Turms, surematu. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
või Itaalias ja jõuda sedaviisi pärslastest võimalikult kaugele. Nende hulgas oli mõttetarku ja õppinud mehi, arste, luuletajaid ja pillimehi.
Nad ütlesid: „Läänes on Suur-Kreeka, rikkad linnad ja hingamiseks ruumi, Läänes on tulevik, idas ainult elu ohus ja alaline hirm nahas.”
Kuid nad olid sunnitud tunnistama, et mäss oli levinud Küproseni, Joonia laevad valitsesid merd ja kõik Joonia linnad tegid jälle mässus kaasa. Ka Efesoses oli vanameeste ajutine valitsus kukutatud.
Dorieuse soovil käisime Korintose Heraklese templis tema esiisale ohverdamas. Kuid Korintose kõige vägevam ja rikkam tempel oli Korintose Aphrodite maapealne elamu kõrgel müüridega ümbritsetud mäel. Seal elas hubastes majades tuhat naist, kes olid õpetatud armastusjumalannat teenima.
Tegelikult ei olnud Korintose Aphrodite jumalanna kehastuste hulgas sugugi parima mainega. Kuid Delfi preestrid olid mulle soovitanud Aphroditele ohverdada. Seepärast tegin Dorieusele mõne päeva pärast ettepaneku: „Mingem mäele ja ohverdagem Aphroditele.”
Dorieus vastas: „Selle rahutu linna tühine elu ajab mu ärevile ja järelejätmatu flöödimäng paneb kõrvad pilli ajama. Nad maitsestavad toitu nii, et see kütab keha kuumaks ja veri tõuseb kohinal pähe. Kui ma veel Aphroditele ohverdan, siis kardan unustada, et keha ei tohi olla minu peremees. Ei, keha peab olema minu kuulekas teener.”
Kui kevad kätte jõudis, läksime ühega esimestest laevadest Jooniasse.
Seda kirjutades olen mina, Turms, loorberilehti närinud ja Delfit meenutanud. Olen oma käele tilga roosivett piserdanud ja jälle Korintose õhku hinganud. Olen sõrmede vahel hõõrunud kuivatatud merevetikaid, et taas meelde tuletada, kuidas Dorieuse oda tungis mererannas uppunud laeva küljekaaresse. Nüüd panen suhu soolatera ja maitsen keelega mõõgatera raua maitset.
Meie kolm rännuaastat Joonias olid tulekahjude suits ja lahingute müra, rünnakud ja põgenemised, laibalehk viljapõldude kohal ja mädanevate haavade hais, kasutud võidud ja kasutud kaotused sõjas pärslaste vastu, nende aastate jooksul karastusin meheks, kuni pärslased paiskasid Joonia väe merre ja hakkasid selle mässulisi linnu piirama.
TEINE RAAMAT
Phokaia Dionysios
Sõjas pärslaste vastu olin saavutanud naerva mehe kuulsuse, sest ma ei kartnud surma. Dorieus oli hankinud kuulsust, sest tema juhtimisel oli turvaline võidelda. Kui aga pärslased olid Mileetose maa poolt ümber piiranud, ütles Dorieus:
„Mileetos kaitseb ikka veel Joonia linnu, mis on tema selja taga. Kuid maal on pärslane meist tugevam. Iga joonlase süda valutab oma linna pärast. Selletõttu on meie ümber kõik laiali pudenenud ja valitseb korralagedus. Kuid laevastik on ikka veel Lade saare juures koos.”
Dorieus oli habemik. Tal oli lakaga kiiver ja hõbereljeefidega kilp. Ta jätkas ümber vaadates:
„Sellest kuldsest linnast tema rikkuste ja võitmatute müüridega on saanud mulle lõks. Ma pole harjunud müüre kaitsma. Kilp on mu ainus müür. Turms, mu sõber, lähme Mileetosest minema. See linn haiseb juba surma järele.”
Küsisin: „Kas hülgame kindla maa ja valime sõjapidamiseks õõtsuva laevalae? Sa ju vihkad merd ja su nägu läheb õõtsuval laeval kaameks.”
Dorieus vastas: „On suvi ja meri on vaikne. Peale selle on mul rasked relvad ning ma saan laevatekil võidelda ja värsket õhku hingata. Laev liigub. Müürid ei liigu. Mingem Ladele ja vaadakem ringi.”
Me lasksime end Ladele sõuda. See oli lihtne, sest linna ja Lade vahe oli paate paksult täis. Linnast viidi laevastikule paatidega toidukraami, puuvilju ja veini ning laevastiku mehed käisid alailma kuldset linna vaatamas.
Lade rannas nägime arvutult sõjalaevu kõigist Joonia linnadest, suuri ja väikesi, kuid kõige kogukamad olid Mileetose vägevad alused. Kitsast väinast sõitis laevu ridastikku avamerele. Seal nad rivistusid, aerulabad sädelesid päikesepaistel ja laevad võtsid hoogu nii et meri vahutas harjutumaks veealuse rammiga vaenlase laeva külge tabama.
