Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
selge, et nad on koos. Lihtsalt kaks meest, kes on oma päevatoimetuste käigus persed juhuslikult samale pingile toetanud. Oli varajane hommik ja kuigi päike kõrvetas lõikavalt Glokta silmi ning pani kastese rohu, sahisevad puud ja lainetava tiigivee pargis kuldselt hõõguma, oli õhus siiski reetlik kargus. Oli ilmne, et lord Wetterlant on varajane tõusja. Kuid seda olen ka mina. Miski ei õhuta inimest nii väga voodist lahkuma kui tulivalusad krambid, mis teda kogu öö ärkvel hoiavad.
Kõrgeauline lord pistis käe paberkotti, võttis pöidla ja nimetissõrme vahele näputäie saiapuru ning viskas jalge ette. Parv tähtsa olemisega parte oli juba pingi ümber kogunenud ja nüüd jagelesid nad raevukalt saiatükikeste pärast, vana aadlik aga silmitses neid, kortsuline nägu lõtv ja tundetu nagu mask.
„Mul pole mingeid pettekujutlusi, üleminkvisiitor,” lausus ta ühetooniliselt, huuli peaaegu liigutamata ja pead tõstmata. „Ma pole nii suur mees, et selles võistluses osaleda, isegi kui ma seda sooviksin. Kuid ma olen piisavalt suur, et sellest natuke kasu saada. Ma kavatsen saada nii palju kui võimalik.” Niisiis otse asja juurde, lõpuks ometi üks selline ka. Pole mingit vajadust rääkida ilmast, laste käekäigust ega eri värvi partide eelistest ja puudustest.
„Selles pole midagi häbiväärset.”
„Minu meelest samuti mitte. Ma pean perekonda toitma, see aga kasvab iga aastaga. Ma soovitan tungivalt mitte liiga palju lapsi muretseda.” Hah, selle nõuande järgimine ei tohiks mulle küll keeruline olla. „Lisaks kasvatan ma koeri, ka nemad tahavad süüa ja neil on suur isu.” Wetterlant ohkas pikalt ja kähisevalt ning viskas lindudele järjekordse näputäie saia. „Mida kõrgemale inimene tõuseb, seda rohkem sõltlasi anub temalt palukesi, üleminkvisiitor, see on kurb tõsiasi.”
„Teil on suur vastutus, kõrgeauline lord.” Glokta jalast käis läbi kramp, ta krimpsutas nägu ja sirutas jalga ettevaatlikult, kuni põlv klõpsatas. „Kui suur täpselt, kui tohib küsida?”
„Mul on loomulikult minu enda hääl ja ma kontrollin veel kolme Avatud Nõukogu liikme häält. Need on perekondadest, mis on seotud minu omaga maa, sõpruse, abielu ja pikkade traditsioonide sidemetega.” Sellistel aegadel nagu praegu võivad sedalaadi sidemed osutuda lõtvadeks.
„Kas te olete neis kolmes hääles kindel?”
Wetterlant pööras oma külmad silmad Glokta poole. „Ma pole narr, üleminkvisiitor. Ma hoian oma koerad kindlalt ketis. Ma olen neis kindel. Nii kindel, kui praegustel ebakindlatel aegadel üldse milleski kindel saab olla.” Ta viskas jälle rohu sisse saiapuru. Pardid prääksusid, nokkisid saia ja peksid üksteist tiibadega.
„Seega siis kokku neli häält.” See pole suurest pirukast sugugi väike osa.
„Kokku neli häält.”
Glokta köhatas ja kontrollis kiiresti, ega kuuldekauguses kedagi pole. Sealsamas nende lähedal vahtis tuimalt vette traagilise näoga neiu. Teisel pool sama kaugel istusid raja ääres pingil kaks sassis olemisega kuningliku kaardiväe ohvitseri, kes rääkisid pikalt-laialt ja valjusti, kelkisid, kes oli läinud ööl rohkem purjus olnud. Kas on võimalik, et see traagilise näoga neiu kuulab meie juttu pealt, et see lord Brockile edasi rääkida? Kas on võimalik, et need kaks ohvitseri kannavad ette ülemkohtunik Maroviale? Ma näen igal pool kellegi käsilasi – ja see on väga hea. Käsilased ongi igal pool. Glokta jätkas sosinal. „Tema Eminents on valmis pakkuma iga hääle eest viisteist tuhat marka.”
„Mõistan.” Wetterlanti poolavatud silmalaud isegi ei tuksatanud. „Nii vähesest lihast piisab hädavaevu minu koertele. Minu enda lauale ei jääks niimoodi midagi. Ma peaksin ilmselt ütlema, et lord Barezin pakkus mulle äärmiselt ümbernurga jutuga juba kaheksateist tuhat hääle eest ning lisaks ka suurepärase maatüki, mis piirneb minu olemasolevate valdustega. Seal on hirvejahimetsad. Kas teie olete jahimees, üleminkvisiitor?”
„Olin.” Glokta koputas oma lõhutud jala pihta. „Aga juba mõnda aega enam mitte.”
