Tüdrukud. Emma Cline
Читать онлайн книгу.
särgi all. Ta ei mäletanud mind ja miks ta pidanukski? Ma olin naine, kes jäi tema erootilise huvi raadiusest välja.
„Ma elan mõne nädala siin,” ütlesin, häbenedes oma paljaid sääri ja kahetsedes ennistist melodramaatilist stseeni, politsei mainimist. „Ma olen su isa sõber.”
Nägin, kuidas ta pingutas, et mind kuskile lahterdada, mulle mingit tähendust anda.
„Evie,” ütlesin.
Ikka ei midagi.
„Ma elasin Berkeleys tolles korteris. Sinu tšelloõpetaja maja kõrval.” Dan ja Julian astusid mõnikord pärast tunde minu poolt läbi. Julian jõi januselt piima ja põntsutas robotlike jalahoopidega vastu mu lauajalgu.
„Oh sa raisk,” sõnas Julian. „Jajah.” Ma ei saanud aru, kas ta ka tegelikult mind mäletas või olin ma lihtsalt kõigi nende üksikasjadega suutnud ta maha rahustada.
Tüdruk pöördus Juliani poole, nägu lage nagu plankaed.
„Pole midagi, tibuke,” ütles poiss ja suudles tüdrukut laubale – selline õrnus oli ootamatu.
Julian naeratas mulle ja ma sain aru, et ta on purjus, või oli ta hoopis pilves. Tema nägu oli määrdunud, nahk liimendas haiglaselt, kuid kõrgklassi kasvatus lõi temas välja nagu emakeel.
„See on Sasha,” lausus ta tüdrukut nügides.
„Tere,” piiksus too kohmetult. Olin unustanud selle teismeliste tüdrukute tobeda joone – iha armastuse järele välgatas tema näos nii selgelt, et tekitas minus ebamugavust.
„Sasha,” lisas Julian, „see on …”
Julian püüdis pilku minule keskendada.
„Evie,” tuletasin talle meelde.
„Õigus,” lausus ta, „Evie. Kurat küll.”
Ta rüüpas õlut, merevaigukarva pudel tulevalgel helklemas. Ta vahtis minust mööda. Heitis pilgu mööblile, riiulis seisvatele raamatutele, just nagu oleks see minu maja ja tema oleks keegi võõras. „Jummel, te ilmselt arvasite, et me murrame sisse või nii.”
„Ma arvasin, et te olete kohalikud.”
„Siia murti korra sisse,” ütles Julian. „Kui ma väike olin. Meid polnud kodus. Nad varastasid ainult meie kummiülikonnad ja külmikust pundi merikõrvu.” Ta võttis veel ühe lonksu.
Sasha pilk püsis Julianil. Tüdruk kandis äralõigatud säärtega teksaseid, külma ranniku jaoks täiesti vale valik, ja liiga suurt pusa, ilmselt poisi oma. Varrukaotsad narmendasid ja näisid niisked. Tema meik oli kohutav, kuid arvatavasti oli sellel sümboolne tähendus. Märkasin, et minu pilgu all läheb ta närvi. Mõistsin tema ärevust. Tema vanuses ei teadnud ka mina, kuidas ennast liigutada, kas ma kõnnin liiga kiiresti, kas ka teised näevad seda ebamugavust ja jäikust minu sees. Nagu oleksid kõik mu käitumist pidevalt hinnanud ja leidnud, et see jätab soovida. Mulle tuli pähe, et Sasha on väga noor. Liiga noor, et Julianiga koos olla. Ta näis mu mõtteid lugevat ja vahtis mind üllatavalt trotslikult.
„Kahju, et su isa ei öelnud, et mina siin peatun,” ütlesin. „Kui teil on vaja suuremat voodit, siis mina võin magada teises toas. Või kui te tahate siin omaette olla, mõtlen midagi välja …”
„Mkm,” kostis Julian. „Sasha ja mina võime igal pool magada, eks ole, tibuke? Ja me oleme nagunii ainult läbisõidul. Teel põhja poole. Kanepit ostma,” lisas ta. „Ma teen sellise treti Los Angelesest Humboldtisse vähemalt korra kuus.”
Mulle torkas pähe, et Julian vist lootis mind sellega rabada.
„Ma ei müü seda ega midagi,” võttis Julian hoogu maha. „Ainult vean. Vaja pole muud kui paari veekindlat kotti ja politseiskannerit.”
Sasha näis murelik. Kas ma toon neile jama kaela?
„Kust te ikkagi mu isa tunnete?” küsis Julian. Kummutas õllepudeli tühjaks ja avas uue. Nad olid mõned kuuspakid kaasa toonud. Näha oli ka muid varusid: rosina-pähklisegu. Avamata pakk ussikomme, kortsus kott liisunud kiirtoiduga.
„Me kohtusime Los Angeleses,” vastasin. „Elasime veidi aega koos.”
