Sthlm delete. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
sissetulek ei küündinud elatusmiinimumile ligilähedalgi.
Büroole osutatavad teenused seisnesid enamasti niinimetatud taustauuringutes.
Fredric McLoud oli üks kahest Superia asutajast, tegu oli veebipõhise makseteenusega, mis oli viimastel aastatel ilmselt tohutult kasvanud. Magnus Hasseli hinnangul oli firma väärtuseks rohkem kui „jard”, nagu ta ütles, „ja ma mõtlen nüüd eurosid”.
Büroo klient tahtis osta firmast kakskümmend protsenti. Käisid aga sahinad, et noor Fredric McLoud on koksitarvitaja. Ja samad kuulujutud andsid põhjust oletada, et tegu ei olnud ainult peol tarvitamisega paar korda kuus, vaid igapäevase triibutamisega, nii et mees ei tulnud isegi ennelõunase kohtumisega toime enne, kui oli tualetis kaks ninatäit tõmmanud.
Teddy oli teda nüüdseks kolm nädalat jälitanud, ilma et oleks midagi imelikku märganud. McLeodil oli kas tohutu koksitagavara kodus või sai ta kauba mingil sellisel moel, millest Teddy aru ei saanud. Võimalik oli ka see, et ta ei tegelenud sellega üldsegi nii suures mahus, nagu räägiti. Kuulujutud olid siiski kõigest kuulujutud ja sageli levitati neid teadlikult, et kellegi karjääri põrmustada.
Ent täna oli Teddy midagi tajunud. Nüüd ei tohtinud ainult miski perse minna.
Jälitatav liikus edasi üle Nybrogatani Birger Jarlsgatani poole. Kui McLoud oleks pisut ettevaatlikum olnud, oleks Teddyl olnud teda raske jälitada, aga kõik tema žestid ja liigutused olid liigagi selged. Mitu sekundit enne peatumist aeglustas ta tempot, seisis hetke paigal ja vaatas seejärel enda ümber ringi. Kuni Teddy aeglaselt käib, ta McLoudi ei sega.
Nybrogatani ja Riddargatani nurgal istus kerjus. Kirev pearätt moodustas tumeda kortsulise nahaga terava kontrasti. Lilla lohvaka seeliku all olid istumisaluseks papitükid. Naine ümises mingit meloodiat: mingit itku hoopis teisest maailmast. Selliseid kerjuseid ei olnud Stockholmis enne seda, kui Teddy istuma pandi, see oli midagi uut. Ta vaatas möödujaid: nad lõid silmad maha, pöörasid näo ära. Teesklesid, nagu naist ei olekski.
Leijoni advokaadibüroo oli kõigest paari kvartali kaugusel. Aga täna ei pea Teddy sinna minema. Tal ei olnud seal oma kabinetti ja selle üle oli tal hea meel. Uurimisega tegeles ta sisuliselt omal käel ja enamasti piisas sellest, kui ta andis aru meili teel või helistas vastutavale advokaadile. Pealegi ei oleks ta sugugi soovinud Emelie Janssoniga kokku juhtuda.
Nad olid umbes aasta tagasi otsustanud õhtusöögile minna, Emelie algatusel. Ent siis oli Emelie helistanud ja aega muutnud, ning Teddy ise oli sunnitud edasi lükkama järgmise korra, mille Emelie siis omakorda ära jättis. Õhtusöögiplaanid voolasid seebina dušitrapist alla.
Kuna kell oli alles kolmveerand kümme, oli enamik välikohvikuid tühjad. Ent tänavatel oli silmatorkavalt palju inimesi, Teddy mõtted liikusid tahtmatult sellele, et need, kes teenisid kõige rohkem – need, kes siin kandis töötasid –, paistsid elu kõige rahulikumalt võtvat. Mõnel tööpäev alles algas.
Paljud olid hästi riietatud, mööda ruttavatel meestel olid napid ülikonnad, mille püksid näisid liiga lühikesed – või oligi see nii mõeldud. Naistel olid kõrged kontsad, kohev hoolitsetud soeng ja randmel roosa korpusega Rolex.
Ta mõtles oma õe ja õepoja Nikola peale. Teddy oli eelmisel päeval Linda juures õhtusöögil käinud. Õel olid juuksed hobusesabas ja ta nägi välja päevitunud. Teddy mõtles, kas Linda on jälle solaariumisõltuvusse sattunud.
„Nikola saab homme vabaks,” ütles õde. „Ja ma ei tea, mida ma peaksin tegema.”
Teddy lõikas pooleks kartuli, mille ta just kooritud sai, ja määris peale killukese võid. „Ta on nüüd täiskasvanu, pole enam sinu vastutusel. Küll ta toime tuleb.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Ma ei tea midagi. Aga me peame temasse uskuma. Ta peab tundma meie toetust.”
