Turms, surematu. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
on kahtlemata püha naine, kuid minu arvates on preestritel tükk tegemist, et tema sonimist oma pea järgi tõlgitseda.”
Dorieus kergitas kohkunult käe, et mu sõnu tõrjuda. „Kas sa ei usu oraaklit?” küsis ta. „Ega sa ometi jumalat pilka? Siis ma ei taha sinuga tegemist teha.”
„Ära karda,” ajasin ma vastu. „Igal asjal on kaks külge – üks, mida näeme, ja teine, mida me ei näe. Meie, joonlased, pilkame meeleldi jumalaid ja räägime nende kohta häbilugusid. Kuid see ei takista meid jumalaid hardalt kummardamast ja jumalatele ohverdamast. Ma olen umbusklik oraakli maapealse poole vastu, kuid see ei takista mind oraakli otsusele allumast, kui see ka mult elu võtaks. Millessegi peab inimene uskuma.”
„Ma ei saa sinust aru,” ütles ta hämmastunult.
Nii me läksime tol õhtu lahku, kuid järgmisel või ülejärgmisel päeval, ma ei mäleta enam kummal, otsis ta mu omal soovil üles ja küsis imestades: „Kas sina, Efesose mees, panid Sardeisis Lüüdia maajumala templile tule otsa ja põletasid kogu Sardeisi linna maha?”
„See on mu kuritegu,” tunnistasin ma. „Mina, ja ainuüksi mina, Turms Efesosest, olen süüdi Sardeisi tulekahjus.”
Minu hämmastuseks läksid Dorieuse mandlikujulised silmad särama, ta patsutas mõlema käega mu õlale, kiitis mind ja ütles: „Kuidas võiksid sa olla kurjategija? Sa oled hellenite kangelane. Kas sa ei tea, et Sardeisi põlemine on otsekui võidutuli süüdanud kogu Joonia Hellespontosest Küproseni mässama?”
Tema jutt ajas mulle hirmu peale, sest midagi pöörasemat polnud ma kuulnud. „Sel juhul on Joonia mehed poole aruga,” ütlesin ma. „Kui Ateena laevad olid kohale jõudnud, jooksime kolme päevaga Sardeisi linna, justnagu lambakari oina järel. Kuid müüridega ümbritsetud linna ja linnust me vallutada ei suutnud. Me ei proovinudki, vaid jooksime tagasi veel kiiremini kui olime tulnud. Pärsia abivägi tappis meie seast paljusid. Pimeduses ja kaoses tapsime isegi üksteist.”
„Ei, ei,” ajasin ma vastu, „meie sõjakäik Sardeisi polnud sangarite retk, Lõpuks juhtus veel nii, et sattusime väljaspool Efesose müüre ööpidu pidavate naiste peale. Efesose mehed sööstsid linnast välja oma naistele ja tütardele appi ning tapsid meie hulgast rohkem kui pärslased olid teel tapnud. Niisuguse sõgedusega oli löödud meie sõjaretk ja nii häbiväärne oli meie põgenemine.”
Dorieus raputas imestades pead ja lausus: „Sa ei räägi nagu õige kreeklane. Sõda on sõda ja kõik mis sõjas juhtub, tuleb pöörata isamaa auks ja langenute ülistuseks, olgu nad langenud kuidas tahes. Ma ei saa sinust tõepoolest aru.”
„Ma ju polegi hellen,” kostsin ma. „Olen võõras. Leidsin end palju aastaid tagasi Efesose linna lähedalt välgust lõhestatud tamme kõrvalt, ümberringi oli lõpnud lambaid. Oinas veeretas mind sarvedega mööda maad ja äratas mu ellu. Ka riided oli välk mu seljast kiskunud ning jätnud mu kehale musta juti. Kuid Zeusil ei läinud korda mind välguga tappa, ehkki tegi proovi.”
Veidi enne talve tulekul kutsusid neli Delfi preestrit mu endi ette. Olin siis paastust kõhnaks jäänud, kehaharjutustest kaalu kaotanud ja igati nii puhastatud, et lausa külmetasin. Vanameeste kombel alustasid nad otsast ja lasksid mul ära rääkida kõik, mida teadsin Joonia linnade mässust ja pärslaste poolt ametisse pandud türannide tapmisest või linnadest minemakihutamisest.
„Ma ise nägin pealt ainult Hermadorose pagendamist Efesosest,” selgitasin ma. „Me isegi ei visanud teda müürilt alla, vaid saatsime ta ilusasti väravast välja Sardeisi teele. Olime tantsinud vabadusetantsu, kuid Hermadorost me ei puudutanud, ehkki lõhkusime pärslase majas asju. Tegelikult pagendasime Hermadorose ainult sellepärast, et ta on Efesose meestest parim ja õiglasim ning üldse mitte sellepärast, et pärslased olid ta pannud Efesose asjade järele valvama. Seda me talle ka ütlesime ja ütlesime, et me ei salli endi seas kedagi, kes on teistest parem, vaid kui keegi on teistest parem, siis tahame, et ta oleks pigem kusagil mujal kui Efesoses.”
Delfi preestrid noogutasid ja olid nõus: „Me teame neid asju paremini kui sina, aga räägi edasi, mida sa tead, et me saaksime sinu teateid võrrelda teistelt saadud andmetega.”
