Mõrva väärt. Peter Swanson
Читать онлайн книгу.
Teadsin, et olen Nancy Drew lugemiseks liiga vana, aga see oli konkurentsitult mu lemmik. Jäin seda lugedes magama.
Ärkasin selle peale, et minu toa uks tehti lahti. Koridorist langes valgus ja ma kuulsin alumiselt korruselt valju rokkmuusikat. Lamasin külili, näoga ukse poole ja mind kattis vööni tõmmatud lina. Avasin silmad ja nägin Cheti ukseavas seismas. Valgus langes tema selja tagant, aga habeme ja tumedate raamidega prillide tõttu, mille servale langes koridorist kollast valgust, oli teda lihtne ära tunda. Ta kõikus natuke nagu puu tugeva tuule käes. Ma ei liigutanud, lootes, et ehk ta lahkub. Võib-olla ei otsinudki ta mind, ehkki ma teadsin, et otsis. Mõtlesin karjuda või üritada toast põgeneda, aga kogu majas kaikus ühtlane bass ja trumm ja ma ei uskunud, et keegi mind kuuleks. Ja siis tapaks Chet mu kindla peale ära. Panin siis silmad kinni, lootsin, et ta läheb ära, ja kinnisilmi kuulsin, kuidas ta tuppa astus ja ukse enda järel vaikselt kinni pani.
Üritasin silmi kinni hoia ja magamist teeselda. Mu süda tagus rinnus nagu hüpikuba, aga püüdsin ühtlaselt hingata. Nina kaudu sisse ja suu kaudu välja.
Kuulatasin, kuidas Chet paar sammu tegi. Teadsin, et ta seisis otse minu kohal. Kuulsin tema hingamist, katkendlikku ja niisket, ning tundsin tema lõhna. Puuviljast, läpatanud lõhna, millesse segunes sigarettide ja alkoholi hais.
„Lily,” ütles ta valjul sosinal.
Ma ei liigutanud.
Ta kummardus lähemale. Kordas mu nime, seekord vaiksemalt. Teesklesin, et magan sügavalt ega kuule midagi. Tõmbasin põlved veidi tihedamalt vastu keha, liigutades end nii, nagu magaja minu meelest seda teha oleks võinud. Ma teadsin, mida ta mu toas tegi ja mida ta tahtis. Ta tahtis minuga seksida. Alumiselt korruselt kostev laul – selle tümpsuv bass – vaikis ja algas teine, mis kõlas samamoodi. Kuulsin aeglaselt avatava tõmbluku häält, üks põgus metalne klõps teise järel, ja siis rütmilist heli, nagu oleks kätt kiirustades vastu kampsunit hõõrutud. Ta tegi seda iseendale ja mitte mulle. Mu plaan töötas. Heli muutus kiiremaks, valjemaks ja ta kordas paar korda vaikse kähiseva sosinaga mu nime. Arvasin, et ta ei puuduta mind, aga tundsin, kuidas õhk kergelt mu rinna kohal liikus ja siis tundsin sõrme oma rinna kohal pidžaamal. Toas oli soe, aga tundsin kogu kehal külmi torkeid. Sundisin end silmi kinni hoidma. Chet surus sõrmed vastu mu rinda, tema teravad küüned näpistasid, siis tõi ta kuuldavale heli, mis oli midagi urahtuse ja sisse hingamise vahepealset ja tõmbas käe mu nibu juurest ära. Kuulatasin, kuidas ta püksiluku uuesti kinni tõmbas ja ruttu mu toast välja tagurdas. Ta komistas välja minnes vastu uksepiita ja tõmbas ukse enda järel kinni, üritamatagi vaikselt olla.
Jäin veel üheks minutiks kägarasse, tõusin siis voodist, võtsin kirjutuslaua juurest tooli ja üritasin seda ukselingi alla suruda. See oli midagi, mida Nancy Drew oleks teinud. Tool ei sobinud hästi – see oli natuke liiga madal –, aga see oli parem kui mitte midagi. Kui Chet tagasi tuleks, oleks tal vähemalt raskem ust avada ja tool teeks ümber kukkudes müra.
Ma ei arvanud, et suudan sel õhtul magada, aga suutsin, ja kui hommik kätte jõudis, lamasin voodis ja mõtlesin, mida teha.
Mu kõige suurem hirm oli, et kui ma juhtunust emale räägin, ütleks ta mulle, et ma peaksin Chetiga seksima. Või siis saaks ta vihaseks, et ma lasin mehel oma tuppa tulla või lubasin tal end basseinis vaadata. Teadsin, et selle asja eest tuli mul endal hoolt kanda.
Ja ma teadsin, kuidas ma seda teen.
