetusi vaja ei ole,” alustas Märtha, kuid jäi korraga vait. Turvamehed olid juba teel personaliruumi poole. Märtha kõõritas ust. Kõik olid olnud sama meelt, et õhtune rünnak pidi toimuma võimalikult vara, senikaua kui ruumis on veel žetoone palju, aga et nii kiiresti … nad ju alles vaevu jõudsid ruletilaua juurde.
„Milline kentsakas lamp neil siin laes on. Seda ma eile ei näinud,” märkis Reha, kes oli oma ratastooli parkinud mängulaua pikema külje äärde. Ta tõstis pilgu läikivale kausikujulisele vidinale, mis rippus otse laua kohal.
„Ähh, see on lihtsalt veel üks kaamera,” püüdis Märtha end näidata uljana. „Ära tee sellest väljagi. Neil on turvaruumis kindlasti terve kaameramonitoride meri, üks rohkem või vähem ei mängi enam mingit rolli. Võib-olla vahivad nad just praegu meid.”
Reha otsis välja oma metallkammi ja sättis juukseid. See oli refleks. Ta tahtis alati šikk välja näha ja ta nautis, kui teised teda vaatasid. Sõbrad väitsid, et kui oli vaja turvakontrolli väravast läbi minna, toppis ta püksitaskud meelega münte täis. Ta tahtis, et naisametnikud ta keha läbi otsiksid. Reha pistis kammi taskusse tagasi, silus tukka ja seadis pähe õlgkübara. Kübar ei olnud ilus, kuid seda oli täna õhtul vaja.
„Ära pööra kaameratele tähelepanu. Enne kui valvurid midagi ette võtta jõuavad, oleme juba uksest väljas,” jätkas Märtha kärmelt. Ta püüdis jätta endast enesekindla mulje, kuid ta süda puperdas. Märtha niisutas huuli, noogutas teistele ja lükkas igaks petteks mängulaua keskele kuhja žetoone. „Ärge mängimist unustage, kas kuulete!”
Märtha tahtis alati võita, kuid täna õhtul oli ta otsustanud kaotada nii palju kui vähegi võimalik. Ta ei soovinud tõmmata endale valvurite pilke. Krupjee lõi ruletiratta keerlema ja kuul hakkas kõrisema. Vanast harjumusest tegi Märtha panuse värvile. Täna valis ta musta. Siis meenus talle kokkulepe, et sel õhtul nad panuseid ei kahekordista. Nagu öeldud, pidid nad kaotama. Tõtlikult asetas ta suure hunniku žetoone topeltnullile. Ta ei olnud veel näinud, et sellega oleks võidetud.
„Panused on tehtud!” kuulutas krupjee ja libistas pilgu ümber laua. Ta silmad peatusid Märthal, teda just nagu milleski kahtlustades, kuid siis laskis ta kuuli veerema ja see põrkles mitu korda, enne kui kolinal alla langes. Topeltnullile.
„Assaa,” ehmus Stina ja lükkas suvekübarat peas kõrgemale. Võit ei olnud neil plaanis ette nähtud. Märtha heitis taas pilgu lakke. Tundus, nagu oleks seal rippuv lamp end liigutanud. Nüüd on üht korralikku kaotust vaja, mõtles ta ja tegi uuesti panuse topeltnullile. Samal silmapilgul märkas ta, et personaliruumi uks oli avatud ja üks valvuritest oli teel sinna. Märtha asetas käe tooli juhthoovale.
„Taibu, on aeg,” sosistas ta, ent ei jõudnud rohkem öelda, kui uks taas suleti. Siis hakkas kuul põrklema ja langes jälle topeltnullile.
„Tule taevas appi, ma ei ole iialgi midagi sellist näinud!” kogeles Märtha totral ilmel, kui krupjee mängužetoonide virna tema ette lükkas. Lauale lähenesid mõned minikuularitega mehed, peatusid ja jäid täpselt nende selja taha seisma. Ma pean nüüd kaotama, mõtles Märtha, ja pani kõik oma žetoonid mustale värvile.
„No nüüd läheb küll untsu!” pomises ta lootusrikkalt. Ja just sel hetkel avanes personaliruumi uks, samal ajal sähvatas miski laes ja kõrisev kuul langes musta värvi numbrile. Üks turvameestest võttis oma mobiiltelefoni.
„Isver …” ahhetas Märtha.
„Kas nägite, vanurite jõuk on jälle siin.” Stewart, keskealine turvaoperaator, heitis pilgu lähimale monitorile. „Jube, kuidas need põrgulised võidavad. Algul topeltnullid ja nüüd must. Need idioodid laostavad meid. Vean kihla, et neil on midagi kahtlast käsil.”
Turvaruum kasiino kohal nägi välja nagu teleripood, milles kõik telerid on korraga sisse lülitatud. Kõigil seintel vilkusid topeltridadesse paigutatud ekraanid, mis näitasid pilte eri ruumidest ja mängukohtadest, keskel seisis suur ellipsikujuline laud, mille taga istus valvepersonal. Aeg-ajalt suumisid nad kahtlaste mängurite pilte suuremaks.
„Neil lihtsalt vedas pisut. Rahune ometi. Küll nad kõik jälle maha mängivad,” vastas kaaslane, keda hüüti Bushiks. Tal olid lokkis juuksed, nii nagu ekspresidendilgi, ja ta oli vähemasti sama ninakas. Ainus erinevus oli see, et ta ei olnud alustanud ühtki sõda.
„Vedas? Sa ütled seda alati ja iga kord eksid. Ei, paneme neile nüüd käpa peale.” Stewart lõi peopesaga vastu lauda, nii et mobiiltelefon hüples.
„Ära erutu. Lase neil veidi aega olla, see on tore meelelahutus.”
„Aga milleks need õhupallid? Kurat võtaks, praegu ei ole ju veel tänupüha. Ja vaata neid suvekübaraid. Nad kõik on kindlasti peast segased.”
„See on ometi vahva! Ja kas panid tähele, nad on täna elektrilistes ratastoolides. Kujuta ette,