Turms, surematu. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
aegamööda läbi tema astraalkeha oma toa esemeid nägema. Ajasin end võpatades istuli ja kobasin kätega kuupaistet.
Tõusin lohutult püsti ja kõndisin mööda tuba ning puudutasin mitmesuguseid asju. Kuid mu kätes polnud jaksu, et ainsatki eset tõsta. Mind valdas uuesti ahistus ja ma lõin rusikaga vastu pronkskilpi, et kutsuda enda juurde oma kaaskondlasi, ükskõik mis inimesi. Kuid pronkskilp ei teinud kõlksugi. Ta jäi tummaks.
Pärast seda rusuvat ahistust ärkasin veel kord. Ma lamasin asemel selili, käsivarred tugevasti rinnal risti. Ärkasin ja sain jälle oma ihuliikmeid liigutada. Tõusin lebatsiservale istuli ja katsin näo kätega.
Läbi viirukisuitsu ja õudse kuuvalguse tundsin suus surematuse metallimaitset. Ma tundsin sõõrmetes surematuse jäälõhna. Mu silmis välgahtas surematuse külm tulepaiste. Mu kõrvus kõmises surematuse tormikohin.
Ma tõusin trotslikult ja ajasin käsivarred laiali. „Ma ei karda sind, kimäär3,” karjusin ma üksi oma toas. „Ma elan ikka veel inimese elu, mina, Turms, mitte surematu, vaid inimene omasuguste seas.”
Aga kui olin trotsi veel kord välja karjunud, teadsin, et see polnud tõsi. Ma polnud enam inimestesarnane, vaid olin neist lahkunud. Mu ümber polnud enam kedagi, keda oleksin enda lähedale igatsenud. Mul oli villand rikkusest. Võimu taagast. Toit väsitas mind. Vein ei suutnud mind rõõmustada. Ka kõige uljamad tantsud ajasid mulle igavuse peale, inimeste kõnetamine tüütas mind. Otsuste langetamine oli mulle pingutav.
Kuid unustada ma ei suutnud. Kõnetasin taas teda, kes nähtamatult viibis mu läheduses ja varjas mind oma tiibadega.
„Ma tunnistan üles,” ütlesin ma, „tunnistan üles. Kõik mu elu teod, mille üle olen jonnakalt omaenda tahtel ise otsustanud, kõik need teod on olnud ülekohtused, kahjulikud mulle endale ja teistele. Ainult siis, kui olen otsekui kuutõbine järginud sinu juhatust, ise teadmata, miks, olen eksimatult täppi tabanud. Kuid mis mina, Turms, olen, ja miks ma niisugune olen, selle tahan endale veel selgeks teha. Omaenda ja mitte sinu tahtel, et ma ei unustaks.”
Kui olin sellisele selgusele jõudnud, pilkasin teda kibedalt ning ütlesin: „Sa oled tõepoolest teinud kõik, et ma usuksin, kuid ma ei usu ikka veel. Nõndapalju olen veel inimene. Usun alles siis, kui ma kord mõnes teises elus virgun, tormikõmin kõrvus, ning mäletan ja tunnen ennast. Kui niiviisi läheb, olen sinusugune. Siis võime teineteisele paremini oma tingimusi dikteerida.”
Võtsin jumalanna eest savikruusi, korjasin kivid üksteise järel pihku ja meenutasin. Kui oli meelde tulnud, kirjutasin kõik üles nii hästi kui meeles oli.
Meie teadmiste järgi jaguneb inimese elu teatud pikkusega järkudeks. Iga järgu lõppemise järel inimene uueneb ja ta mõtted muutuvad. Väidetakse, et niisuguse järgu pikkus on viiskümmend viis kuud. Teised ütlevad, et iga järk kestab viis aastat ja seitse kuud. Kuid see on niisuguste inimeste usk, kes kõiges pürivad kindlusele, ehkki maailmas pole midagi kindlat. Inimesi on igasuguseid ja inimeste elujärgud on eri pikkused. Niisamuti kui on ükspuha, kas panna kividega savikruus surnu peatsisse, jalutsisse või põrandale ohvriandide hulka, nii on asjatu arvutada inimese loomulikku iga, tema aastaid ja kuid kruusis olevate kivide arvu järgi. Mõni järk võib kesta kolm aastat ja kaks kuud, teine järk aga koguni kümme aastat.
Kuid suurem osa inimesi ei kummardu iialgi ise maast kivi võtma ja seda mõne oma elujärgu lõppemise ja uue algamise märgiks alles hoidma. Sellepärast on andestatav, kui omaksed koguvad kruusi hunniku ümmargusi kive ning rehkendavad nende arvu kadunu aastate ja kuude järgi. Siis ütlevad kivid, kui vana ta on, kuid ei ütle tema kohta mitte midagi muud. Ta on elanud hariliku inimese elu ja olnud sellega rahul.
Nõnda nagu inimestel, on ka rahvastel elujärgud jumalate suuraastatena. Sestap teame meie, lukumoonid, et etruskide kaksteist rahvast ja kaksteist linna on saanud aega elada ja surra kümme suuraastat. Öelgem tuhat aastat, kuna nõnda on kerge öelda. Ometi ei ole suuraastate pikkus sada aastat, vaid võib olla rohkem või vähem. Me teame ainult selle lõppu ja algust, sest saame selle kohta märgi, milles ei saa eksida.
