Kadunud naine. Sheila O'Flanagan
Читать онлайн книгу.
seda pole küll vaja.”
„Mul tuleb ka minema hakata. Ma ei taha ju ometi tervet õhtut pubis istuda.”
Nad läksid koos välja. Vihma küll sadas, aga mitte enam nii kõvasti kui enne. Vince avas kindlustusfirma logoga vihmavarju. Kui nad bussipeatuse poole kõndisid, hoidis ta seda nende mõlema pea kohal.
„Järgmine tuleb viie minuti pärast,” ütles Imogen sõiduplaani vaadates.
„Aitan sul oodata.”
„Väga kena sinust, aga seda pole vaja.”
„Ma ei taha, et sa märjaks saaksid.”
Nad seisid vaikides vihmavarju all ja vaatasid sinnapoole, kust pidi tulema buss.
„Tulebki,” sõnas Imogen, kui buss eemal nähtavale ilmus.
„Kas sul on hiljem pikk maa minna?”
„Tegelikult ei ole. Kõigest paar minutit ja olengi kohal.”
„Võta vihmavari.”
„Ma ei saa ju ometi …”
„Palun, Imogen. Ma tahan, et sa võtaksid.”
„Aga siis saad sa ise märjaks.”
„Oh, sellest pole midagi. Võid selle mulle millalgi tagasi tuua.”
„Ma …”
„Tahaksin sinuga veel kokku saada ja kohvi juua,” ütles mees ja võttis taskust telefoni. „Vahetame õige numbreid.”
„Nojah …”
„Ei mingeid kohustusi, ausõna. Ei tule välja, siis ei tule – midagi ei juhtu.”
Imogen kõhkles viivu, enne kui talle numbri andis. Vince sisestas selle oma telefoni ja saatis naisele kontrolli mõttes sõnumi.
„Ma helistan sulle,” lubas ta, kui buss peatusse sõitis.
Naine ronis sisse ja Vince vaatas, kuidas ta istet võttis. Kui buss liikuma hakkas, lehvitas mees Imogenile. Naine lehvitas vastu ja Vince naeratas.
4
Imogen oli nagu Bayonne’is veedetud üheainsa öö puhulgi juba Pariisis telefonist välja uurinud soodsad majutusvõimalused, ent broneerinud polnud midagi, sest ei tahtnud jätta endast internetti maha mingeid andmeid. (Järjekordne paranoia, andis ta endale aru. Vince’il oli ehk selle koha pealt õigus.) Enamik päris odavaid kohti paiknes linnast natuke väljas, aga tal oli tarvis olla rohkem asjade keskmes, et leida endale pikapeale midagi püsivamat. Või vähemalt natuke vähem ajutist. Imogen ei teadnud täpselt, kui kauaks ta Hendayesse jääb. Plaan oli selle koha pealt pisut ebamäärane.
Ta hakkas bussipeatusest eemale kõndima. Väike hotell, mille ta välja oli valinud, asus umbes viieteistkümne minuti kaugusel ühes linna elurajoonis. Internetis selle kasuks otsustades polnud ta osanud arvata, et tänav, kus see paikneb, on nii järsk, ning lausa hingeldas maja ette jõudes. Taas valdas Imogeni hirm, et mees on tema plaani läbi näinud ning ootab teda sees. Ta kahetses nüüd, et oli telefoni ära visanud, selle asemel et blokkida lihtsalt kohalikud teenused. Nõndaviisi oleks ta vähemasti näinud Vince’i saadetud sõnumeid. Aga kas mees oleks saanud teada, et ta on neid vaadanud? Suutnuks ta nende abil Imogeni ikkagi üles otsida? Naine ei teadnud seda. Ta seisis natuke aega kõheldes kõnniteel ning silmitses sisse ja välja käivaid inimesi. Märgates mõne minuti pärast, et teda on hakatud uudishimulikult vaatama, kõndis ta mööda lühikest teerada hotellini ja astus sisse.
Atlantique oli kolmekorruseline krohvitud maja, millel olid sellele kandile iseloomulikud punaseks värvitud puidust aknaluugid ja rõdud. Sees olid seinad samuti valgeks lubjatud ja põrand oli terrakotaplaatidest. See hotell oli suurem ja heledam kui Auberge’i hostel ja atmosfäärgi oli lahedam. Üle fuajee kõndisid laisalt kaks musta-valgekirjut kassi ning valvelaua taga olev sõbralik tüdruk ütles Imogenile, et neil on pakkuda talle viieks päevaks elementaarsete mugavustega tuba. Imogen vastas, et viis päeva sobib talle suurepäraselt, ning jäi endale kindlaks, et maksab ette ja sularahas; tüdruk võttis rahatähed hämmeldunult vastu, justkui ei teaks täpselt, mis need on. Imogeni sisse meldinud, ulatas ta naisele ühe ülakorruse toa vanaaegse messingvõtme.
