Sthlm delete. Jens Lapidus
Читать онлайн книгу.
robotprogrammidega.
Et oma kiirelt kasvavat kahjumit tasa teenida, pidin peaaegu igal õhtul klubis käima või jääma tööle internetis mängima. Muidugi tekkisid Cecilial küsimused. Mul oli hommikuti raske ärgata, sageli ei suutnud tõustagi, nii et ta pidi ise lapsed lasteaeda viima ja nii.
Mul on meeles üks hommik, kui ta tuli tuppa ja istus mu voodiservale, samal ajal kui lapsed hommikust sõid. Ta raputas mind.
„Mats, mis toimub? Räägi mulle.”
Ma pomisesin midagi vastuseks. Olin ainult neli tundi maganud.
„Mats, sa pead vastama. Ma pean teadma, mida sa ööd otsa teed.”
Ma nihelesin, proovisin end ärkvele saada. „Ma rääkisin ju, et tööl on kiired ajad. Anna andeks, kallis. Ma katsun koormust vähendada.”
Ta silitas mu põske. Oma unesegases ähmases ajus lubasin iseendale, et ajan selle asja joonde.
Ja võib-olla oleks see mul õnnestunudki, seal ja sel hetkel. Muidugi oli mul tasumata mänguvõlgasid, aga ma oleksin nendega hakkama saanud. Aga selle asemel hakkasin perutama.
JS: Mida see tähendab?
M: See tähendab, et läksin üle piiri. Lõpuks olin eri mängijatele ja netifirmadele nii palju raha võlgu, et mul ei olnud sellele lihtsalt mitte mingisugust katet, teoreetiliselt olin pankrotis.
Ent ma teadsin, et aprilli algul on Sebbe paar nädalat Macaos. Läksin sel ajal Maximi juurde ja võtsin milli. Saad aru?
JS: Ei, päriselt ei saa. Selgita.
M: Mul ei olnud tema juures enam krediiti. Aga ma ütlesin Maximile, et rääkisin Sebbega ja ta oli nõus juurde andma. Sain kotiga raha ja kimasin otse klubisse. Maxim usaldas mind. Ma vedasin Sebbet alt. Ja kaotasin loomulikult kogu miljoni.
Ma olin idioot. Ja siis kõik algaski.
JS: Hea küll, räägi.
M: Aga kuivõrd detailidesse ma peaksin laskuma?
JS: On sul hea mälu?
M: Minu mälu on nagu raamat, ma võiksin sulle ette kanda iga öeldud sõna.
JS: Suurepärane. Ma tahan, et sa oleksid nii täpne ja üksikasjalik, kui sa vähegi suudad. Räägi kõik ära.
M: Olgu siis. Kahe nädala pärast Sebbe helistas. Ta oli tagasi ja soovis kohtuda, nagu ta ütles. Koristasin parajasti pärast õhtusööki laualt nõusid, aga viie minuti pärast helistas ta uuesti ja ütles, et ootab väljas oma autos. Ütles, et tulgu ma kohe alla.
Ta sõitis Porsche 911-ga. Algul mulle tundus, et võin istuda kõrvalistmele, aga kui ma ümber auto läksin, siis nägin, et seal istub juba Maxim. Mul on meeles, et Sebbe keris akna alla ja ütles: „Istu sinna taha, hea tahtmise juures mahud ära küll.”
Sõitsime mööda Södermalmi aluseid tunneleid. Proovisin vestlust arendada, küsisin, kuidas mänguparadiisis Macaos oli ka, rääkisin natuke järgmisest suurest pokkeriturniirist, aga Sebbe ja Maxim ei öelnud eriti midagi. Gullmarsplani juures tulime maa peale ja sõitsime Södra Hammarbyhamneni poole. Palju kraanasid, suured betoonplokid, mis olid maha ladumiseks valmis, et neist saaks vundament seal praegu asuvale elurajoonile. Sebbe peatas auto mingite ehitussoojakute taga.
Kui Sebbe mootori välja lülitas, süttis automaatselt salongivalgustus.
Vaatasin talle otsa ja sain aru, et olen korralikult plindris.
„Hoorapoeg,” sisistas ta.
Ma ei teadnud, mida öelda. Toona elasin ma täiesti tavalist elu, olgugi et liigutasin pokkerisaitidel ja klubis sadu tuhandeid kroone. Arvasin, et olen üsna karastunud tüüp, cool, kes võib saada tohutuid kahjumeid ja sellegipoolest minna koju pere juurde ja teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Aga nüüd tundsin ma esimest korda, et olin liiga kaugele läinud. Et ma balansseerisin maailma serval nagu pisike mutukas.
