Kadunud naine. Sheila O'Flanagan
Читать онлайн книгу.
raskem on langetada otsus asuda tegutsema, luges ta. Edasine on pelgalt vastupidavuse küsimus. See tsitaat pärines Ameerika lendurilt Amelia Earhartilt. Peale ohtrate klišeede oli Carolil ka terve varamu inspireerivaid tsitaate, mida ta iga päev kasutas. See siin oli Imogeni lemmik. Ta oli kirjutanud selle Pariisis hotelli kirjapaberile, enne kui end välja kirjutas, sest teadis, et mingil hetkel ütleb tema vaprus üles – nagu nüüd oligi juhtunud – ning varem või hiljem lööb tema eneseusaldus vankuma. Ta silmitses kirjapandud sõnu veel terve minuti, hingas siis sügavalt sisse ja ajas end püsti. Esimese sammu oli ta juba teinud. Nüüd oli üksnes tarvis endale kindlaks jääda. Plaanist kinni pidada.
Ta läks vannituppa, lahmis endale vett näkku, kohendas tagasihoidlikku jumestust ja kammis juukseid, võõrastades ikka veel oma lühikest soengut. Pärast seda läks ta uuesti alla ja vaatas ringi.
„Äkki soovite siinsete paikade kohta infot saada?” Valvelauatüdruk oli rõõmsameelne ja sõbralik.
Imogen tahtis juba vastata, et tänan, ei, ma saan hakkama, aga mõistis siis, et kaart ei teeks paha, sest linna ta minevikust hoolimata ikkagi ei tundnud.
„Olge lahke.” Tüdruk ulatas talle kaardi. „Meie oleme siin. Ja siin on kesklinn. Seal on turistiinfokeskus …” Ta tõmbas kaardil ühele punktile ringi ümber. Ja kui saan teid millegagi aidata, ainult küsige.”
„Väga lahke teist, suur tänu,” lausus Imogen.
Ta võttis kaardi ja läks välja. Nüüd tundis ta end rahulikumalt; ärevus hakkas järele andma ja ta vaatas tähelepanelikult ringi.
Kõik ümberkaudsed tänavad olid Imogenile võõrad ning ega ta muud oodanudki. Siin elades oli ta harva sattunud Villa Martine’ist ja selle lähiümbrusest kaugemale. Majast endast mäletas ta üksnes seda, et see oli asunud linna ühes kaunimas paigas mäenõlval, kust avanes vaade supelrannale ja merele. Täpset kohta Imogen ei teadnud, ent oli kindel, et piirkonna leiab üles. Mõnda asja mäletas ta selgesti: näiteks üle raudtee viis sild, mille piirdest talle meeldis üle vaadata, ja kui teed mööda edasi minna, tuli suur kämping. Pariisis oli ta neid Google Mapsi abil otsinud ja olnud täiesti kindel, et leidis õige koha üles. Aga nii pikalt, kui ta ka poleks uurinud tänavavaateid, Villa Martine’ile ta peale ei sattunud.
Ega see maja olnudki põhjus, miks ta Hendayesse oli tulnud. Aga näha soovis Imogen seda ikka. Ta tahtis endale meelde tuletada, et kui nad veel seal elasid, oli ta olnud see Imogen, kes jooksis paljajalu rannal, juuksed tuules lehvimas. Imogen, kelle ema sülle haaras, kui tüdruk enam joosta ei jaksanud, ning keerutas ringi, nii et ta naeris ja kilkas. Ta tahtis taas leida endas selle väikese tüdruku, kes oli nii enesekindel – otsast otsani täis vankumatut usku iseendasse ja kogu maailmasse.
Võib-olla oli seda plaanist hoolimata liiga palju tahta.
Imogen kõndis lahe poole, kus selge sinise taeva all sillerdavatel lainetel liuglesid sajad purjepaadid, ning teda valdas võimas déjà vu tunne – teadmine, et ta on juba ükskord varem seisnud täpselt sellessamas kohas ja silmitsenud neidsamu paate. See on täiesti võimalik, oletas ta. Kas see on tal meeles või kujutab ta endale ainult ette, et keegi osutas teisel pool vett paistvale maale ja rääkis talle, et see ei kuulugi Prantsusmaale, vaid hoopis Hispaaniale, ning on sootuks teises riigis, kus räägitakse hoopis teistsugust keelt?
„Aga ikkagi on see Baskimaa,” mäletas ta kedagi teist ütlevat. Oli see madame? Või koguni monsieur Delissandes ise? Imogen teadis, et too oli baski päritolu ning sellepärast perekond seal iga suvi puhkaski. See maja oli …
Imogen kortsutas kulmu ja püüdis meenutada. Oli see monsieur Delissandes’i suguvõsa kodu, mille ta oli pärinud vanavanematelt? Või vanatädilt? Igatahes midagi niisugust. Sellest oli mitmel suvel palju juttu olnud. Kuidas need vestlused kulgesid, seda Imogen paraku ei mäletanud.
Kui ta seal niiviisi üle vee vaatas, hakkas pinnale kerkima teisigi ammu mahamaetud mälestusi, ehkki ta poleks võinud vanduda, kas need on tõelised või mitte. Imogenile tundus, et ühes säärases paadis oli ta purjetanud. Temal, Oliveril ja Charlesil oli seljas kärtsoranž pääste vest ning nad kallutasid end üle parda, samal ajal kui Carol hoidis neil murelikult silma peal ja monsieur Delissandes sättis purjesid. Kas see juhtus päriselt? Imogen oli peaaegu kindel, et jah.
