Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
aja Quai vaatas teda, Bayaz põrnitses ning Sulfur naeratas laialt ja teadvalt. Uksel Ferro peatus uuesti.
„Kas kohe?”
„Jah, kohe,” nähvas Bayaz.
Ferro vaatas toas veel korra ringi. „Kuradi maagid,” mühatas ta ja libises uksest välja.
Ta oleks peaaegu kõndinud otsa vanale ja pikale roosale, kes oli kõrvalruumis. Palavusest hoolimata oli mehel seljas raske rüü, tema õlgadel oli sätendav kett. Tema selja taga kõrgus turske mees, sünge ja valvas. Ihukaitsja. Ferrole ei meeldinud vana roosa väljanägemine. Mees vahtis teda üle nina, lõug püsti, nagu oleks Ferro koer.
Nagu oleks ta ori.
„Ssssss,” sisistas Ferro talle näkku, kui temast mööda trügis. Mees mühatas nördinult ja tema ihukaitsja vaatas Ferrot kurjalt. Ferro ei teinud temast väljagi. Kuri pilk ei tee midagi. Kui ihukaitsja tahab põlvega näkku saada, peab ta ainult üritama Ferrot puutuda. Aga ihukaitsja ei teinud seda. Kaks meest läksid uksest sisse.
„Aa, lord Isher!” kuulis Ferro Bayazi hüüatust hetk enne ukse sulgumist. „Ma olen ülimalt rõõmus, et te saite nii lühikese etteteatamise peale tulla.”
„Ma tulin otsekohe. Minu vanaisa ütles alati, et…”
„Teie vanaisa oli tark inimene ja minu hea sõber. Kui tohib, sooviksin ma arutada olukorda Avatud Nõukogus. Kas te teed soovite?..”
Ausus
Jezal lamas selili, käed kukla all, linad piha ümber. Ta silmitses Ardeed, kes vaatas aknast välja, küünarnukid aknalaual ja lõug kätele toetatud. Ta silmitses Ardeed ja tänas saatust, et mingi ammuunustatud sõjaväerõivaste kujundaja oli arvanud heaks varustada kuningliku kaardiväe ohvitserid lühikese mundrikuuega. Ta tänas saatust siiralt ja kogu südamest, sest tema mundrikuub oli ainus asi, mis Ardeel seljas oli.
Hämmastav, kuidas pärast seda mõrumaigulist ja segadusseajavat taaskohtumist oli kõik nende vahel muutunud. Juba terve nädala polnud nad ainsatki ööd lahus veetnud ja juba terve nädala polnud naeratus Jezali näolt peaaegu hetkekski lahkunud. Mõnikord kerkis see mälestus muidugi üles, kutsumata ja kohutavalt ootamatult nagu punsunud laip, mis tõuseb tiigi pinnale, mille ääres sa mõnusat piknikku pead. Talle meenus, kuidas Ardee teda hammustas ja lõi, nuttis ja talle näkku karjus. Aga kui see meenus, manas Jezal näole naeratuse, nägi, et Ardee naeratab vastu, ja suutis üsna kiiresti need ebameeldivad mälestused jälle alla suruda, vähemalt mõneks ajaks. Siis õnnitles ta ennast, et on nii suuremeelne ja ei lasknud end Ardee ühest eksimusest segada.
„Ardee,” venitas ta meelitavalt.
„Mhh?”
„Tule voodisse tagasi.”
„Miks?”
„Sellepärast, et ma armastan sind.” Imelik – mida sagedamini ta seda ütles, seda lihtsam seda öelda oli.
Ardee ohkas tüdinult. „Nii sa kogu aeg väidad.”
„See on tõsi.”
Naine pöördus ja toetus kätega vastu aknalauda, tema keha paistis heleda akna taustal tumeda siluetina. „Ja mida see täpselt tähendab? Seda, et sa oled mind nädal aega keppinud, aga pole ikka veel isu täis saanud?”
„Ma arvan, et ma ei saa sellest kunagi isu täis.”
„Nooh…” ja Ardee lükkas end aknast eemale ning tuli paljajalu üle põrandalaudade. „See ei tee vist kellelegi kahju, kui me üritame seda välja uurida. Igatahes nüüd enam mitte.” Ta peatus voodi jalutsis. „Aga luba mulle ühte asja.”
Jezal neelatas, mõeldes pabinal, mida naine võib paluda ja mida tema võib talle vastata. „Ükskõik mida,” ütles ta vaikselt, sundides end naeratama.
„Ära mind alt vea.”
Jezali naeratus muutus muretumaks. Sellele polnud nii raske jah vastata. Ta oli ju ikkagi täiesti muutunud inimene. „Muidugi, luban.”