„Aa. Minu kaastunne. Mina olen seda meelelahutust alati armastanud. Ent siis tuli minu juurde lord Brock.” Kui ülimalt võluv. „Tema oli nii lahke, et pakkus kakskümmend tuhat ja väga sobiva partii minu vanimale pojale – oma noorima tütre.”
„Kas te võtsite tema pakkumise vastu?”
„Ma ütlesin, et praegu on vara midagi vastu võtta.”
„Ma olen kindel, et Tema Eminents saaks hädapärast anda kakskümmend üks, kuid see oleks juba…”
„Ülemkohtunik Marovia mees pakkus mulle juba kakskümmend viis.”
„Harlen Morrow?” sisistas Glokta läbi oma allesolevate hammaste.
Lord Wetterlant kergitas kulmu. „See oli vist tõesti tema nimi.”
„Mul on kahju, kuid praegu saan ma sellele pakkumisele ainult sama suure kõrvale panna. Ma teavitan Tema Eminentsi teie seisukohast.” Kindlasti pole tema rõõmul piire.
„Ma jään ootama, millal teist jälle kuulen, üleminkvisiitor.” Wetterlant pöördus uuesti partide poole ja lubas neile veel mõned purukesed. Tema suul mängles kerge naeratus, kui ta vaatas, kuidas nad kisklevad.
Glokta, midagi naeratusetaolist näol, komberdas valulikult täiesti tavalise maja juurde tänaval, mis ei erinenud teistest millegi poolest. Hetk vabadust suurte ja vägevate lämmatavast seltskonnast. Hetk, mil ma ei pea valetama ega petma ega valvama, et keegi mulle nuga selga ei lööks. Võib-olla leian ma isegi mõne toa, mis ei lehka juba Harlen Morrow’ järele. See oleks värskendav vaheldus…
Just siis, kui ta tõstis rusika, et koputada, avanes uks järsult ja Glokta vahtis näkku laialt naeratavale mehele, kellel oli seljas kuningliku kaardiväe ohvitseri munder. See oli nii ootamatu, et Glokta ei tundnud teda algul äragi. Siis käis temast läbi pettumussööst.
„Ennäe, kapten Luthar. Milline üllatus.” Ja põhjalikult ebameeldiv üllatus veel pealegi.
Luthar oli märgatavalt muutunud. Varem oli ta olnud poisilik ja sile, kuid nüüd oli ta omandanud kuidagi nurgelise, lausa parkunud välimuse. Kunagi oli ta hoidnud lõua ülbelt püsti, kuid nüüd oli tema nägu peaaegu kahetsevalt allapoole suunatud. Ta oli kasvatanud ka habeme, võib-olla ebaõnnestunud katses varjata hirmsat armi, mis lõhestas tema huuled ja ulatus lõuale. Kuigi see pole teda kahjuks kaugeltki inetuks teinud.
„Inkvisiitor Glokta, ee…”
„Üleminkvisiitor.”
„Kas tõesti?” Luthar vaatas talle viivu silmi pilgutades otsa. „Noh… sellisel juhul…” Vaba naeratus ilmus jälle tema näole ja Glokta avastas üllatusega, et noormees surub sõbralikult tema kätt. „Õnnitlen. Ma ajaksin hea meelega juttu, aga kohustused kutsuvad. Ma pole kuigi kaua linnas olnud. Varsti ootab mind Põhi ja kõik see.”
„Loomulikult.” Glokta põrnitses Lutharile järele, kui see reipalt mööda tänavat minema sammus ning heitis nurga taha pöörates ainult ühe vargse pilgu üle õla. Nii jääb veel ainult küsimus, miks ta üldse siin oli. Glokta komberdas avatud uksest sisse ja pani selle enda taga vaikselt kinni. Kuigi, tõesõna – noormees lahkub neiu juurest varahommikul? Selle mõistatuse lahendamiseks pole tõesti Tema Majesteedi Inkvisitsiooni vaja. Lõppude lõpuks lahkusin omal ajal ju minagi varastel tundidel enam kui küllalt kõikvõimalikest majadest. Teesklesin, nagu loodaksin, et mind ei märgata, kuid tegelikult lootsin, et siiski märgatakse. Ta astus elutuppa. Või oli see üks teine inimene?
Ardee West seisis seljaga tema poole ja Glokta kuulis, kuidas vein klaasi niriseb. „Kas sa unustasid midagi?” küsis naine üle õla vaikse ja kelmika häälega. Sellist tooni ei kuule ma naistelt just tihti. Õudus, jälestus ja raasuke haletsust on tavalisemad. Ardee pani pudeli kõlksatusega ära. „Või otsustasid sa, et ei saa ikkagi elada, kui pole veel kord…” Ardee pöördus, vildakas muie näol, aga see kadus järsult, kui ta nägi, kes tema ees seisab.
Glokta turtsatas. „Ära muretse, kõik reageerivad samamoodi. Isegi mina ise, igal hommikul, kui