Turms, surematu. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
rel="nofollow" href="#n17" type="note">17, kui Persephone on oma tütre Kore allmaailmast ära toonud. Nisuiva peab surema, et samast ivast kasvaks uus nisu. Kuid mind ei veetle surematus, mida koos vabade meestega jagavad orjad ja naised.”
Dorieus ütles: „Mina tunnistan surematust ainult nimena hauakivil, mis püstitatakse lahingus langenuile.”
Orpheuse preester kostis: „Oh teid umbusklikke, kas te tõesti rahuldute varjudena jooma mullaaukudest ohvriverd, mis jõudu ei anna?”
Ta vaatas ringi, nägu ekstaasis, mängis lüüraga tormilist viisi ja hüüdis: „Kas teie killas pole kedagi, kes mind tunneb ja mulle vastab?”
Miski minus vastas helindile, justnagu oleksin seda kunagi ammu kuulnud. Mu silmad avanesid ja ma hüüatasin: „Mina vastan sulle. Ma näen su ümber nõrka kuma.”
Kui vaatasin üht meest teise järel, nägin, et paljudest kumas nõrka valgust, punakat, rohelist või kollast valgust. Kuid mõned jäid tumedaks. Orpheuse rändpreester võttis mu pea käte vahele, vaatas mulle silma ja ütles: „Ma tunnen sind. Sa oled üks taassündinuist. Miks määrid sa end verega endasuguseid inimesi tappes, ehkki oled Orpheuse soost?”
Kiskusin end ta käte vahel lahti, raputasin pead ja laususin: „Mind sa ei peta. See on vaid uneneägu ja joobumus, mis päikesepaistel kaob. Olen ennegi täiskuuöödel Artemisele järgnenud ja kummalistes linnades ringi rännanud, kui mu keha lebatsil puhkas. Kuid ma olen alati üles ärganud. Ma ei usu sind.”
Preester viis mu kõrvale, õpetas mind ja ütles: „Neile, kes kehast kehasse rändavad, on ärkamise ja mäletamise hetked haruldased. Kuna tunnen sind silmist, annan nõu, ehkki sa pole end selles elus veel pühendada lasknud. Kui sa varjuna allilma lähed, tunned hirmsat janu. Saa oma janust jagu ja hoidu allika eest, mis satub su teele ja millest paljud kummarduvad jooma. See on unustuse allikas. Kuid allilmas on ka mäletamise allikas. Pühendatud oskavad selle leida, kuid sulle ma ei saa paljastada müsteeriumi ennast, vaid ainult teadmise sellest.”
Minu silmis oli ta kogu ekstaasist hoolimata kõigest toores ja harimatu mees, sest Efesoses oli mu südamesse tunginud kahtlus ja ma ei uskunud luiskelugusid. Kui ta rääkis, pühkis vinge tuuleiil üle mu pea. Kui ta oma mänguriistaga oli edasi läinud, naasin seltsimehelikku soojusesse. Dionysios pani oma tugevad käsivarred mu õlgadele ja ütles: „Inimesel on kergem elada, kui ta ei tunne allilma ja taeva asukate saladusi.”
Tema vilgas liigutus laskis mul jäsemetes taas elu tunda. Kogu keha värises ja ma vabanesin lummusest, tundsin jalge all liiva karedust, vaikses öötuules nerevetikate lõhna ja suus õli maitset. Kuid ma kahtlesin esimest korda oma kahtlemises.
Kui hommik koitis, kerkis mandrilt ikka veel tihe suitsusammas märguandena Pärsia laevastikule, mille sajad laevad olid öösel merele läinud, et meile lahingut peale sundida. Merikarpide ja pasunate mängides sõudsime neile nõukogu poolt määratud lahingukorras vastu, suuremad laevad keskel ja kergemad mõlemal tiival. Kuldne Mileetos jäi meie selja taha. Me jõudsime aeglaselt edasi. Laevad jäid üksteisele ette ja aere purunes. Mida lähemale me pärslastele jõudsime, seda rohkem hoidsid laevad lähestikku, otsekui üksteiselt kaitset ostsides.
Me nägime Foiniikia laevade hõbeda ja pronksi välkumist ja nende kohutavaid jumalakujusid. Aga me nägime vaenlase laevastiku rivis ka Küprose kreeka laevu ja teisi Joonia laevu. Foiniikia laevadel ohverdati joonlastest vange ja nende verd valati laevade käila ette merre.
Meri oli pärslaste laevu täis. Kuid ka liitlaste laevastik täitis kogu mere. Nuiad hakkasid vastu pronkskilpe aina kiiremat takti taguma. Sõudjate laul läks vihasemaks. Laevaread sööstsid üksteisele vastu, nii et meri vööri ees vahutas. Mäletan, et mu kurk oli kuiv. Mäletan, et hirm tõmbas mu kõhulihased krampi. Siis mäletan ainult kokkupõrget ja veepritsmeid, täielikku kaost, vee loksumist ja surijate hirmuhüüdeid.