„Väga hea.” Ardee ronis neljakäpakil voodile, pilk Jezali näole kinnitunud, Jezal aga liigutas lina all äraootavalt varbaid. Ardee istus kaksiratsi talle otsa ja tõmbas mundrikuue sirgu. „Noh, kapten, kas tunnistate mind ülevaatusel kõlblikuks?”
„Mina ütleksin…” ja Jezal haaras kuue rinnaesisest, tõmbas naise endale peale ja pistis käe kuue alla, „et te olete kahtlemata…” ta libistas pihu naise rinna alla ja silitas pöidlaga tema rinnanibu „kõige parema väljanägemisega sõdur minu kompaniis.”
Ardee surus oma jalgevahet läbi lina Jezali kubeme vastu ning liigutas puusi edasi-tagasi. „Aa, kapten on juba valveseisangus…”
„Sinu jaoks alati…”
Ardee lakkus ja imes tema suud, määrides tema näo süljega kokku, ja Jezal lükkas käe tema jalgade vahele ning naine hõõrus end natuke aega selle vastu, Jezali kleepuvad sõrmed libisesid sisse ja välja. Ardee mühatas ja ohkis ning Jezal tegi sama. Ardee sirutas käe ja tõmbas lina eest. Jezal võttis oma riistast kinni, naine vingerdas puusadega, kuni nad leidsid õige asendi, ja laskus siis talle otsa. Ardee juuksed kõditasid Jezali nägu, tema kahisev hingeõhk kõditas Jezali nägu.
Uksele koputati kaks korda raskelt ning nad mõlemad tardusid paigale. Veel kaks koputust. Ardee kergitas pead ja lükkas juuksed õhetava näo eest kõrvale. „Mis on?” hüüdis ta paksu ja kähiseva häälega.
„Mul on vaja kaptenile midagi edasi öelda.” See oli toatüdruk. „Kas ta… kas ta on veel siin?”
Ardee pilk pöördus Jezali näole. „Ma usun, et saan teate talle edasi anda!” Jezal hammustas huulde, et naeru maha suruda, sirutas käe, näpistas Ardee rinnanibu ja naine lõi tema käe laksuga kõrvale. „Kes teda tahab?”
„Rüütel-heerold!” Jezal tundis, kuidas tema naeratus haihtub. Paistis, et need närukaelad ei too kunagi häid uudiseid ja tulevad alati kõige halvemal ajal. „Lordmarssal Varuzil on vaja kapteniga kiiresti rääkida. Teda otsitakse kõikjalt üle terve linna.” Jezal vandus endamisi. Paistis, et sõjavägi on viimaks aru saanud, et ta on tagasi.
„Ütle talle, et ma ütlen kaptenile edasi, kui teda näen!” hüüdis Ardee ja sammud eemaldusid koridoris.
„Kurat!” sisistas Jezal kohe, kui oli kindel, et teenijatüdruk on läinud – kuigi sellel ei saanud eriti kahtlust olla, mis siin viimastel päevadel ja öödel oli toimunud. „Ma pean minema.”
„Kas kohe?”
„Jah, kohe, susi neid söögu. Kui ma ei lähe, otsivad nad edasi, ja mida varem ma lähen, seda varem jõuan ma tagasi.”
Ardee ohkas ja keeras end selili, Jezal aga libistas end voodilt maha ja hakkas toast oma laialipillutatud riideid jahtima. Tema särgi rinnaesisel oli veiniplekk, tema püksid olid kortsus ja kägardunud, aga need pidid asja ära ajama. Suurepärane väljanägemine ei olnud enam Jezali ainus eesmärk elus. Ta istus voodile, et saapad jalga tõmmata, ja tundis, kuidas Ardee tõuseb tema taga kükakile ja libistab käed üle tema rinna. Ardee huuled puudutasid imeõrnalt tema kõrva, kui ta sosistas: „Nii et sa jätad mu jälle üksi? Lähed Anglandi, et koos minu vennaga põhjalasi nottida?”
Jezal kummardus raskustega ja tõmbas ühe saapa jalga. „Võib-olla. Võib-olla mitte.” Mõte sõdurielust ei täitnud teda enam vaimustusega. Ta oli näinud piisavalt vägivalda ja näinud seda lähedalt, nii et ta teadis, et see on ülimalt hirmus ja põrgulikult valus. Au ja kuulsus paistsid asjaga kaasnevate riskide kõrval viletsa tasuna. „Ma mõtlen tõsiselt ohvitseriametist loobumisele.”
„Tõesti või? Ja mida sa tegema hakkaksid?”
„Ei tea täpselt.” Jezal vaatas Ardeele otsa ja kergitas kulmu. „Võib-olla otsin endale hea naise ja loon pere.”
„Hea naise? Kas sa tead mõnda sellist?”
„Ma lootsin, et sina tead ehk mõnda soovitada.”
Ardee surus huuled kokku. „Las ma mõtlen.