Tüdrukud. Emma Cline
Читать онлайн книгу.
oli ammu,” ütlesin Sashale, kuid tema ilme ei reetnud midagi.
„Aga ikkagi,” ütles Julian särama lüües. „Ma olen alati arvanud, et see oli ilus. Haige, aga ilus,” lisas ta. „Sitt väljend, aga ikkagi väljend, tead ju küll. Kunstiline tõuge. Et luua, tuleb hävitada, kõik see hinduistlik jamps.”
Nägin, et ta pidas minu hämmeldunud ehmatust heakskiiduks.
„Jummel küll, ma ei suuda seda isegi ette kujutada,” ütles Julian. „Olla päriselt millegi sellise sees.”
Ta ootas mu vastust. Olin ründavatest köögituledest uimane: kas nemad ei märganud, et ruum on liiga valge? Ma ei osanud isegi öelda, kas tüdruk on ilus. Tema hammastel oli kollakas varjund.
Julian nügis teda küünarnukiga. „Sasha ei teagi, millest me räägime.”
Peaaegu kõik teadsid vähemalt ühte neist õõvastavatest üksikasjadest. Mõnikord kostümeerisid kolledžiõpilased end halloween’i puhul Russelliks, määrisid käed sööklast nuiatud ketšupiga kokku. Üks black metal’i bänd oli kasutanud albumikaanel südant, samasugust konarlikku südant, mille Suzanne oli Mitchi seina peale jätnud. Naise verega joonistatud. Ent Sasha näis liiga noor – miks peaks ta sellest kunagi kuulnud olema? Miks peaks see talle korda minema? Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sinu enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
Julian silitas Sasha juukseid. „See oli üks pöörane värk. Hipid tapsid seal Marinis need inimesed maha.”
Lõõm tema näol tuli tuttav ette. Samasugune tulisus nagu kõigil neil lugematutel inimestel netifoorumeis, mis ei paistnud iial vaibuvat ega välja surevat. Nad rabelesid selle nimel, et asjale käppa peale panna, võtsid samasuguse kõiketeadva tooni, manasid ette õpetatud ilme, et varjata selle taha oma õõvastavaid taotlusi. Mida nad kõigist neist lihtlabastest seikadest üldse otsisid? Nagu oleks sel mingit tähtsust, mis ilm tol päeval oli. Pikemal vaagimisel tundus iga killuke oluline: jaam, millele Mitchi köögiraadio keeratud oli, noahaavade arv ja sügavus. Kuidas varjud võisid välgatada sel konkreetsel autol, mis sõitis mööda seda konkreetset maanteed.
„Ma ainult jõlkusin paar kuud nende ümber,” ütlesin ma. „See polnud midagi erilist.”
Julian näis pettunud. Kujutasin ette naist, keda ta mind vaadates nägi: sassis juukseid, murekurde silmade ümber.
„Aga nojah,” parandasin, „ma olin seal sageli.”
See vastus köitis tema uudishimu minu külge.
Ja ma lasksin sellel hetkel mööduda.
Ma ei öelnud talle, et parem, kui ma poleks Suzanne’i üldse kohanud. Et parem, kui ma oleksingi jäänud turvaliselt oma magamistuppa Petaluma lähistel liivamägedes, raamaturiiulite vahele, mis olid tihedalt täis minu lapsepõlvelemmikute kuldkirjas selgi. Ja see oleks tõesti parem olnud. Kuid mõnel ööl, kui und ei tulnud, koorisin ma kraanikausi juures aeglaselt õuna, lastes koorekeerul noa välkudes pikaks venida. Pime maja mu ümber. Mõnikord ei olnudki see nagu kahetsus. See oli nagu millegi puudumine.
Julian kõssitas Sasha väiksemasse magamistuppa nagu rahulik poisike kitsekarjas. Küsis, kas ma vajan midagi, enne kui head ööd soovis. Olin rabatud – Julian meenutas mulle koolipoisse, kelle narkots muudab viisakaks ja laitmatuks. Kes pesevad kohusetundlikult puhtaks pere toidunõud, ise samal ajal seebi psühhedeelses lummuses hallukaid nähes.
„Magage hästi,” ütles Julian, tehes enne teise tuppa kadumist kerge geiša-kummarduse.