Aga seda, et nad mööda tema pilgu ees avanevat laia rannariba võidu olid jooksnud, teadis ta täiesti kindlalt. Imogen mäletas eredalt, kuidas oli pingutanud, et Delissandes’i poistega sammu pidada, ehkki see polnud võimalik, sest nood olid temast vanemad ja tugevamad. Carol tegi ettepaneku joosta nii, et Imogenile antaks edumaa, aga tema oli keeldunud. Ta oli tahtnud võita neid võrdses võistluses. See ei läinud paraku korda. Ta oli alati kaotanud ning Oliver tuli enamasti võitjaks, ehkki mõnikord jooksis ta lõpus aeglasemalt ja laskis Charlesi endast mööda. Neil puhkudel tõstis Charles käed üles ja kargles rõõmust, samal ajal kui Oliver vaatas teda kerge muigega. Imogen mõtles mõnikord, kas Oliver oleks lasknud ka temal võita, kui tal oleks õnnestunud Charlesist mööda saada. Millegipärast ei uskunud ta seda. Imogeniga käis Oliveril mingi isemoodi võistlus – hoopis teistsugune kui noorema vennaga.
Rannas oli palju turiste. Imogen vaatas, kuidas mehed rannavarjude tarvis liiva sisse aluseid panevad ja lapsed kilgates merre jooksevad. Kõik oli samamoodi kui suvalistes maailma kuurortides. Aga tema oli siin elanud. Ükskõik kui ähmased ja ebakindlad tema mälestused ka polnud, ikkagi oli ta kuulunud selle paiga juurde peaaegu viis aastat ega olnud tahtnud siit lahkuda.
Imogen kõndis mööda Boulevard de la Meri, vaadates merd, ent uurides samal ajal ka teisel pool teed olevaid maju. Ei saanud öelda, et ta lootis näha nende seas Villa Martine’i. Aga valmis oli ta selleks küll.
„Taevas halasta!” Enda üllatuseks oli Imogen öelnud seda valjusti. „Mis tähtsust sel on, kas sa näed seda maja veel kunagi või mitte! Tulid siia selleks, et minna oma eluga edasi. Ja just seda sa teedki. Otsekohe!”
Imogen keeras rannale otsustavalt selja ja hakkas tagasi linna poole minema. Ta uitas tänavatel, peatus siin-seal mõne poe ees, uurides suvepakkumisi ja surudes pinnale kerkida üritavad mälestused väevõimuga alla. Kõht oli hakanud korisema ning ta võttis ühes tänavakohvikus istet ja sõi tuunikalasalatit, päike soojendamas selga ja mahe tuuleke riivamas kaela.
Alustan otsast peale, lausus ta endamisi. Olen alustanud mitu korda varemgi. Saan sellega ka nüüd hakkama. Otsus on juba tehtud. Ja vastupidavusest mul juba puudu ei tule.
5
Vince jõudis koju alles õhtu eel, aga ta oli sõitnud kiiresti ja see tegi meele rõõmsamaks. Jätnud auto sissesõiduteele, võttis ta Toyota pakiruumist üheks ööks kaasa pakitud koti ja keeras välisukse lukust lahti. Maja oli hääletu ja mahajäetud. Ta läks ülakorrusele. Sealgi oli kõik vaikne ja puutumata. Isegi lips, mille Vince oli otsustanud enne Corki minekut maha jätta, lebas seal, kuhu ta oli selle visanud: voodi kõrval toolil.
Vince kortsutas kulmu. Imogen riputas temast vedelema jäänud riided alati üles. Naine teadis, et mehel peab olema iga asi õigel kohal. Miks polnud ta teinud nii nagu alati ega pannud lipsu ära? Miks polnud ta vastanud mehe telefonikõnedele ja sõnumitele? Mis kurat siin toimus?!
Vince pani koti voodi kõrvale maha ja tõmbas kardinad eest. See oli üks tema reegel, et majast lahkudes tuleb kardinad alati pooleldi ette tõmmata, ja Imogen järgis seda kuulekalt. Aga ehkki kõik asjad olid täpselt seal, kus pidid olema, tundis Vince, kuidas temas kasvab seletamatu rahutus. Ümberringi valitsev vaikus rõhus teda ja ta oleks eelistanud näha mõnd Imogeni lohakuse märki, mis näidanuks, et naine on kodus käinud.
Vince sisendas endale, et nõnda mõelda on tobe. Imogen oli jõudnud koju väga hilja, vajunud otsekohe voodisse, tõusnud hommikul üles ja läinud tööle. Tal polnud aega siin midagi segamini ajada ega ka tema lipsu oma kohale panna. Ehkki, mõtles ta, lipsu pidanuks ta ära panema juba loomusunniliselt. Võib-olla lootis naine teha seda enne, kui Vince koju jõuab. Rumal küll, aga Imogeni puhul täiesti võimalik.
Mees läks tagasi magamistuppa ja vaatas pesukorvi. Selles olid üks valge pluus ja mõni naise pesutükk, aga Vince’il polnud