Turms, surematu. Mika Waltari
Читать онлайн книгу.
oleme tõepoolest kõik oma saatuse orjad. Sa oled mees, kelle sarnast mu laevapealik vajab. Minu ülesanne on sind temale näidata, nii et ta mehed sulle vastu pead koksaksid ja su vägisi meie laevale viiksid.”
Ta ei võpatanud, vaatas vaid mulle uurivalt otsa ja küsis: „Miks sa hoiatad mind? Kes sa oled? Sa ei ole kreeklase nägu.”
Kui ta mind vaatas, tundsin, et minust voogas vastupandamatut tahtejõudu. See kergitas mu käsivarred sirgelt üles, peopesad allapoole, otse noorkuu kuldse lindi poole. „Ma ei tea, miks ma sind hoiatan,” tunnistasin ma, „ega tea, kes ma olen. Tean vaid, et nii sinu kui ka minu lahkumishetk on käes.”
„Eks mingem siis,” naeris ta, pistis käe mu kaenla alla ja viis enda kõrval Dionysiose juurde. Olin jahmunud ega saanud aru, kuidas see kõik juhtus.
„Kas sa ei taha kellegagi hüvasti jätta?” küsisin hämmeldunult. „Kas sa ei pane kokku oma asju ja rõivaid?”
„Kui lähen, siis lähen jalapealt,” ütles ta. „Muidu pole minekul suuremat tähtsust. Võiks muidugi kasulik olla, kui tooksin oma ravimilaeka, kuid kardan, et mu minekut takistataks, ehkki ma pole end veel sidunud.”
Dionysios sekkus umbusklikult jutu vahele: „Ära sa proovigi laeka järele minna. Ent kui tuled vabatahtlikult arstina minuga kaasa, oskan sulle vääriliselt tasuda.”
Mikon raputas rõõmsalt naeratades pead ja ütles: „Vabatahtlikult või vägisi, need on vaid sõnad. Minuga juhtub, mis juhtuma peab ja mina ei saa seda takistada.”
Viisime ta endi vahel laevale. Dionysios laskis puhuda merikarpi ja kutsuda mehed kokku. Meie kolm laeva sõudsid violetseks rahunenud merele. Kui lahkusime Kosi sadamast, hiilgas meie halastamatu jumalneitsi kuu taevas nagu kitsas pael.
Me sõudsime kaugele avamerele, kuni saartest ja maast ei paistnud enam varjugi. Sõudjad hakkasid ähkima ja mõni oksendas kogu Kosi saarel söödud hüva roa välja. Nad kirusid Dionysiost ja ütlesid, et niisugusel sõudmisel pole mingit mõtet, kuna kogu meresõiduoskuse esimene tingimus on jääda maaga silmsidesse ja teada, kuhu lähed. Peale selle olid nad võidelnud ja aerutanud ning jälle võidelnud ja aerutanud, kauem kui nad suutsid meenutada. Nende peopesad olid haavu täis hõõrdunud ja tagumikud foiniikia laeva kõrkjapatjadest hoolimata surnud. Mõistlik pealik laskis laeva ööseks kuivale tõmmata, et mehed saaksid puhata ja laev oleks kindlas kohas.
Dionysios kuulas muiates nende raevukaid jutte ja nähvas kõige suurema suuga meestele köiejupiga vastu selga, pigem heatahtlikult kui halba mõeldes. Mehed kirusid teda inetute sõnadega, kuid keegi ei jätnud sõudmist enne, kui ta andis käsu laevad ühte juhtida ja üksteise külge hommikut ootama siduda.
„Mitte sellepärast, et mul teie ihuliikmetest kahju oleks,” ütles ta. „Kuid ma arvan, et lahingu joovastus on teie peast kadunud ja teie meeleolu on veel viletsam kui teie keha. Kogunege seepärast minu ümber, sest mul on teile palju öelda.”
Kõik piinatud mehed kogunesid tähtede valgel ohates tema ümber. Öö oli nõnda vaikne, et Dionysiose kähe hääl kostis kõigi kõrvu, ehkki ta kuigivõrd häält ei tõstnud. Ainult vahetevahel ohkas meri ja laevad nagisesid vastastikku. Dionysiose tüürimehed ja mõlema teise laeva pealikud ning taktilööjad trügisid kiivalt talle kõige lähemale, kuid Dorieus tõukas nad peavalust hoolimata kõrvale, vallutas koha Dionysiosest paremal ning tõmbas ka minu ja arst Mikoni enda kõrvale, et kõigile enda ja meie väärikust näidata.
Dionysios hakkas pajatama ega tuletanud oma meestele nende Lades sooritatud sangaritegusid üldse meelde. Vastupidi, ta võrdles neid alandliku kuivamaamehega, kes on tulnud oma kasina rahavaraga linna eeslit ostma, kuid eksikombel raha veini peale raisanud, purjuspäi kaklema läinud ning ärkab hommikul tühermaal, teadmata kus ta on, hõlst katki käristatud ja verine ning jalanõudki kadunud. Ta märkab enda ümber väärisesemeid ja varakirste ning arvab, et on juua täis peaga ja kaklusemöllus murdnud sisse mõne tähtsa mehe majja. Kallisvara ei valmista talle rõõmu, vaid ta hirm on suurem kui kunagi enne ning ta arvab juba, teda aetakse taga ja ta ei pääsegi enam koju tagasi.
