Sthlm delete. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
poole.
„Jah, mis siis?”
„Vaadake nüüd.”
Ta võttis taas oma telefoni välja, aga seekord lülitas ta tööle helisalvestuse. Aparaadi oli ta saanud Leijoni advokaadibüroost ja selle kasutama õppimine oli läinud kardetust märksa libedamalt. Samas valdas teda vahel tunne, et see vidin tuleks lihtsalt vette visata või kusagilt rõdult lendu lasta. Aga kuigi Teddy keeldus kasutamast kalendrit, oli ta sunnitud leppima teatud funktsioonidega: tema töös oli telefon asendamatu abivahend.
Ta kõndis Fredric McLoudile järele. Koputas talle õlale.
„Vabandust, ega sa kogemata minu kotti kaasa ei võtnud?”
Fredric tõmbas koti endale ligemale.
„Kes sa oled? Millest sa räägid?”
„Ma nimelt kaotasin oma kilekoti ära, ega see minu oma ei ole?”
Fredric vahtis talle otsa. Üks silmanurk tõmbles.
„Hull oled või? See küll sinu oma pole.”
„Äkki ma võin sisse vaadata?”
„Mitte mingil juhul.”
Teddy tegutses kiiresti. Ta võttis Fredricu käsivarrest tugevasti kinni ja sirutas teise käe koti poole.
Fredric tõstis häält. „Mida kuradit sa teed? Jäta mu kott rahule.”
„Ma tahan sinna ainult korra sisse vaadata, ei või või?”
„Ega ei või küll. See on MINU KOTT.”
Teddy ei tohtinud alla anda. Ta peab laskma end õhkkonnal kaasa tõmmata – tegutse, ära mõtle. Küta aga, nagu Dejanil oli kombeks öelda.
Ta krahmas uuesti kotist ja tiris samal ajal Fredricut teisest käest, et teda tasakaalust välja viia. Nad koperdasid ringiratast.
Teddy oli jõulisem, tugevam. Aga Fredric McLoud ei olnud ka just papist poiss. Ja ta võitles oma ettevõtte, oma perekonna eest. Oma elu eest.
Nad kähmlesid edasi.
Siis tundis Teddy kotist kinni hoidvas käes teravat valu. Ta vaatas alla. Fredric oli teda pöidlast hammustanud.
Ei. Ei, karjuda ei tohi. Kisendada ei tohi. Kõik peab kulgema tsiviliseeritult. Nii oli ta endale tõotanud.
Ta oleks võinud Fredricule nimetissõrme silma torgata. Talle täiest jõust vastu nina virutada. Ta kõrisõlmest kinni haarata ja selle lihtviisiliselt välja rebida. Selle asemel vajutas ta Fredricu pead allapoole, surus oma suure pihu vastu ta põske, proovis teda kuulekaks pitsitada.
Lõpuks lasi Fredric ta pöidlast lahti. Teddy nägi mehe hammastel verd.
Nüüd peab ta olukorra kontrolli alla saama. Maha rahustama. Ta seisis otse McLoudi kõrval.
Naine hõikas midagi eemalt. „Lõpetage! Ma helistasin politseisse.”
Teddy hingeldas. „Kuulsid, mida ta ütles. Ma olen võrdlemisi kindel, et sa ei soovi, et politsei siia tuleks ja avastaks, mis sul kotis on. Las ma korraks vaatan sinna.”
Taipamine. Paanika McLoudi pilgus. Mees sai aru.
Liiga hilja – Teddy seisukohast. Fredric McLoud pistis jooksu.
Teddy oli arvanud, et sellega asi piirdub. Ta jooksis järele.
Mööda Riddargatanit edasi. Vasakule Artillerigatanile.
Mäest üles. McLoudil olid pikad jalad. Ja Teddy teadis, et ta käib kolm korda nädalas Grand Hoteli juures Takkei eliitspordiklubis eratreeneriga treenimas.
Ta tundis, kui palju ta ise kaalub.
Kõigepealt kallakust üles. Vasakul Armeemuuseum. Siis paremal üks elektroonikapood.
Storgatanile. Palju kauem ta ei jaksa.
Inimesed vaatasid neile järele. Keegi hõikus.
Siis ei näinud Teddy teda enam.
Eemal tänaval nägi ta politseiautot.
Oi türa raisk. Nii see küll lõppeda ei tohi.