Sebbe haaras mul kuklast ja tõmbas mu näo enda näo ligi.
„Vaata mulle silma, kuradi argpüks.”
Jõudsin märgata metalli välgatust. Siis hoidis ta seda mu näo vastas, nuga. Pigistasin ühe silma kõvasti kinni, ja mul on meeles, et suutsin mõelda ainult ühele asjale. Et mu pojal on nädalavahetusel jalgpalliturniir. Et ma pean kindlasti ta laupäeva hommikul esimesele võistlusele viima.
„Kes kurat sa enda meelest oled?” küsis Sebbe.
Jahe noaots riivas mu silmalaugu. Oli tunne, nagu kraabiks see mu aju.
„Mul on väga kahju, ma võin selgitada …” kokutasin.
„Sa petsid mind, närukael. Mis sa arvad, et me Maximiga omavahel ei räägi või?”
Silmalaugu läbistas torge.
Samal ajal pööras ta end Maximi poole.
„Pärast sõidame otse hooldusesse. Peseme selle käru korralikult puhtaks.”
Silmas kõrvetas.
Peas undas kõrvulukustavalt.
Sebbe pöördus taas minu poole, surus enda näo minu omale veel lähemale. Ma tundsin ta lõhna: L&M-i sigaretid ja meesteparfüüm.
„Okei, ma annan sulle ühe võimaluse. Ma olen väga lahke loomuga. Kahe nädalaga olgu mu raha tagasi. Mind ei koti, kuidas sa seda teed. Kas mängid, röövid panka või müüd tänaval oma naist. Ma tahan lihtsalt oma raha. Kolme milli.”
„Aga, aga, see on ju võimatu …”
„Kurat, ei hakka siin midagi keerutama. Kaks nädalat, Mats.” (arusaamatu pomin)
Noh, see oli nii kuradi … (arusaamatu pomin). Ma ei tea, kas ma suudan … (arusaamatu pomin).
Selle memo jätk on eraldi osas.
5
Vestlus kriminaalinspektoriga oli Emelie und rohkem rikkunud, kui ta oleks osanud arvata. Aga kui aus olla, ei olnud asi ainult selles. Asi oli ka idioodis.
Tal ei olnud võimalik tüdrukutega Riche’is lõbutseda, oma värsket advokaaditiitlit sära ja käraga tähistada. Selle asemel jõi ta kaks sõõmu šampust, tänas neid, et nad olid nii armsad ja mõtlesid tema peale, ja teatas seejärel, et tal on üks eriti pakiline asjatoimetus ja ta peab Leijonisse tagasi minema.
Tegelikult oli ta istunud lihtsalt oma töölaua taga, suutmata mõelda muule kui sellele, mida politseinik talle rääkinud oli. Poole üheteist paiku läks ta koju.
Noor mees, keda kahtlustati mõrvas. Kes oli mingisuguses koomas. Kes nõudis teda. Ta ei olnud iial elus kriminaalasjadega tegelenud.
Ta oli öelnud politseinikule, et helistab tagasi. Kullman tahtis vastust enne kella kaheksat hommikul. Ta selgitas: „Kahtlusalune ei ole hingamisaparaadi all ega midagi ja eile rääkis ta paar minutit ning tegi üheselt selgeks, et soovib advokaadiks sind. Ma olen selle kooskõlastanud prokurör Röléniga ja me leiame, et peame tema nõudmisele vastu tulema, olenemata tema seisundist. Nii lihtne see ongi.”
Nad tahtsid kahtlusalust üle kuulata ja siis peab advokaat juures olema. Paari tunni jooksul tuleb tal otsustada.
Milles asi? Ilmselgelt oli see nogo. Pole võimalustki, et Leijon lubaks tal seda teha. Miks ta ei ütle siis, nagu asi on: „Ma ei ole kellegi kaitsmisest huvitatud.”
Ent ta ei suutnud mõtet peast heita.
Ja nüüd: öö oli üksainus pikk piin. Kortsus linad. Närvi ajav valguskiir ruloo allservas. Lihased pärast üle-eelmise päeva sparringut valusad.
Aga ta ei mõelnud sugugi ainult kriminaalinspektori küsimusele. Oli veel üks hullult häiriv moment: tema naaber. Idioot.
Kell oli kolm ja see ei olnud sugugi esimene kord. William oli kakskümmend kolm aastat vana, töötas kusagil müüjana ning fännas Aviciid ja Calvin Harrist. Heli põhjas. Keset ööd.
Tema kõlarid oli kõmisenud keskmiselt kaks korda nädalas pärast seda, kui ta poole aasta eest sisse kolis.