Dan ja mina olime seitsmekümnendate lõpus jaganud korterit Venice Beachil, Venice’is kõigi sealsete räpaste kolmandamaailmalike agulitänavatega, palmipuudega, mis soojadel öödel tuules vastu akent peksid. Mina elasin oma vanaema filmirahast ja samal ajal õppisin meditsiiniõeks. Dan püüdis näitlejaks saada. Seda aga temaga ei juhtunudki, näitlejaks saamist nimelt. Selle asemel abiellus ta rikkast perekonnast pärit naisega ja rajas sügavkülmutatud taimetoidu firma. Nüüd elas ta Pacific Heightsis ühes enne maavärinat ehitatud majas.
„Oot-oot, tema sõber Venice’ist?” Julian näis elavnevat. „Mis teie nimi nüüd oligi?”
„Evie Boyd,” vastasin ma ja üllatusin tema näole kerkinud ilmest: selles oli äratundmist ja samas tõelist huvi.
„Oot-oot,” ütles ta. Ta võttis käe tüdruku ümbert ära ja ilma poisita näis Sasha kokku vajuvat. „Ah teie oletegi see?”
Võib-olla oli Dan talle rääkinud, kui halbu asju oli minuga juhtunud. See mõte tegi mind kohmetuks ja ma puudutasin tahtmatult oma nägu. Vana ja häbiväärne noorusaegne komme, nagu püüaksin vistrikku varjata. Niisama lõuast kinni võtta ja hakata suud näperdama. Just nagu poleks see eriliselt tähelepanu tõmmanud, asja hullemaks teinud.
Julian oli nüüd põnevil. „Ta oli selles, noh, sektis,” rääkis ta tüdrukule. „Õigus?” küsis ta minu poole pöördudes.
Mul kiskus südame alt õõnsaks. Julian muudkui seiras mind, ootusest pinevil. Ta hingas kiirelt ja katkendlikult.
Tol suvel olin ma neljateistaastane. Suzanne oli üheksateist. Seltskond põletas mõnikord viirukit, mis tegi meid uniseks ja raugeks. Suzanne luges valjusti ette mingit vana Playboyd. Rõvedaid kumavaid polaroidfotosid peideti ära ning nendega kaubeldi nagu pesapallikaartidega.
Ma teadsin, kui lihtsalt võib see juhtuda, kui minevik on käepärast, nagu kannaks optiline illusioon sind tahtmatult kaasa. Päeva tonaalsus seostus mingi kindla esemega: mu ema šifoonrätikuga, katkilõigatud kõrvitsa niiskusega. Konkreetsete varjumustritega. Isegi päikesehelk valge auto kapotil võis minus midagi värelema panna, anda ahtakese võimaluse tagasi pöörduda. Olin näinud Yardley vurlesid – kelle meigitarvetest on nüüdseks järel ainult vahapuru – müümas internetis oma tooteid peaaegu sajadollarise hinnaga. Et täiskasvanud naised saaksid uuesti tunda seda lõhna, hingata sisse seda keemilist lillelehka. Inimesed tahtsid seda nii kangesti – teada, et nende elud on tõesti olemas olnud, et see inimene, kes nad kunagi olid, on nende sees endiselt alles.
Oli nii palju asju, mis mind tagasi minevikku kandsid. Sojamaitse, suitsulõhn kellegi juustes, rohused künkad, mis juunikuus koltuma hakkasid. Silmanurgast nähtud tammede ja kivirahnude kooslus võis mu rinnas midagi lahti rebida, peopesad adrenaliinist niiskeks teha.
Ma ootasin, et Julian tunneks vastikust, ehk isegi hirmu. See olnuks loogiline reaktsioon. Kuid olin segaduses sellest, kuidas ta mind vaatas. Peaaegu aukartlikult.
Ilmselt oli isa talle rääkinud. Laguneva maja suvest, päikese käes põlenud põngerjatest. Kui ma sellest tol Venice’i pimendamise, küünlavalguse, apokalüptilise intiimsuse ööl Danile esimest korda rääkida püüdsin, purskas ta naerma. Pidas mu hääle vaibumist lõbususenoodiks. Isegi pärast seda, kui olin Dani veennud, et kõik on tõsi, kõneles ta rantšost ikka samasuguse paroodialiku veiderdamisega. Nagu kehvade eriefektidega õudusfilmis, kus poommikrofon satub kaadri sisse ja muudab tapmisstseeni komöödiaks. Ja oli kergenduseks, et ta mu seotust alahindas, paigutas mu kaasatuse tõsieluliste lugude ontlikusse pakikesse.
Abiks oli seegi, et enamikus raamatutes polnud mind mainitud. Ei verise ja nõretava pealkirjaga pehmekaanelistes, mille läikivatel lehtedel olid ära toodud kuriteopaiga fotod. Ega vähem tuntud, kuid täpsemas juhtivprokuröri kirjutatud teoses, mis kubises üksikasjadest, kuni seedimata spagettideni välja, mis väikese poisi kõhust leiti. Need paar