3. peatükk
TED
Peaaegu keskööl seisin mulle ja Mirandale kuuluva pruunist liivakivist eenduvate akendega maja trepil, takso punased tuled kaugenesid ja ma püüdsin meenutada, kuhu ma võtmed panin, kui nädala eest Londonisse hakkasin minema.
Just siis, kui ma koti välimise tasku lukku lahti tõmbasin, avanes välisuks. Miranda haigutas laialt. Ta kandis lühikest öösärki ja villaseid sokke. „Kuidas Londonis oli?” küsis ta, kui oli mind suule suudelnud. Tema hingeõhk oli veidi hapukas ja ma arvasin, et ta oli televiisori ees magama jäänud.
„Niiske.”
„Kasulik?”
„Jah, niiske ja kasulik.” Tõmbasin ukse enda taga kinni ja panin koti laudpõrandale. Majas lõhnas Tai kiirtoidu järele. „Mind üllatab, et sa siin oled,” ütlesin. „Arvasin, et oled Maine’is.”
„Teddy, ma tahtsin sind näha. Sellest on terve nädal. Kas sa oled purjus?”
„Lend lükkus edasi ja ma jõin paar martiinit. Kas ma haisen?”
„Jah. Pese hambad ära ja tule voodisse. Ma olen rampväsi-nud.”
Jälgisin, kuidas Miranda mööda järsku treppi meie teisel korrusel asuvasse magamistuppa sammus, vaatasin, kuidas tema saledate säärte lihased pingule tõmbusid ja lõdvestusid, kuidas öösärk puusade liikumise rütmis edasi-tagasi hõljus, siis mõtlesin Brad Daggettile, kes Miranda laua kohale painutas, tema seeliku üles tõmbas…
Läksin trepist alla keldrikorrusele, kus asusid köök ja söögituba. Leidsin külmkapist karbi punase krevetikarriga ja sõin seda külmalt, istudes meie köögisaare ääres.
Mu pea hakkas valutama ja mul oli janu. Taipasin, et kuna ma polnud maganud, hakkas mul tekkima pohmell kogu sellest džinnist, mis ma lennujaama ooteruumis ja hiljem lennukis jõin.
Punapea baarist istus samuti äriklassis, teisel pool vahekäiku, ühe rea võrra minust tagapool. Pärast lennukisse minekut olime üle vahekäigu vestlust jätkanud, ehkki olime ajutiselt jätnud mu naise truudusetuse teema. Vanem naine, kes minu kõrval akna all istus, nägi meid rääkimas ja küsis: „Kas te sooviksite oma naisega kõrvuti istuda?”
„Aitäh,” ütlesin. „See oleks väga tore.”
Kui naine oli end sisse seadnud ja mina stjuardessilt veel ühe džinni ja tooniku tellinud, küsisin uuesti tema nime.
„Mu nimi on Lily,” ütles ta.
„Lily mis?”
„Ma ütlen sulle, aga mängime enne üht mängu.”
„Hea küll.”
„See on väga lihtne. Kuna me oleme lennukis ja meid ootab ees pikk lend, ja me ei kohtu enam kunagi, oleme teineteisega täiesti ausad. Kõiges.”
„Sa ei taha mulle isegi oma perekonnanime öelda,” sõnasin ma.
Naine puhkes naerma. „Tõsi. Aga see lasebki meil nende reeglite järgi mängida. Kui me teineteist tunneme, siis mäng ei tööta.”
„Too mõni näide.”
„Hea küll. Ma vihkan džinni. Ma tellisin martiinit, sest sul oli martiini ees ja see jättis elukogenud mulje.”
„Tõesti?”
„Ei mingeid hinnanguid,” ütles ta. „Sinu kord.”
„Hea küll.” Mõtlesin hetke ja ütlesin: „Ma armastan džinni nii väga, et teinekord muretsen, ega ma alkohoolik ei ole. Kui see minust sõltuks, jooksin igal õhtul umbes kuus martiinit.”
„See on algus,” ütles ta. „Sul võib alkoholiprobleem olla. Su naine petab sind. Kuidas sinuga lood on? Oled sa teda kunagi petnud?”
„Ei, ei ole. Ma olen… kuidas Jimmy Carter ütleski?.. ma olen loomulikult tundnud iha oma südames. Näiteks kujutlesin ma juba, mismoodi oleks sinuga seksida.”
„Kujutlesid või?” Tema kulmud kerkisid ja ta näis pisut jahmunud olevat.
„Täielik ausus, mäletad?” ütlesin ma. „Ära ole üllatunud. Enamik mehi, kellega sa kohtunud oled, on tõenäoliselt esimese viie minuti jooksul sinust inetuid asju mõelnud.”
„On see tõesti tõsi?”
„Jah.”
„Kui vastikuid?”
„Sa tõesti ei taha teada.”
„Võib-olla tahan,” ütles ta ja nihkus lähemale. Võtsin lonksu džinni ja toonikut, jääkuubikud klõbisesid