Mõrva väärt. Peter Swanson
Читать онлайн книгу.
bassein tagaaias. Aastate jooksul oli see mandunud häguseks tiigiks, selle põhi ja küljed olid kaetud vetikatega, pinda kattis alati mädanevate lehtede kiht, kasutamata seisvat filtrit ummistasid hiirte ja oravate pundunud laibad. Suve hakul olin üritanud pooleldi täidetud basseini ise puhastada, olin hallitusest tumenenud katte pealt võtnud, lehtede välja võtmiseks liblikavõrgu otsinud ja ühel loiul juunipäeval basseini voolikust täis lasknud. Palusin mõlemalt vanemalt, et nad järgmisel korral poodi minnes basseinikemikaale ostaksid. Ema vastus oli: „Ma ei taha, et mu kallis tütar terve suve kemikaalides ujuks.” Isa lubas spetsiaalselt selle pärast poodi minna, aga jälgisin, kuidas mälestus lubadusest hääbus tema pilgus veel enne, kui selle vestluse lõpetasime.
Ujusin sellest hoolimata suve esimesel poolel basseinis, kinnitades, et vähemalt oli bassein ainult minu päralt. Vesi muutus roheliseks ja basseini põhi ja seinad läksid tumedate vetikate tõttu libedaks. Mängisin, et bassein on tegelikult tiik sügaval metsas, erilises kohas, mida teadsin ainult mina, ja mu sõbrad olid kilpkonnad ja kalad ja kiilid. Ujusin videviku ajal, kui kilkide siristamine oli kõige valjem, mis peaaegu mattis maja ees võrguga varjatud verandal alanud peod. Ühe sellise videvikuujumise ajal märkasin esimest korda Cheti, kes mind metsaservalt jälgis, õllepudel käes. „Kuidas vesi on?” küsis ta, kui taipas, et teda oli märgatud.
„Pole viga,” ütlesin ma.
„Ma ei teadnudki, et siin on bassein.” Ta astus puude vahelt välja hääbuva päevavalguse kätte. Ta kandis valget värviplekilist kombinesooni. Ta rüüpas õlut, vaht jäi habemesse pidama.
„Seda ei kasuta keegi peale minu. Mu vanematele ei meeldi ujuda.” Pladistasin sügavamasse otsa, rõõmustades, et roheline hägune vesi ei lasknud tal näha mind ujumisriiete väel.
„Võib-olla lähen teinekord ujuma. Ega sul midagi selle vastu ei ole?”
„Mul ükskõik. Sa võid teha, mida tahad.”
Ta jõi õlle ühe pika sõõmuga ära ja kui ta pudeli huultelt tõstis, oli kuulda plumpsuvat heli. „Pagan, ma tahaksin tõesti seda basseini maalida. Ja võib-olla lubad mul maalida ennast selles basseinis. Kas sa laseksid mul seda teha?”
„Ma ei tea,” ütlesin. „Mida sa sellega mõtled?”
Chet puhkes naerma. „Just niimoodi, sina basseinis, selles valguses. Mulle meeldiks maali luua. Ma maalin enamasti abstraktseid asju, aga selle nimel…” Tema hääl hääbus ja ta kratsis reie sisekülge. Pärast pausi küsis ta: „Kas sa tead, kui pagana ilus sa oled?”
„Ei.”
„Oled küll. Sa oled ilus tüdruk. Ma ei tohiks seda sulle öelda, sest sa oled liiga noor, aga ma olen kunstnik, nii et sellest pole midagi. Ma mõistan ilu, või vähemalt teen näo, et mõistan.” Ta naeris. „Sa mõtled selle peale?”
„Ma ei tea, kui palju ma veel ujun. Vesi on üsna sogane.”
„Hea küll.” Ta vaatas metsa minu selja taga ja noogutas aeglaselt. „Mul on veel üht õlut vaja. Kas toon sulle midagi?” Nüüd hoidis ta tühja pudelit enda kõrval, põhi ülespidi, õlletilgad langesid niitmata murule. „Ma toon sulle õlut, kui sa tahad.”
„Ma ei joo õlut. Ma olen alles kolmteist.”
„Hea küll,” ütles Chet ja seisis mõnda aega mind vaadates, oodates, et ma veest välja tuleksin. Tema suu oli kergelt lahti ja ta kratsis ikka ja jälle oma reie sisekülge. Jäin paigale, sumasin vees ja keerutasin end, et mitte näoga tema poole jääda.
„Ophelia,” ütles ta peaaegu endamisi. Siis: „Hea küll. Veel üks õlu.”
Kui ta ära läks, tulin basseinist välja, teades, et selleks suveks olid ujumised ujutud, ja vihates Cheti selle eest, et ta mu salatiigi ära oli rikkunud. Mähkisin end suurde rannalinasse, mille olin kaasa võtnud ja jooksin läbi maja oma toale kõige lähemasse vannituppa teisel korrusel. Mul oli rinnus valus, nagu oleks viha minu sees õhupall, mis aeglaselt täitub, aga kunagi ei lõhke. Vannitoas ragiseva õhupuhasti ja pahiseva vee saatel karjusin mitu korda, kasutasin kõige inetumaid sõnu, mida teadsin. Karjusin, sest olin vihane, aga ka selleks, et mitte nutma puhkeda. Sellest polnud kasu. Istusin plaaditud põrandal ja nutsin, kuni kurk valutama hakkas. Mõtlesin Chetile – hirmutavale pilgule, millega ta mind vaatas –, aga ka oma vanematele. Miks täitsid nad meie maja võõrastega? Miks nad ainult seksmaniakke tundsid? Pärast duši all käimist läksin oma tuppa ja vaatasin end alasti suurest peeglist riidekapi ukse siseküljel. Olin peaaegu kogu elu seksist teadnud. Üks mu kõige varasemaid mälestusi oli sellest, kuidas mu vanemad tegid seda suurel rannalinal luidete vahel mingil rannapuhkusel. Olin kolme jala kaugusel, kaevasin plastkühvliga liiva. Mäletan, et mu lutipudelis oli soe õunamahl.