Inimene otsib teadmises kindlust, mida pole olemas. Sellepärast võrdlevad ohverduspreestrid ohvrilooma maksa savist tehtud maksaga, millele on joonte ja kirjadega märgitud jumalate piirkonnad ja nimed. Neil pole jumalate taipu. Sestap võivad nad eksida.
Nõndasamuti õpivad linnupreestrid vanadelt inimestelt hulga lindude lennu ja parve kogunemise reegleid. Kui nad aga kohtavad märki, millest nad pole kuulnud või mida nad pole õppinud, satuvad nad segadusse ja ennustavad umbropsu, otsekui neil oleks kott peas.
Ja mina, Turms, ei vaevu rääkimagi välgu-uurijatest kes lähevad äikeseilma tulles mäetippudele pühadesse paikadesse. Nad on ilmakaared taevajumalate vahel ära jaganud ning räägivad omavahel välkude värvist ja kujust ning püstitavad selle kõige järgi reegleid ja teese ning õpetavad neid oma teadmiste üle uhketena ka järglastele. Ometi nad eksivad ja loevad välkude selget keelt valesti, rahuldumata jumaliku arusaamisega südames.
Kuid ma vaikin, sest nii peab olema. Kõik tardub, kõik luustub, kõik vananeb. Pole midagi kurvemat kui vananev ja närtsiv teadmine. Inimese ekslik teadmine jumalate mõistmise asemel.
Inimene võib palju õppida, kuid õppimine pole teadmine. Tõeliste teadmiste ainsad allikad on loomupärane kindlus ja jumalik mõistmine.
Niiviisi olen kirjutuspulgaga vahatahvlile kirjutanud mina, Turms. Siis olen aru saanud, et mu kirjatöö on tühine ning olen selle maha kustutanud.
Kas see ongi siis inimese hirmsaim probleem? Kas kirjutatu jääb alles, ehkki see on kustutatud? Ka maalid saavad viga ja aeg kulutab neid, kuni seinale jääb ainult värvilaike ja piirjooni ning keegi ei tea, mida maalidel oli kujutatud. Pronkskuju võib sulatada ja tema kuju pole enam olemas. Kuid kas kuju siiski hävib?
On jumalikke esemeid, milles on nii palju jõudu, et haige inimene paraneb selle eseme puudutamisest. On esemeid, mis oma kandjat kaitsevad. On teisi esemeid, mis teevad kahju ja põhjustavad needust. On pühasid kohti, millest on teada, et nad on pühad, kuigi pole märgitud altari või ohvrikiviga.
On ka nägijaid, kes võivad mingit eset kätte võttes näha mineviku inimesi ja sündmusi. Aga kui kindlalt nad ka oma pudru ja õli väljateenimiseks ei räägi, ei või keegi teada, mis nende jutust on tõsi ja tõesti sündinud, mis vaid unenägu või nende endi väljamõeldis. Nad ei tea seda isegi. Ma võin seda kinnitada, sest mul endal on seesama võime.
Võin öelda vaid seda, et midagi jääb alles esemeis, mida inimesed on armastanud ja pikka aega kasutanud ning millega on seotud heavõi pahategusid. Midagi, mis on rohkem kui ese ise. Kuid see kõik on selgusetu, unesegane ja võrdselt nii eksitav kui tõeline. Niisamuti valetavad inimese meeled, mida toidab ainuüksi tema himu. Nägemishimu, kuulmishimu, kompamishimu, haistmishimu, maitsmishimu. Kaks inimest ei näe ega maitse kunagi üht asja ühtviisi. Ja üks inimene ei kuule ega kompa eri aegadel ühtviisi. Mõni asi võib olla meelepärane ja täiesti himustamist väärt, kuid muutuda üsna peatselt vastumeelseks ja väärtusetuks.
Sestap inimene valetab oma meeli uskudes endale eluaeg.
Aga kui ma nõnda kirjutan, siis tean, et kirjutan niiviisi ainult sellepärast, et olen vanaks jäänud ja maha rahunenud, elu maitse on mõru ja maa peal pole enam midagi, mille poole ihkaksin igatsedes käsi sirutada. Noorema mehena poleks ma niimoodi kirjutanud. Ja ometi on see, mida oleksin kirjutanud nooremana, niisama tõsi kui see, mida kirjutan praegu.
Miks ma siis ikkagi kirjutan?
Kirjutan, et aja üle võitu saada ja iseennast tundma õppida.
Kuid kas ma võidaksin aega? Seda ei või kunagi teada, sest ma ei tea, kas kadunud ja kustutatud kirjutis alles jääb. Rahuldun sellega, et kirjutan iseenda tundmaõppimiseks.
Olgu mu kirjutis vaid mäng ja tuju, nagu elugi on oma haripunktis vaid mäng ja tuju. Ma ei kustuta seda enam mida olen kirjutanud, vaid kirjutan hästisäilivate tähtedega tugevatest kõrkjatest liimitud paberile. Mida olen kirjutanud, seda ma enam ei paranda ega muuda. Kirjutan nagu meeles on. Kirjutan punase värviga ja musta värviga, nii nagu mulle
Kimäär – tuld sülgav koletis; lõvi, kelle sabaks on madu ja kelle seljast ulatub välja kitse pea.