Kuid suurem osa laevu oli piki saare randa kuivale tõmmatud. Nende meeskonnad olid laotanud purjed kõrvetava päikese eest varikatuseks. Kogu saar oli täis kaubitsejate kisa, veinijoojate käratsemist, pealike omavahelist tüli ja tavalist kreeka latramist. Kuid paljud magasid rammetult ega teinud mürglist ümberringi väljagi.
Dorieus kõnetas meremehi ja päris: „Miks te magate ja joote veini, ehkki Pärsia laevastik läheneb? Neil olevat oma kolm- või nelisada sõjalaeva.”
Mehed vastasid: „Lootkem, et pärslastel on tuhat laeva, siis teeme sellele tüütule sõjale kiire lõpu. Me oleme vabad Joonia mehed, kanged mehed maal ja veel kangemad merel. Merel pole pärslane meid veel kunagi võitnud.”
Kui mehed olid kiidelnud, hakkasid nad kurtma ja ütlesid: „Me ei muretse muu kui meie auahnete ja sõjahullude pealikute pärast, kes sunnivad meid päikesepaistel edasi-tagasi sõudma ja orjastavad meid hullemini kui pärslane meid eales saaks orjastada. Me peod on rakkus, nahk põleb me nägudelt maha.”
Nad näitasid käsi ja need olid verilihal, sest mehed olid linlased ning elanud kogu aeg nagu vanajumala selja taga ja teinud oma tööd. Sestap oli nende meelest mõttetu lasta laevu edasi-tagasi sõuda ning mehi poolsurnuks kurnata.
„Ei,” ütlesid nad. „Me valisime uued ja targemad pealikud ja oleme otsustanud puhata ning jõudu koguda, nõnda et oleme pärslaste tuleku ajaks tugevad nagu lõvid.”
Kõndisime mööda merekallast ühest leerist teise ja vaatasime sõjalaevu. Me kuulsime igal pool sedasama nurinat. Me kuulsime ka seda, kuidas pealikud omavahel tülitsesid, kes on kellest ülem ja kes peab kelle sõna kuulama. Veel kuulsime, et kümne raskestirelvastatud võitleja kohta läks laevastikus tarvis sada sõudjat.
Dorieus vangutas pead ja ütles: „Lahingus ei otsusta meeste arv, vaid nende headus. Kui aga peab kasutama väljaõppimata üksusi, siis on igasuguse korraliku sõjapidamise esimene reegel lasta mehi ühest kohast teise marssida, kuni nad on nii väsinud, näljas ja meeleheitel, et sööstavad meelsamini viimase jõuga vaenlase vastu ega jaksa põgenemisele mõeldagi. Sellepärast on minu meelest targemad need pealikud, kes lasevad laevu edasi-tagasi sõuda.”
Kui õhtu jahedaks läks ja tüüne merepind veinpunaseks värvus, sõudsid viis viimast laeva merelt saare randa laagripaika. Need olid viiekümneaerulised, kuid aerud tõusid ja laskusid, tõmbasid edasi ja tagasi nii ühtlaselt ja taktis, otsekui oleks sõudnud üksainus mees.
Dorieus vaatas neid laevu heatahtlikult ja tegi ettepaneku: „Lähme küsime, kust linnast need laevad pärit on ja kes on nende pealik.”
Kui sõudjad olid aerud sisse tõmmanud ja vette hüpanud, et laeva ahter ees kuivale tõmmata, visati laevast merre ka mõni poolteadvusetu mees. Vesi värskendas neid niipalju, et nad lohistasid end randa ja varisesid liivale pikali, jaksamata kättki tõsta. Mõni olekski uppunud, kuid kaaslased tirisid ta maale. Laevadel polnud kaunistusi ega jumalakujusid, kuid need olid tugevad, kitsad ja meresuutlikud ning levitasid kaugele pigi ja tõrva haisu.
Ootasime, kuni süüdati lõkked toidu tegemiseks. Meeste toiduks oli puder ja juurvili, leib ja õli. Toidulõhna peale roomasid ka randa jäänud mehed padade ümber, ehkki ei suutnud veel jalule tõusta. Läksime sööjate juurde ja pärisime: „Kes ja mis linnast te olete ja kes on teie pealik?”
Nad vastasid: „Me oleme Phokaia linnast, vaesed ja kuulsusetud mehed, meie pealik on julm ja halastamatu Dionysios, kelle tapaksime, kui vaid julgeksime.”
Kuid niiviisi rääkides nad naersid ja irvitasid ja toit maitses neile, ehkki see polnud nii rammus kui Mileetose laevadel. Nad näitasid meile oma pealikut ja see polnud neist välimuselt sugugi erinev, oli vaid suurt kasvu ja räpane habemik. Dorieus astus säärekaitseid kolksatades, kiivrituti lehvides ja hõbereljeefidega kilpi välgutades tema juurde.
„Dionysios, Phokaia laevade pealik,” ütles ta, „palka mind ja mu kaaslast oma laeva tekile pärslaste vastu võitlema.”
Dionysios hakkas hirnudes naerma ja lausus: