Sthlm delete. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
oli diivanilaua taga maas.
Ta läks lähemale.
Inimene.
Tony näitas valgust.
Midagi nii jubedat polnud ta elu sees näinud.
Ta tundis, kuidas iiveldus maost ülespoole kerkib.
Selle inimese pea. Näost ei olnud midagi järel: keegi oli teda näkku tulistanud.
Okse maandus vaibale.
Ta vaatas alla.
Kõik kohad oli verd täis.
Tony karjus ja nuttis telefoni.
„Rahu, rahu, ma ei kuule, mida sa räägid,” ütles Robin.
„Mõrv, täielik veresaun! Ma olen kindel, ta ei hinga. Saada politsei, kiirabi, ma ei ole midagi nii haiget elus näinud.”
„Kas seal on veel kedagi?”
Tony vaatas ringi. Selle mõtte oli ta kõrvale tõrjunud. Teo toimepanija võis ju ikka veel majas olla.
„Ma ei näe kedagi, kas otsin maja läbi?”
„Otsusta ise. Kas väljas nägid midagi imelikku?”
„Ei, tegelikult mitte.”
Ta jooksis uuesti välistrepile. Ta oli peaaegu unustanud – aga Robini küsimus tuletas selle uuesti meelde.
„Mis sa teed, Tony? Mis toimub?”
Edasi mööda teed, mida mööda ta kohale oli sõitnud.
„Fakk, Robin, kui ma siia sõitsin, oli tee ääres kraavis üks auto.”
Ta kiirendas sammu.
„Ma helistan politseisse, aga hoia oma telefon käepärast,” ütles Robin, ja Tony kuulis, kuidas ta hakkas teisel liinil rääkima hädaabinumbriga 112.
Nüüd, väljas värskes õhus, oli parem. Ta proovis heita peast äsjast vaatepilti, sellega tegelegu päris politseinikud, praegusel hetkel oli ta õnnelik, et ei kuulu nende ridadesse.
Mundris turvamees.
Nõrgas koiduvalguses nägi tumesinine auto välja peaaegu nii, nagu puuriks see end parajasti põõsa all maa sisse. Kui Tony oksad eest ära lükkas, nägi ta, et pool kapotti oli täiesti lömmis. Auto oli kraavis libisenud vähemalt viisteist meetrit.
Tony nägi maapinnal selle jälgi. Taamal olid kuused ikka veel tumedad. Põõsas oli varjanud auto tegelikku seisukorda, kui ta enne mööda sõitis.
Ta astus auto juurde. Nui oli jälle käes.
Kapoti alt paistis suitsu tulevat, või oli see tolm, mis taskulambi valgussõõris heljus.
Ta sumpas poris ja oli sunnitud hõredast rohust kinni haarama, et mitte kaotada tasakaalu.
See oli Volvo, V60.
Ta proovis näha, kas keegi istub sees, aga see oli raske.
Ta läks auto kõrvale ja vaatas külje pealt sisse.
Nüüd ta nägi. Juhikohal istus inimene, ettepoole kummargil.
„Hei!”
Inimene ei liigutanud.
Tuuleklaasis oli tuhandeid pragusid nagu jääs, aga päris puruks see ei olnud.
Tony kummardus ja avas juhiukse. Turvapadi oli välja lennanud.
Paistis, et tegu on nooremapoolse, nii kahekümnendates eluaastates heledapäise mehega.
Puhevil turvapadi nägi välja nagu roolile asetatud valge kilekott.
Teadvusetu, või siis surnud.
Tony puudutas nuia otsaga mehe käsivart.
Ei mingit reaktsiooni.
I OSA
MAI
1
Söö sitta.
Nikola oli pidanud juba terve igaviku sitta sööma.
Ta oli siin istunud aasta otsa.
Aga õige pea saab see läbi. Homme on viimane päev. Jumal tänatud – ta oli peaaegu valmis hakkama vanaisa Bojaniga kirikus käima.