Tuba oli suurem kui Auberge’i oma ning selle aknad avanesid õitsvate põõsaste ja puudega aias oleva väikese basseini poole. Kauguses, põletatud kividest katuste taga nägi Imogen helklemas sinist merd. Kliimaseadet ei olnud, aga akendest hoovas sisse jahedat mereõhku. Ta pöördus tuppa tagasi ja hakkas kotti lahti pakkima. Riputanud tumesinise kostüümi riidekappi, hakkas ta muretsema rahaasjade pärast.
Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et leiad endale vähem kui nädala ajaga töökoha ja korteri.
Imogen pöördus, nagu ussist nõelatud. Oli tunne, et mees seisab otse tema selja taga.
Taevas halasta, Imogen, tule juba ükskord mõistusele! Sa käitud kohu tavalt lollisti.
Võib-olla käituski. Naine potsatas nurgas seisvasse vanasse nahktugitooli. Kuni selle hetkeni oli ta tegutsenud otsekui mingist vaoshoitud hullusest aetuna. Tal oli plaan ja ta klammerdus selle külge. Nüüd oli ta siin ning korraga tundus kõik võimatult naeruväärne. Vince naeraks ta välja, kui teaks.
Põgenemine ei ole mingi lahendus.
See oli jälle ema hääl. Imogen mäletas, millal ema seda talle oli öelnud. Mitte siin Hendayes, vaid Iirimaal, kui nad olid siit juba lahkunud. Iirimaa niiskest talvest masenduses, oli Imogen kõigiga tülli läinud, kuulutanud, et lahkub neist igaveseks, ja marssinud üles oma tuppa.
Ta oli siis üheksa-aastane.
Ta oli jõudnud pakkida oma Barbie-kohvrisse pool tosinat T-särki ja paari roosasid pükse, kui tuppa astus Carol.
„Kuhu sa lähed?” küsis ta.
„Hendayesse,” vastas Imogen.
„Miks?”
„Sellepärast, et ma vihkan seda kohta siin.”
„Päriselt või?”
„Jah. Siin on kõik teistmoodi! Inimesed on teistsugused. Nad on minu vastu pahad.”
„Agnes ja Berthe ei ole sinu vastu pahad.”
„Ei, nemad on kenad. Aga kõik teised. Koolis.”
„Küll sa endale sõpru leiad, ära muretse,” ütles Carol.
„Ma vihkan neid kõiki!” ütles Imogen. „Tahan koju!”
„Kullake, siin ongi kodu.”
„Ei ole,” vaidles ta vastu. „Kodu on Villa Martine’is.”
„Villa Martine ei olnud meie kodu.” Carol võttis Imogenil ümbert kinni ja kallistas teda. „Sa tead ju väga hästi, et see kuulus monsieur ja madame Delissande’ile.”
„Aga me elasime seal nii kaua omaette!” hüüdis Imogen. „Enne kui sa tegid midagi häbitut ja rikkusid kõik ära.”
Nüüd tuli Imogenile meelde ema näost üle vilksatanud valus ilme ja ta võpatas. Ta oli olnud julm nagu lapsed ikka: talle ei läinud korda Caroli tunded, vaid üksnes see, et tema vihkas uut kohta ega tahtnud seal elada.
Ma olin hirmus laps, mõtles Imogen, tõmmates põlved vastu rinda ja toetades pea nendele. Ainus, kellele ma mõtlesin, olin mina ise. Pole midagi imestada, et kõik läks nii, nagu läks. Ja võib-olla on asjad nii, nagu need praegu on, just sellepärast, et olen ikka veel hirmus inimene.
Umbes viisteist minutit konutas Imogen nahktugitoolis, käsivarred ümber põlvede põimitud, ja õõtsutas end tasakesi edasi-tagasi. Ta oli teinud vea. Nüüd teadis ta seda. Ta ei suuda meheta hakkama saada. Ta vajab Vince’i. Mees armastab teda ja tema armastab meest. Nad sobisid omavahel nii hästi. Seda ütlesid kõik. Kui miski oli untsu läinud, siis tema pärast. Täpselt nagu kunagi üle kahekümne aasta tagasi, kui ta ütles midagi valesti ja valel ajal. Oleks ta toona suu kinni hoidnud, võinuks kõik minna teisiti.
Imogen