Meil oli esimesel rünnakul edu. Meie laev sõudis Dionysiose märguandeid järgides poolviltu vaenlase laevade poole, otsekui pakkudes oma külge läbistamiseks. Kuid me tegime õigel ajal pöörde, säilitasime kiiruse ja ramm purustas raginal kõrge laeva külje. Laev kaldus meie kohale, justnagu tahaks meie oma kummuli keerata. Mehi pudenes merre ja meie laeva tekile. Nooled vihisesid õhus. Sõudes ja tagurdades püüdsime laeva küljest valla pääseda ja jätta selle uppuma. Kuid eraldudes põrkas meie laeva ahter vastu teist laeva. Sealt hüppas mehi meie laevale ja tekiplankude naksudes käis võitlus mees mehe vastu. Kõik meie viis laeva olid lahutamatus summas keset vaenlase aluseid. Meie sõudjad jooksid, relvad käes, tekile, kuid paljusid tabasid pärslaste nooled. Selles ägedas kähmluses sattusin Dorieuse kõrval foiniikia laeva tekile. Enne kui ma aru sain, kuidas see kõik oli juhtunud, olime laeva vallutanud, jumalakuju selle käilast merre paisanud ja ajanud vette need, kel polnud julgust võidelda ja verest libedal laevalael langeda.
Kuna meid oli vähe, pidime laevast loobuma ja jätma selle purunenud aerudega vrakina triivima. Kui lahingumöll vaibus, kutsus Dionysios oma laevu kokku, kõik viis järgnesid kutsele ning me nägime, et olime vaenlase laevade rivisse augu löönud. Kõik meie viis laeva sööstsid aerude paindudes uute vaenlase laevade poole lahingu keskmesse, kus Mileetose vägevad laevad olid vaenlase alustega kohtunud. Keskpäeva paiku hakkas viiekümneaeruline meie jalge all vajuma ja me pidime enda päästmiseks vallutama kahe aerureaga foiniikia laeva. Kui Dionysios oli sellele laevale oma sõjamärgid üles pannud, vaatas ta ringi ja küsis: „Mis see tähendab?”
Me nägime uppuvaid ja triivivaid laevu, ujujaid ja meres loksuvaid laipu, aerude ja laevarusude külge klammerdunud mehi. Lade väina kaitsma jäänud Joonia laevastik sõudis täie hooga selja tagant meie poole. Enne kui millestki jõudsime aru saada, andis ta selja tagant löögi oma kaasmaalaste laevadele. Dionysios ütles: „Nad ootasid ära, et näha, kummale poole võit kaldub. Nüüd ostavad nad pärslastelt oma kodulinnadele halastust. Võidujumalanna on Joonia hüljanud.”
Me võitlesime Dionysiose juhtnööride järgi siiski edasi ja kaotasime ebavõrdses võitluses kaks laeva, kuid päästsime nende ellujäänud, nii et meie kolmel laeval oli täisarvuline meeskond. Dionysios käskis foiniikia sõudeorjadel merre hüpata, sest ta ei usaldanud neid, eemaldus lahingust ja suunas laevad ulgumerele. Suur hulk Joonia aluseid põgenes põhja poole ja Pärsia laevad aerutasid neile võidu järele. Nüüd läks joonia sõudjail vaja seda jõudu, mida nad olid nädalate kaupa saare rannal purjede varjus vedeldes kogunud.
Osalenuna peaks mul olema Lade merelahingust rohkem pajatada. Kuid ma olin meresõjas kogenematu ja mu silmad polnud harjunud laevu omavahel eristama. Tegelikult arutati meie laevadel lahingu käiku iga puhkepausi ajal veel mitu nädalat ning igaüks rääkis juhtunust ja hindas seda teisiti kui teised ja tundis asja paremini.
Minu kogenematust meresõjas näitab kõige paremini see, et ma imestasin väga, kui nägin meie laeval tervet virna varakirste, kalleid sõjariistu, ohvrikarikaid ja – astjaid, kullast käevõrusid ja kaelakeesid. Kui mina olin elu ja surma peale võidelnud, jõudmata ümbergi vaadata, oli Dionysiosel ja ta kogenud meremeestel olnud aega päästa meie vallutatud laevadelt nende aarded ning maha raiuda käsivarsi ja pöidlaid, et nende küljest kähku kullast käevõrusid ja sõrmuseid korjata.
Vallutatud foiniikia laev meeldis Dionysiosele. Ta koputas vastu selle seedrist plankusid, uuris ruume ja sõudepinkide asetust ning ütles: „Mäherdune laev! Kui mul oleks sada niisugust laeva ja need täis Phokaia mehi, võidaksin kõik mered.”
Ta ei purustanud laeva jumalakuju, vaid ohverdas sellele ja palus: „Tule minu poolele, foiniikia jumal, olgu su nimi mis tahes, ja sõdi meie poolel.” Ja ta ei teinud laeval mingeid muudatusi. Vastupidi, ta jaotas foiniikia kilpe ja laevatunnuseid ka mõlemale viiekümneaerulisele. Vööri mõlemale poole laskis ta maalida suured silmad, et laev ka kaugetel meredel teed leiaks.
Õhtu eel oli meri meie ümber tühi. Dionysios ei kippunud ööseks maale minema, vaid laskis laevadel sõuda üksteisest hüüdekaugusel ning sõudjatel kordamööda aerudel olla. Laeva täitsid haavatute kaebed ja oigamine ning Dionysiose ainus ravimeetod oli haavu mereveega pesta ja neile tõrva peale määrida. Dorieusel oli arvukalt hoopvigastusi ja ta kiiver oli aeruga nii kõvasti pihta saanud, et peanahk kärises, enne kui ta kiivri peast