Laenamine on hõbe, röövimine kuld. Catharina Ingelman-Sundberg
Читать онлайн книгу.
oma žetoonid vahetamata,” sõnas Märtha ükskõikselt. „Kujutage ette, kui hajameelne võib inimene vahel olla.”
„Jah, me jõime vist liiga palju šampanjat,” lisas Stina närviliselt itsitades. Turvamees võttis tema korvist žetooni ja tõstis selle vastu valgust.
„Hm,” köhatas ta.
„Jah, mõelda vaid, me unustasime žetoonid vahetamata. Elektritoolid hajutasid nii vääääga meie tähelepanu,” seletas Taibu.
„Me ei ole veel toolidega päriselt harjunud, kas teate, ja nendega toime tulla on tõsine vaev,” kinnitas Anna-Greta ja sõitis just nagu kogemata otse vastu seina, nii et kübar peast kukkus. Turvamehed tõstsid selle üles.
„Thank you, darling,” hirnus Anna-Greta. „Pöörata on alati raske.”
Kuid valvurid ei lasknud end eksitada.
„Palun tõuske püsti! Me soovime korve uurida.”
Seda pani tähele vahetuskassas istuv proua, ta pistis pea välja ja lausus valjult:
„Mina võin nende vanurite eest vastutada! Nad on kogenud mängijad ja võidavad alati. Nad on varemgi kassasse nii palju žetoone toonud.”
Valvurite ilme oli hämmeldunud, kuid nad taganesid pisut ja Reha pilgutas tänulikult kassaprouale silma. Too asus žetoone kokku lugema ja turvamehed vaatasid kahtlustavalt pealt. Taibu pani tähele, et neid ei kavatseta rahule jätta, ja vaatas Märthale küsivalt otsa.
„Kas nüüd?”
Märtha noogutas ja Taibu vajutas salamisi tualetti paigutatud raadiosaatja kaugjuhtimispulti. Eetrisse läks varem salvestatud teade ja hetk hiljem lükkas vanem turvamees minikuulari sügavamale kõrva. Ta ajas silmad pärani ja haaras kaaslasest kinni.
„Alarm! Let’s run!”
Kaks meest sööstsid mängusaali suunas ja Taibu paistis olevat rahul.
„Raadiosaatja toimis suurepäraselt. Niipea kui inimestele antakse käsk, kaotavad nad täielikult mõistuse!”
Märtha muigas. Käsklust valvuritele oli olnud keeruline lindistada, samuti ei võinud ju iial teada, ega mõni võõras juhtumisi raadiosaatjat tualetist pihta ei pane. Kuid kõik läks nii, nagu kavatsetud. Märtha pilgutas sõbrale silma.
„Taibu, sa oled geenius. Sa ei oska aimatagi, kui väga sa mulle meeldid!”
Ja ehkki neil oli parajasti pooleli keeruline kuritegu, punastas mees juuksejuurteni.
Sedamööda, kuidas kassaproua žetoone raha vastu vahetas, ladusid Märtha ja tema sõbrad dollaripakke ratastoolikorvidesse, mähkisid neile ümber sallid, sidusid kõik kinni ja katsid hoolega. Seejärel kummardas Reha sügavalt, manas ette oma võluvaima naeratuse ja tänas prouat abi eest, enne kui koos Märtha ja teistega võimalikult kiiresti hoonest lahkus. Välja asfaldile jõudnud, võtsid nad hoo üles. Tuul tõstis juuksed kuklas lendu, kui nad hästi kätteõpitud liigutusega juhthoova lõpuni surusid ja oma trimmitud ratastoolidel hotelli suunas kihutasid. Sellal kui Taibu ja Reha rahalaekaid peitsid, andsid teised rahatähti panka, et Anna-Greta saaks, nagu ikka, pensionärikamba kontolt Las Vegases Rootsi hoiukontodele raha üle kanda. Niipea kui kõik tehtud, sõitsid nad taksoga otse lennuväljale.
Järgmine päev oli tavatult lämbe. Asfaldikatel küdes ja sellest tõusis haisvat suitsu, sellal kui neli teetöölist teekatet silusid. Nad olid terve päeva kruusa ja asfalti kärutanud ning olid hakanud väsima. Paar meest olid sidunud taskurätikud ümber pea, et higi silma ei satuks, teistel oli nokats sügavalt laubale tõmmatud. Pisut eemal sõitis mustal ja kleepuval asfaldipinnal edasi-tagasi tohutu suurte ratastega teerull. Mehed olid jõudnud juba päris palju asfalti maha panna, kuid töö ei olnud veel läbi. Tee Hotel Orleansini pidi õhtuks valmis saama ja neil oli veel kolmandik teha.
Korraga kostis kentsakas heli. Algul ei pööranud mehed sellele tähelepanu, kuid siis vajutas teerullijuht pidurit ja hüppas kabiinist välja. Osavalt kleepuvat asfalti mööda käimist vältides jõudis ta peagi lohuni, mida töölised parajasti täitsid. Juht kummardus ja asus kruusa sees sobrama. Asfaldiservas märkas ta tükikest halli metalli. Ta lükkas mõned kivikesed kõrvale ja nägi, et metallitüki küljes oli tilluke lukk. Uudishimulik teerullijuht asus sügavamalt kaevama ja veidi aja pärast sikutas ta välja kasti meenutava mõlkis metallikamaka. Ta keerutas seda käes ja tõstis siis üles, et kõik näeksid.
„Tohoo tonti, rahalaeka jäänused. Mida kuradit see siin teeb?”
4
Komissar Ernst Blomberg lösutas Kronobergi telliskivipunases politseimajas Stockholmis, käed kuklal ja jalad kirjutuslaual. Arvutiekraan helendas nõudlikult, kuid tal ei olnud mingit tahtmist ületunnitööd teha. Varsti läheb ta pensionile ja praegu on viimane aeg hoog maha võtta. Muide, pension …
Ta tõusis istukile, toksis arvutisse salasõna ja sisenes politsei sisevõrku. Jah, politsei pensionifond. Huvitav oleks teada, kui palju talle pärast pensionileminekut kätte jääb. Komissaril olid suured maksuvõlad sellest ajast, kui ta eraettevõtjana töötas ja garaažis nätskeid näokreeme kokku segas. Äri oli edenenud hiilgavalt, kuid raamatupidamine jäi tal hooletusse. Selle eest tuli tal nüüd maksta, jah, kui vaid pensionist piisaks! Blomberg sisestas oma koodi ja tema ees avanesid pensionikonto tabelid. See oli küll eraasi tööajal, aga mida kuradit … Kui palju oli olnud neid nädalavahetusi, kui ta oli tööle appi tulnud, sellal kui kolleegid keeldusid?
Ta klõpsas tabeliveergudel ja otsis üles fondi saldo. Püha müristus, kui haletsusväärselt vähe seal raha oli! Huvitav, kes on õigupoolest need, kes sellele kontole sissemakseid teevad, ja milliseid väljamakseid siit tehtud on? Blomberg oli saanud politsei kulul spetsiaalse IT-koolituse, niisiis oli ta nähtavasti võimeline seda kontrollima. Ta sirutas käe karamellikausi poole ja haaras sealt peotäie. Samal silmapilgul vilksatas ekraan. Fondi sissetulekud olid äkitselt suurenenud. Kummaline, praegu ei ole pangal ju tööaeg? Aga muidugi meeldiv, erruläinud komissaridele rohkem raha. See võis ära kuluda. Tema ise vajas viimast kui ööri. Üür oli šokeerivalt tõusnud ja siis ju muidugi veel see vana maksuvõlg … Ta mõtles majanduskurjategijatest, kelle süütegusid ta tööl uuris. Neil olid luksuskorterid, purjejahid, Porsched ja puha, sellal kui tema, suur IT-spetsialist, teenis vaid mõned armetud tuhanded kroonid kuus. Mitte keegi teine ei osanud omaniku teadmata võõrastele meili- ja pangakontodele ligi pääseda. Ometi tema palka ei tõstetud.
Blomberg pomises midagi endamisi ja tahtis juba võtta veel maiustusi, kui ekraan jälle vilksatas. Pensionifondi oli lisandunud veel mõnisada tuhat. Jumal hoidku, kellel oli tahtmist vanu politseinikke peaaegu poole miljoniga toetada? Ta peab annetajat jälitama. Kui keegi nii abivalmilt raha pakub, siis võiks temalt ehk veelgi rohkem saada? Jah, ta võiks ehk … tõesti, mispärast mitte asutada näiteks mittetulundusühing? Kanda kõik selle ühingu kontole üle … Ei-ei, nii ei tohtinud mõelda. See oleks ju sama, mis kuritegu toime panna!
Korraga tuli komissarile hirm peale, ta tõusis ja sulges arvuti. Parem oleks minna koju ja kassile süüa anda, pealegi oli ta õhtuseks hokimatši teleülekandeks õlut ja kartulikrõpse ostnud.
Järgmisel õhtul jäi Blomberg ületunnitöö ettekäändel kauemaks töö juurde. Kella üheksa paiku, kui kõik olid koju läinud, sisenes ta taas pensionifondi ja leidis sealt neljasaja tuhande krooni suuruse sissemakse. Kust raha tuli? Sõrmed töötasid klahvistikul ja hetk hiljem ta peatus, kiikus toolil edasi-tagasi ning püüdis leitud infost aru saada. Politsei pensionikontole oli laekunud raha ühest Las Vegase pangast. Aga Rootsi politseil ei ole ju seal filiaali? Komissar Blomberg tõusis ja tõi endale tassi kohvi. Topeltespresso. Sest nii palju sai ta aru – siin võib arvuti taga kaua aega minna. Ta klõbistas sisse oma salajase aliase ja sisenes uuesti pensionikontole. Siit ei tohiks olla liiga raske välja otsida raha saatja konto Las Vegases. Miks mitte luua näiteks sihtasutus ja kanda raha selle kontole üle? Seda ei uuriks mitte keegi. Blomberg muheles endamisi ja tundis end otsemaid väga jõukana. Lõpuks ometi leidis ta oma arvutioskustele kasutust. Ja kui veab, võib Las Vegasest öö jooksul tulla ehk veel sissemakseid.
5
„Kas