Mu voodilinad olid sassis, hirmuvahk väreles veel toas. Kui naeruväärne olin ma olnud. Et niimoodi kartsin. Kuid isegi täiesti ohutute võõraste ootamatu viibimine majas häiris mind. Ma ei tahtnud oma sisemist mädanikku välja näidata, isegi mitte kogemata. Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
Olin ikka veel ärevil ega suutnud end lõdvaks lasta, hingamist paika saada. Kõik on korras, ütlesin endale, majas pole mul midagi karta. Äkki tundus see abitu kohtumine mulle nii naeruväärne. Läbi õhukese seina kuulsin, kuidas Sasha ja Julian end kõrvaltoas sisse seavad. Põrand kriuksus, avati kapiuksi. Ilmselt laotasid nad linu paljale madratsile. Kloppisid ära aastate pikku kogunenud tolmu. Kujutasin ette, kuidas Sasha vaatab riiulil seisvaid perefotosid, rüblikust Juliani, kes hoiab käes hiiglasuurt punast telefoni. Üheteist- või kaheteistaastast Juliani vaalavaatluspaadis, nägu soolapritsmeid täis ja imearmas. Ilmselt kandis Sasha kogu selle süütuse ja sulniduse üle tollele peaaegu meheikka jõudnud poisile, kes võttis lühikesi pükse jalast ja patsutas voodile, et tüdruk tema juurde tuleks. Diletantlike tätoveeringute hägused jooned vonklesid ta käsivartel.
Ma kuulsin, kuidas madrats ägiseb.
Mind ei üllatanud, et nad kepivad. Kuid siis kostis Sasha hääl, oigav nagu pornofilmis. Kile ja kriiskav. Kas nad ei teadnud, et ma olen kõrvaltoas? Pöörasin selja seina poole ja sulgesin silmad.
Julian oigas.
„Kas sul tuleb?” küsis ta. Voodipäits põntsus vastu seina.
„Aga sul?”
Hiljem olen mõelnud, et Julian küllap teadis, et ma kõike kuulen.
1969
1
Oli kuuekümnendate lõpp, õigemini suvi enne lõppu, ja selline see näiski olevat: lõputu, vormitu suvi. Haight oli täis valges rüüs protsessi-jutlustajaid, kes jagasid oma kaerakarva buklette, teid ääristasid jasmiinipõõsad, mis tol aastal õitsesid eriti lihavalt ja lopsakalt. Kõik olid terved, päevitunud ja ehete all lookas, ning kui sina ei olnud, siis oli seegi märkimisväärt – sa võisid olla mingi kuuolend, šifoon lambikuplil, toidunõud kitcheree-paastust kurkumiplekilised.
Ent see kõik juhtus kusagil mujal, mitte Petalumas, kus olid madalate kelpkatustega rantšohooned ja puldankatusega vanker oli igavesest ajast igavesti Hi-Ho restorani ette pargitud. Päikesest pleekinud ülekäigurajad. Olin neliteist, kuid nägin välja palju noorem. Seda öeldi mulle pidevalt. Connie vandus, et mulle võiks anda kuusteist, kuid me valetasime teineteisele kogu aeg. Me olime olnud sõbrad terve põhikooliaja, Connie ootas mind koolimaja ees, kannatlik kui härg; kogu meie energia kulus sõpruse teatrimängule. Ta oli tüse, kuid ei riietunud vastavalt, vaid kandis nappe Mehhiko tikandiga puuvillaseid särke ja liiga kitsaid seelikuid, mis jätsid reite ülaossa punase juti. Mulle oli ta alati meeldinud, ma ei pidanud isegi selle peale mõtlema, nagu sa ei mõtle, et sul on kaks kätt.
Septembri alguses pidi mind saadetama samasse internaatkooli, kus mu emagi oli käinud. Monterey vanasse kloostrisse oli ehitatud hoolitsetud linnak, muruplatsid olid siledad ja kallakad. Hommikused uduräbalad, põgusad sutsakad soolase vee lähedust. See oli tütarlastekool ja ma pidin hakkama kandma koolivormi: madalate kontsadega kingi, mereväelipsuga madrusepluusi, ja ei mingit meiki. See oli tõeline vangimaja, kivimüürid ümber ja kasvandikeks ilmetud kuunäolised tüdrukud. Gaidid ja tulevased õpetajad, kes olid sinna saadetud, et saavutada kiirkirjas 160 sõna minutis. Et anda palavaid unenäolisi tõotusi olla üksteise pruutneitsiteks pulmades, mis peetakse Royal Hawaiiani hotellis.
Eelseisev lahkumine lõi minu sõprusesse Conniega uudse ja ohtliku mõra. Hakkasin märkama teatavaid asju, peaaegu vastu omaenda tahtmist. Kuidas Connie ütleski: „Parim viis kellestki üle saada on keegi teine asemele leida”, nagu oleksime me Londoni poenäitsikud ja mitte kogenematud plikad Sonoma maakonna rantšode piirkonnast. Me lakkusime patareisid, et tunda metalset jõnksatust keelel, mis kuulu järgi pidi olema kaheksateistkümnendik orgasmist. Vaevasin end kujutledes, kuidas meie paarisrakend teistele paistab, sest me olime kõigi silmis tüdrukud,