Keerasin ja vaatasin oma keha igast küljest, tundsin vastikust punase karvapuhma vastu, mis mu jalgade vahel turritas. Vähemalt olid mu rinnad vaevu nähtavad, mitte nagu mu sõbrannal Ginal, kes elas samal tänaval. Kui kätt jalgevahe ees hoidsin, nägin välja samasugune nagu kümneaastasena. Kõhn, punaste juuste ja tedretähnidega, mis katsid mu käsivarsi ja kukalt.
Panin jalga teksased ja selga dressipluusi, ehkki õhtu oli endiselt lämmatavkuum, ja läksin alumisele korrusele, et endale maapähklivõiga saia teha.
Rohkem ma basseinis ei ujunud. Ma ei tea, kas Chet käis mind sealt veel otsimas. Nägin teda mõnikord ema ateljee peal asuvasse korterisse viiva trepi ülemisel astmel, ta suitsetas ja vaatas maja poole. Ja mõnikord oli ta meie köögis, rääkis mu emaga, tavaliselt kunstist. Tema pilk otsis mind, libises siis eemale ja otsis jälle mind.
Isa tõmbas tol suvel umbes kolmeks nädalaks uttu. See juhtus kohe pärast paari tema inglasest sõbra külaskäiku, kellest üks oli noor poetess Rose. Isa tutvustas meid: „Rose, see on Lily. Lily, see on Rose. Ärge võistelge. Te olete mõlemad kaunid lilled.” Rose, kõhn ja suurte rindadega, lõhnas kaneelisigarettide järele ja kätt surudes vahtis ta mu pealage. Olin mures, et pärast isa kadumist hakkab Chet tihedamini majas käima. Selle asemel ilmus välja üks teine, vene nimega mees. Ta meeldis mulle, aga ainult sellepärast, et tal oli kena lühikesekarvaline krants Gorki. Meil polnud majas olnud ühtki looma pärast seda, kui mu kass Bessi kolm kuud tagasi ära suri. Kuni venelane majas oli, kadus Chet mõneks ajaks silma alt, ja ma hakkasin end turvaliselt tundma. Siis tuli Chet laupäeva õhtul hilja minu tuppa.
Teadsin, et oli laupäev, sest sel õhtul oli tähtis pidu, üks, millest ema oli üle nädala rääkinud. „Lily, kallis, käi laupäeval peo pärast vannis.” „Lily, sa aitad ju emal meie peo jaoks spinatipirukat teha, eks ole? Ma lasen sul seda serveerida, nagu sulle meeldib.” See oli kummaline, et ta sellest õhtust hoolis. Ta korraldas kogu aeg pidusid, aga tavaliselt kolledži õppejõudude ja üliõpilastega. Sellele peole tulid inimesed New Yorgist, et venelasega kohtuda. Isa oli ikka veel kadunud ja ema oli närvis, tema lühikesed juuksed oli kuklas turris, sest ta tõmbas neist kogu aeg sõrmedega läbi. Suurema osa sellest laupäevast hoidsin majast eemale, kõndisin läbi männisalu oma lemmikpaika, aasale, mida ääristas kiviaed, mille taga oli ammu maha jäetud talumaja. Loopisin kive vastu puid, kuni käsivars valutama hakkas, ja lamasin siis mõnda aega paju all pehmel rohul. Unistasin oma teisest perest, väljamõeldud perekonnast, kus olid igavad vanemad ja seitse õde-venda, neli poissi ja kolm tüdrukut. Päev oli kuum. Tundsin ülahuulel higi soolast maitset, pikutasin seal ja jälgisin taevas kogunevaid tumedaid pehmeid pilvi. Kui ma äikese esimest vaikset mürinat kuulsin, tõusin püsti, pühkisin reitelt rohulibled ja läksin tagasi majja.
Äikesetorm piitsutas Monk’si tervelt tunniks pimedusse. Ema jõi džinni ja võttis ahjust toitu, rääkides venelasele, kui hästi torm sobis – kuidas ta poleks osanud tahta oma peole paremat taustamuusikat –, ehkki ma nägin, et ema oli endast väljas. Kui külalised kohale hakkasid jõudma, oli taevas jälle sinine, ainus märk tormist oli puhas õhk ja üle ujutatud vihmaveerennide katkematu tilkumine. Pakkusin suupisteid inimestele, keda ma polnud iial näinud, ja hiilisin siis oma tuppa, võttes õhtusöögiks kaks külma poepirukat.
Sõin oma toas ja üritasin lugeda. Olin võtnud ema voodi kõrvalt virnast pehmes köites raamatu. Autor oli Josephine Hart, raamatu pealkiri „Kahjustus”