Linda lõikas oma kotleti hoolikalt viieks ühesuuruseks tükiks, tema käed ei näinud enam noored välja. „Ta vaatab sulle alt üles, tahab sinusuguseks saada. Aga mina loodan ainult seda, et ta ei saaks sinusuguseks.”
„Sa mõtled vist selliseks, kes ma olin?”
Linda langetas pilgu. „Ma ei tea, mida ma mõtlen,” ütles ta.
Fredric McLoud astus sisse Espresso House’i.
Teddy peatus. Kas peaks järele minema ja riskima sellega, et jälitataval tekib kahtlus? Fredric pidanuks märkama suurt kasvu meest, kes tema kannul siiamaani välja on jalutanud. Seni ei olnudki selles midagi kummalist, aga kui Teddy ilmuks ka samasse kohvikusse, siis võib see paista juba vägagi ebatõenäolise kokkusattumusena.
Ometi astus ta sisse – täna oli objekti käitumine teistsugune. See tähendas midagi.
Lisaks paistis Fredric McLoud olevat sõna otseses mõttes nii omas mullis, et pooled Stockholmi erariietes politseinikud oleks võinud tal kannul käia, ilma et ta oleks tänaval üldse kedagi peale enda märganud.
Teddy seisis leti äärde järjekorda. Ta nägi, et Fredric võttis istet lauas, kus oli juba üks noor mees, ees Cola Zero pudel.
Laua all oli kilekott.
Fredric surus poisil kätt. Too nägi noor välja, tumedad juuksed ja tumedad silmad. Tuulepluus ja Adidase dressipüksid.
Dressipüksid – Teddyle meenus ta ise selles vanuses. Ükskord süüdistati Dejanit metroojaamas vägivallatsemises. Tühiasi, aga Teddy ja mõned teised kutid olid otsustanud kohtuistungit vaatama minna. Dejanile toeks, aga ka niisama pulli pärast, neil ei olnud sel päeval muud tarka teha. Vaheajal tuli Dejani advokaat Teddy juurde. „Sõitke minema, ma ei taha, et saalis oleks kari teie pükstega rahvast.”
„Mis meie pükstega?” küsis Teddy.
„No te näete ju kõik täpselt ühesugused välja ja kohtunik teab täpselt, kellega tegu. Teie sõbrale ei tule dressipükstega seostamine kasuks.”
Tänase päeva iroonia seisnes selles, et Fredric McLoud nägi välja samasugune dressinimene kui dressides kutt ise.
Teddy hoidis telefoni käes, videokaamera sisse lülitatud. Ta tegi jälle, nagu kirjutaks midagi, aga suunas samal ajal objektiivi Fredricu ja dressipüksi poole. Need uued nutividinad on ikka täielik ulme.
Dokumenteeri kõike: see oli üks korraldus, mis talle Leijonist kaasa oli antud. Tõendite kogumine oligi tema esmane ülesanne. Tõendite kogumine, ilma et ise sisse kukuks.
Kulus kõigest paar sekundit. Fredric ütles midagi. Dressipüks noogutas. Fredric võttis laua alt koti, tõusis püsti, kott käes, ja läks uksest välja.
Teddy nägi teda tänava poole avanevatest suurtest akendest: ebatavaline vaatepilt – üks Stockholmi kõige jõukamaid kolmekümne seitsme aastasi, käes närakas ICA kilekott. Aga ta oli kõik üles filminud.
Ta seisis ikka veel leti ääres. Nüüd oli tema kord. Makadaamia pähklid, toortoidupallid ja rohelised mahlad. Omal ajal, vanglaeelsel ajastul, sisaldasid hõrgutised veel jahu ja suhkrut.
„Mida ma võin pakkuda?” küsis teenindaja.
„Kas teil tavalist saiakest on?”
„Jah, juuretisega küpsetatud.”
„Kõlab liiga tervislikult.”
Tüdruku pilk eksles.
Teddy astus kohvikust välja.
Kümme meetrit tema ees kõndis kokaiinisõltlane Fredric McLoud mööda Riddargatanit tagasi.
Teddy mõtles, miks ometi see kõik Magnusele nii oluline on, aga osanik oli teinud talle selgeks, et vajab sajaprotsendilist kinnitust, isegi kui uurimine peaks päevavalgele tulema.
Ilm oli selge. Päike sätendas majade kõrgemates akendes. Teddy tundis, kuidas stressitase tõuseb. Ta läks ühe keskealise naise juurde, kes seisis parkimisautomaadi juures.
„Vabandust, et tülitan. Aga kas te võiksite mind korra aidata?”
Naine pööras ringi. Ta paistis närviline olevat