„Nõnda, nõnda, niisuguses olukorras olete teie, te õnnetud mehed,” ütles ta. „Kuid tänage surematuid, et te olete valinud endale minusuguse pealiku, kes teab, mis tahab. Mina, Dionysios, Phokaia poeg, ei jäta teid maha. Ma ei nõua, et te tuleksite minuga kaasa ainult sellepärast, et olen teist tugevam, et olen parem meresõitja kui keegi teist, kavalam kui ükski teie seast, minu muid teeneid üles lugemata. Ei, ärge tulge minuga kaasa üldse mitte sellepärast, sest siin on teisigi kangeid mehi, nagu spartalane Dorieus, keda mainin esimesena ainult seetõttu, et ta on sünnipäralt tähtis mees. Peaaegu niisama osavad meresõitjad on mu julged pealikud ja tublid meremehed ja minust on ehk targem Turms Efesosest, kes lahingus naerab ja pärast lahingut nutab. Meiega on kaasas ka Kosi saare andekas arst Mikon, keda ma küll veel ei tunne, kuid kes jätab kõigiti lepliku mehe mulje. Siiski ei soovita ma teda endile pealikuks valida.”
„Ei, ei,” jätkas Dionysios ohates. „Katsuge igaüks end hoolikalt läbi, kas mõni teist oleks pädevam pealik kui mina. Kui on, astugu julgesti ette ja öelgu mulle näkku. Eks siis näe, mis saab.”
Ta vaatas ringi, kuid keegi ei astunud ette ega seadnud teda kui pealikut kahtluse alla.
„Näete nüüd,” ütles Dionysios võidurõõmsalt. „Olen teie pealik, sest olen selleks otstarbeks teie seast parim, ehkki mõneks muuks otstarbeks võib keegi teine tublim olla. Nagu näiteks Likymnios, kelle meheliige on nii suur, et isegi vapper naine paneb seda nähes plehku. Selles asjas ma temaga võistlema ei kipu.”
Mehed purskasid naerma ja näitasid näpuga Likymniosele, kes oli muidu vähese jutuga rässakas mees ja äratatud tähelepanu pärast suurt piinlikkust tundis. Dorieus küsis kähku, kas Likymnios on ehk Heraklese suguvõsast, ehkki ta välimus polnud nimest ja tundemärgist hoolimata sugugi kangelase, vaid pigem madala sünnipäraga mehe oma.
Likymnios hakkas kokutama ja ütles, et ta on kõigest seakarjus Phokaia mägedest. Tema isa oli olnud seakarjus, samuti ta vanaisa ja tema teada ka selle isa. Nende kõigi nimi oli Likymnios, sest seakarjusel oli muudki teha kui poegadele uusi nimesid välja mõelda.
Dorieus ütles ähvardavalt, et algne Likymnios oli olnud Heraklese onu, nagu kõik hästi teadsid. Niisuguse nime andmine seakarjusele oli hea nime kuritarvitamine.
Dorieuse peavalust kile hääl ajas Dionysiose kõne päris sassi. Mikon pani oma pehmed käed Dorieuse meelekohtadele, et meest rahustada ja Dionysios käskis vihaselt talle veini anda, et ta vait oleks.
„Praegu pole õige aeg sugupuude ja nimede pärast vaielda,” ütles Dionysios. „Parem olgu igaüks meist oma suguvõsa esiisa, nagu minagi olen, sest võin tõrkumata tunnistada, et ma ei tea isegi mitte oma isa nime. Ma tunnistan seda hea meelega, sest teie, Phokaia mehed, teate seda niikuinii ja mul pole mingit põhjust teeselda.”
Mikon paitas ravivate sõrmeotstega pehmelt Dorieuse oimukohti ja ütles: „Mina omalt poolt unustan parema meelega oma isa nime ega kavatse praalida kohaga, kus olen sündinud. Iga inimene sünnib just siis ja just seal, kus kellelegi on määratud ja minu arvates ei saa ta ise seda kuidagi mõjutada. Ainult ajapööre juhib ta naasmist ja sündimist.”
Dionysios talitses end suurivaevu ja küsis alandlikkust teeseldes: „Kas tohin rääkida või ei, ja kas kellelgi on veel midagi tähtsat öelda, et ma teda ei katkestaks nagu mind ennast iga kord katkestatakse, kui olen lõpuks jõudmas asja juurde.”
Mikon palus vaikselt andeks ja lubas vait olla, kui Dionysios räägib. Ähvardavalt ringi vaadates jätkas Dionysios: „Mu kõneanne on kahtlemata puudulik ja ma ei katsugi selles asjas teiste tublimatega võistelda. Ma tahtsin ainult selgitada, miks teil kõigil on põhjust mulle järgneda. Oma teened ma juba lugesin üles ja igast üksikust piisaks, et mulle teie seas positsiooni anda. Kuid ma pole kiidukukk ega nõua, et te tuleksite minuga kaasa ainult minu seda laadi meretubliduse pärast. Ei, Phokaia mehed ja teie teised, kes te ühel või teisel põhjusel olete meie hulka sattunud, ma kutsun teid kaasa tulema ainult sellepärast, et minul kui pealikul on hea õnn, nagu te kõik võite kinnitada. Olgu pealik kui tubli tahes, kui tal pole õnne, viib ta