Ta oli üheksateist aastat vana. Rootsi oli haige maa – siin võidi sulle määrata eestkoste isegi siis, kui oled täisealine. Aga see oli tema majka süü. Linda – the never ending kaagutaja. Ta oli ähvardanud teda välja visata, suhtlemise lõpetada. Mis veel hullem – ta oli ähvardanud Teddyga. Tegelikult oligi Nikolale mõju avaldanud ainult see – oht, et Teddy temas pettub. Ta armastas Teddyt rohkem kui poe kõige värskemat huuletubakat, rohkem kui kogu maailma savu, mõnikord isegi rohkem kui poisse. Neid kutte, kellega ta oli koos üles kasvanud, vendi.
Teddy: tema onu.
Teddy: tema iidol. Ikoon. Eeskuju. Ta teadis ainult üht inimest, keda võib Teddyga võrrelda – see oli Isak.
Siiski ei olnud sellest küllalt. Õiendamist ja noorsootöötunde tuli liiga palju. Trahvisummad läksid liiga suureks. Sotsiaali inin liiga valjuks. Linda tahtis, et talle määrataks eestkoste. Ta tahtis ise, et tema poeg paigutataks narkovabasse, rõõmuvabasse, täiesti naistevabasse hooldusasutusse.
Seal oligi ta viimase aasta viibinud. Spillersboda noortekoloonia.
Riikliku hoolduse saab määrata siis, kui noor seab märgatavasse ohtu oma elu või arengu, kuritarvitades sõltuvust tekitavaid aineid, tegeldes kuritegevusega või kui tal ilmneb mingi muu sotsiaalselt halvav käitumine.
Persse see koloonia: ta oli seda paragrahvi nüüdseks neliteist miljonit korda kuulnud.
Väärtus oli sellel ikkagi null.
Iga minuti tagant käis tal peast läbi üks ja sama mõte. Nagu mingi väsinud hausi-DJ ikka ja jälle korduv hitt. Refrään kiirendusega: kuradi ema. Kuradi ema. Kuradi ema.
„Ma olen proovinud sinu heaks kõike teha, Nikola,” ütles ema ikka, kui Nikola koju käima lubati. „Võib-olla oleks asjad teisiti, kui sul oleks isa olnud.”
„Aga mul oli ju Teddy.”
Ema raputas pead: „Arvad nii? Su onu on viimasest üheksast aastast kaheksa kinni istunud. Kas see tähendab, et ta oli olemas?”
Nikola istus klassis kõige taga. Nagu alati. Ta sõi s-i-t-t-a. Nad tõesti proovisid teda taltsutada.
Mõnikord kordus teine refrään: kuradi Sandra. Kuradi Sandra. Kuradi mõrd Sandra.
Sandra oli tema niinimetatud tugiisik. Ta rääkis tööotsimisest. Pead oskama end kenasti esitleda, isikliku kirja kirjutada, perset lakkuda. Nikolal oli raske aru saada, mis selle jutu point oli: ta oli valinud ametikoolitusprogrammi just sellepärast, et ta ei tahtnud niisama passida. Ja lisaks ei olnud tal mingeid plaane hakata üheksast viieni tööl käima, isegi mustalt ei kavatsenud ta oma kätega mingit tööd tegema hakata. Pappi saab ka märksa kiiremini. Seda teadis ta omast kogemusest. Nende tööde eest, mida nad Yusufile tegid, sai raha pihu peale.
Väike vestlusrühm: ainult Nikola ja veel viis kutti üks kord nädalas. Ülejäänud ajal oodati, et ta ilmuks praktikakohale, mille nad olid talle Åkersbergas, George Samueli elektrifirmas korraldanud. George oli okei, aga Nikola lihtsalt ei viitsinud.
Spillersboda direktori ja ema arvates tulid paar rühmatundi lisaks praktikale talle ilmselt kasuks. „See parandab su keskendumisvõimet. Sa ei pruugi saada rootsi keelt rahuldavaks, aga vähemalt on hea, kui suudad korralikult lugeda.” Nad ajasid hullemat iba kui alkassid Ronna pargipingil. Muidugi oskas ta lugeda. Tema vanaisa oli tõeline raamatukoi: lugemisgeenius Belgradist. Tutvustas Nikolale tähtede võlumaailma juba siis, kui too oli kuuene, istus poisi voodi kõrval ja luges ette vanu häid asju. „Aarete saar”, „Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, „Saladuslik saar”.
Nikola tahtis piirangutest pääseda, hõljuda veepinnal nagu õli. Ta tahtis olla vari, elada oma elu nii, nagu heaks arvab. Mitte