Ta aeglustas sammu. Svenskt Näringslivi toimetus vasakul. Paremal meesterõivaste kauplus. Esimene, keda politsei taga ajama hakkab, on jooksev mees. Ta proovis pisut hinge tõmmata. Analüüsida.
Kuhu McLeod end peitis? Ta peab kusagil siin olema, mõne meetri raadiuses. Ta ei saanud maa alla vajuda.
Politseiauto oli nüüd Teddyst kolmekümne meetri kaugusel. Sõitis väga aeglaselt.
Midagi tuleb ette võtta.
Kakskümmend meetrit.
Teddy vaatas ette ja taha. Inimesed olid näinud teda jooksmas, nad võivad ta politseile kätte näidata. Valikut ei ole. Võimalikult vaikselt ja rahulikult astus ta meesterõivaste poodi.
Tviidpintsakud, velvetpüksid, jahimehestiilis mütsid. Siin sees ei valitsenud just kevadine meeleolu. Ta astus paar sammu edasi – endiselt keskendunud sellele, mis toimub tema selja taga tänaval.
Politseiauto: ta lootis, et see sõidab edasi.
Siis oleks ta peaaegu naerma pursanud. Poesügavuses ülikondade vahel seisis Fredric McLoud, selg tema poole. Ta hoidis ikka veel kilekotti käes. Ilmselt oli tal tulnud sama mõte mis Teddyl.
Teddy koputas talle õlale ja ütles: „Nad vist sõidavad mööda. Vähemalt siis, kui me lärmi ei löö.”
McLoudi ilmes ei olnud enam paanikat. Nüüd oli ta nutma puhkemas.
„Kes sa oled? Miks sa seda teed?”
Teddy vastas: „Kahjuks on mul vaikimiskohustus.”
4
Kui selle päeva vestlustund läbi sai, oli Nikola juba klassiukse taga. Tema elu moto: alati esimesena välja. Pilt, mis meenutas talle lapsepõlve koolitundide lõppu: tühi koridor, täissoditud kapid, vaikus enne seda, kui ülejäänud klass mõne sekundi pärast välja tormab. Alati liiga kärsitu selleks, et oma asjad rahulikult kokku panna ja sõpradega paar sõna vahetada. Alati tõukas teda tagant mingi nähtamatu jõud, mis tahtis mikrosekundi jooksul kogeda segajateta koridori. Killukest vaikust.
Ent see kõik oli ammu. Viimastel aastatel ei olnud kool ta elus just esikohal olnud.
Ema ja õpetaja nimetasid ta käitumist kergeks ATH-ks. Aga Nikola ei võtnud ei Ritalini ega ravinud ennast ise spiidiga, nagu paljud teised siinsed poisid. Nad tahtsid lihtsalt sildistada elujõudu, mis pulbitses Nikola rinnas kuldse risti all. Kuldne rist oli Teddylt saadud: enne kui onu kaheksaks aastaks kinni läks.
Aga kõik see kusekurnamine oli täna tühiasi. Elu oli sitaks šeff – sest täna oli see päev. VIIMANE päev.
Varsti tuleb Chamon talle järele ja viib ta siit perseaugust minema.
Ainus väike jama oli see, et enne ärasõitu peab ta õpetajaga veel viimase vestluse maha pidama.
Mingi nipiga õnnestus Anders Sanchez Salazaril teha nii, et tema kabinet nägi täpipealt samasugune välja iga jumala kord, kui Nikola oli sunnitud seda külastama.
Mitte ainult see, et kaks tooli olid täpselt samamoodi kirjutuslaua alla lükatud, ja et kardinad olid poolenisti ette tõmmatud nagu viimati. Kõik oli täpne koopia eelmisest korrast. Paberihunnikud, pliiatsitops arvutimonitori taga, laste pildid: kõik oli täpipealt samas kohas. Isegi Hammarby embleemiga kohvitass oli kirjutuslaua samal nurgal kui viimati.
Ainus erinevus oli Andersi kampsuni värv. Täna oli see erkpunane. Eelmisel korral oli olnud veinpunane.
„No nii, Nikola, kuidas tunne on?”
Nikola proovis mitte liiga laialt naeratada.
„Väga hea tunne on.”
„Spillersbodast lahkumine võib tunduda ka pisut hirmuäratav, kui oled siin nii kaua olnud, või mis?”
Nicko püüdis vägisi irvitust tagasi hoida.
„Jah,”