Rääkisin neile kõik, mis teadsin meie häbiväärsest rünnakust Sardeisi satraabilinna. Siis ütlesin: „Efesose Artemis on püha jumal ja ma olen talle tänu võlgu oma elu eest, sest ta võttis mu oma kaitse alla, kui tulin muulasena ja välgust vigastatuna Efesosse. Kuid viimastel aastatel on Lüüdia must jumalanna Kybele7 võistelnud mõjuvõimu pärast hellenite Artemisega. Joonlased on kergemeelne rahvas ja nad himustavad kõike uut. Sestap rändasid pärslaste ajal paljud hellenid Sardeisi, viisid Kybelele ande ja võtsid osa tema häbiväärsetest salariitustest. Kui ma koos Ateena meestega sõjaretkele läksin, öeldi mulle, ja mul oli täielik põhjus uskuda, et mäss ja sõda pärslaste vastu oli ühtaegu neitsi sõda musta jumalanna vastu.”
„Arvasin, et osutan suure teene,” jätkasin ma, „kui panin Kybele templile tule otsa. Ei olnud minu süü et samal ajal hakkas puhuma kõva tuul. Koos tuulega levis tuli kogu kõrkjakatustega linna ja väljaspool müüre olev Sardeis põles maani maha. Tuulest kantud kõrkjad kõrvetasid mu külge ning suur hulk meie mehi ja lüüdlasi sai linnas tulesurma. Tuli levis nii kiiresti, et kõik ei jõudnud jõkke põgeneda.”
Rääkisin veel meie põgenemisest ja kähmlusest pärslastega tagasiteel. Kui mul sai rääkimisest villand, ütlesin: „Teil on ju pitseeritud vahatahvlid, mis ma kaasa tõin. Uskuge neid, kui te mind ei usu.”
Nad vastasid: „Me avasime nad ja lugesime läbi. Me oleme ka Joonia sündmustest ja Sardeisi sõjaretkest õigeid andmeid saanud. Sinu poolt kõneleb see, et sa sõjaretke ei ülista, vaid oma tegusid kahetsed. On tohmaneid, kes kiidavad seda sõjaretke hellenite kõige kuulsusrikkamaks teoks. Kuid templi süütamine on tõsine asi, olgugi et me vihkame Aasia Kybelet ja põlgame tema austamise tseremooniaid. Kui templeid hakatakse põletama, pole ka hellenite jumalad enam kindlad.”
Mu palve peale lugesid nad veel kord mõlemaid vahatahvleid ja lasksid ka minul neid lugeda. Kirjad olid järgmised:
„Artemisia Efesose Artemise templist tervitab Delfi Apolloni preestrite püha nõukogu.
Neitsiliku jumala rüütajana tunnen tema maist kuju ja tema kultusetavasid kogu Efesoses kõige paremini. Võin kinnitada, et see Turms Efesosest on saavutanud jumalanna täieliku soosingu. Seepärast usaldan ta meie jumaliku venna Apolloni kaitse alla. Vabastagu oraakel ta, sest ta ei ole teinud midagi halba, vaid pigem head. Jumalanna ise juhtis ta kätt, kui ta viskas vaigulondi tollesse neetud templisse. Te näete isegi, et ta on ilus noormees. Ta kulmud on vallatult kaardus ning tema suu lai ja naeru täis. Niisamasugusena tuli ta mitu aastat tagasi välgulöögist uimasena templisse. Karjased ajasid teda taga ja olid teda keppidega kolkinud. Kuid tema ees lendas tuviparv ja ta oli mähitud villastesse paeltesse, mille tütarlapsed olid riputanud Kythereia8 auks allika ümber põõsastele. Ta ei teadnud, mis tegi, kuid Kythereia riietas teda ja Artemis võttis ta oma kaitse alla. Kui ta iseloomus on viga või kui ta pilklikult muigab, siis andke see talle tema nooruse pärast andeks. See pole tema, vaid ta kasvataja viga. Tema lunastas välja meie ohvrikuninga9 vend Herakleitos10 Kodrose soost, keda paljud peavad targaks meheks, ehkki ta on morn mees. Kui poiss tuli, mängis Herakleitos templi juures lastega täringut. Ta maksis kinni välgust surmatud lamba ja tasus lepitusohvri. Kuid aasta eest sai see Turms vabadusrahutustes oma teenete eest Efesose kodakondsuse, nii et ta on igati vaba mees ja niisama hea kui kes tahes selles linnas. Herakleitos on talletanud oma tarkused templisse raamatu kujul. Olen lasknud seda raamatut endale ette lugeda, ja see mees ei tunne aukartust oma silmade ega kõrvade ega isegi mitte Homerose ees. Seepärast on tema kasvatusest olnud vaesele poisile minu arvates rohkem kahju kui kasu. Herakleitos ise ütleb, et üks on väärt kümmet tuhandet, kuid Efesose elanikud ei usu seda. Tänapäeval ei kõlba nii öelda. Kuid püütiasse ta usub. Mingu teil siis hästi ja jääge terveks ning tehke poisile õigust. Ta on ilus poiss.”
Teise vahatahvli
Kybele – Väike-Aasia suur jumalate ema.
Kythereia – Aphrodite hüüdnimi Kythera saare järgi.
Lad
Herakleitos Efesosest (u 520 – u 460 eKr) – kreeka filosoof.