Vaim Emanueli teadaanded. Bernhard Forsboom
Читать онлайн книгу.
mis läheb meie lihasse ja verre.
Üks uus hommik, kastevärske ja kosutav, heitleb end öö kütkest lahti, tardunu saab vedelaks; nii esile kutsutud lahendus ulatub meie ajast kaugele ettepoole, sest vaimne seeme idaneb vaid aeglaselt. Viljadest saame meie aga seemne liigi ja sordi ära tunda.
Emanuel, tuntud juht vaimsetel tasanditel, ütleb meile:
“Meid, vaime, rõõmustab iga tõe ja headuse terake meie aitadest, mis hakkab teie mullas juurduma. Ja kuigi paljud neist idanemiseni ei jõua, ei takista see meid puistamast ikka enam ja enam teri selles teadmises, et maapinnale saabub kord kevadaeg, mil kindlad seadused latentse elu idanemisele ja küpsusele viivad.”
Ta on terve käega, soojas vennaarmastuses rikkalikku seemet külvanud, kasvu jätame selle hooleks, kes põhjuste ja tagajärgede seadused on loonud.
Bernhard Forsboom
München, ülestõusmispühad, 1897
EESSÕNA 2. VÄLJAANDELE
Ma tahaksin “Vaim Emanueli teadaanded” uues trükis 2000 nummerdatud eksemplarina välja anda, kuna see on minu arvates tänapäeva vaimuteaduse kõige väärtuslikum teos. Siit ilmast lahkunud kirjastaja härra Forsboom on ühes isiklikus teadaandes oma rõõmu uue väljaande üle juba väljendanud.
Palava soovi ja palvega saadan selle raamatu abiks paljudele inimestele, kes enda ja terve inimkonna maise eksistentsi mõtte üle asjatult pead murravad, et see neile õnnistust tooks, nagu nii sageli juba juhtunud on.
Proua von Massow, sünd. krahvinna Pfeil Rohr (Pommern), mai, 1920
I OSA
Spirituaalne liikumine
1. SPIRITUAALSE LIIKUMISE OTSTARVE JA SIHT
KÜSIMUS: Milline otstarve ja siht on spirituaalsel liikumisel? Vaimsed liikumised esinevad inimkonna ajaloos reeglipäraselt ja alati just kõlbluse ja eetika langusaegadel. Nii ilmus Kristus oma õpetusega, kui saduserid ja variserid oma aja suunda valitsesid. Vastukaaluks tänapäeval ülekaalus olevale materialismile kerkis neljakümne aasta eest uuesti esile spiritualism. See peab Kristuse õpetusele – mis on inimlikest lisandeist ja prahist puhastatud ning mille esialgne vaimne väärtus on taastatud – toetudes inimkonna tagasi vaimsusele juhtima ja seda õpetust niipalju levitama, kuivõrd inimkonna senine areng seda võimaldab.
Kas sa oled selle selgitusega nõus?
EMANUEL: Kõigis asjus on olemas üks vastastikmõju. See, mis elab, st on juba kõrgema elu saavutanud ning üle vaimuelu läve astunud, mõjub vastastikku tasakaalus ja on vastastikuseks abiks. Nii on ka kehastumata vaimuilm kooskõlas kehastunud vaimuilma ehk inim konnaga. Vaimude ühtsuse seadus on igavene ja jämemateeria esilekerkimine ei lõpetanud seda, vaid tekitas rea uusi tingimusi, et sellele seadusele uusi nähtevorme luua. Üks selline vaimse seaduse nähtevorm on spiritualism. Kaduv mateeria – miski, mis pole veel kõrgemat elu saavutanud – ei saa sellele iialgi ületamatuks takistuseks olla. Nagu kaks erinevat leeki ühinevad üles tõustes, nii ühinevad ka kehastumata ja kehastunud vaimuilm. Nende olemuse ja sihi ühtsus ehitab silla üle algse lahusoleku ning igavese seaduse tulemusena saab neist ühine leek.
Spirituaalne liikumine on seega vaimse seaduse tulemus ja töötab (tõelise elu vastastikmõjus) nii kehastumata kui ka kehastunud vaimuilma hüvanguks. Seetõttu näitab ta kahetsusväärse, edasijõudmist takistava ajutise materialismi ekslikkust ja selgitab ning laiendab kõrgemate vaimude õpetuste kaudu Kristuse õpetust sedavõrd sügavuti, kui selle maailma areng võimaldab. Ent ka vaimuilm muutub seda ülesannet täites seaduspäraselt aina täiuslikumaks, tema tunnetamis- ja tegevusjõud kasvab ning ta on üha võimelisem edastama ühele arenenud inimkonnale kõrgemat õpetust.
2. VAIMUDE JA INIMESTE LÄVIMINE
KÜSIMUS: Niisiis leiab aset vastastikune arenemine. Vaimule on raskeks ohvriks kehastunult ellu tagasi pöörduda, et sukelduda uuesti aja ja ruumi kord juba ületatud köidikutesse. Paljud teevad seda armastusest ja ennastsalgavusest, paljud teostamaks neile kaduma läinud, kuid meediumi kaudu kättesaadavaks muudetud jõududega Maa peal teostamata jäänut. Nende eesmärgiks on teha head, töötada oma täiuslikkuseks – tõstes seejuures koos endaga ülespoole inimesi, kes seisavad nii madalal astmel, et püüavad oma olukorda parandada õilsamate inimeste abiga. Ent paljud pöörduvad tagasi ja alluvad lõpuks oma meelelisele tungile, sest neis elab veel himu kurjuse järele, milleta nad olemas olla ei taha.
Vaimudele on omane tahtejõu kõrgem aste, millest tuleneb nende võime astuda teatud ühendusse inimestega ja neid kas heas või halvas mõttes enesega kaasa tõmmata. Kui inimese vaimne isiksus on arenenud heas mõttes, võivad kõrgemad vaimud, vaatamata tema füüsilisele kehastusele, talle mõju avaldada. Kui aga inimese vaimne isiksus ei valitse mateeriat, millesse ta on asetatud, siis ei paku tema kehastus mingit kaitset halbade vaimude rünnaku eest.
Kas need arusaamad on õiged?
EMANUEL: Need arusaamad, mis sa oma küsimuses esitasid, on õiged ja mul on vaja vaid mõnda osa selgitada.
Sa ütled: “Vaimule on raskeks ohvriks kehastunult ellu tagasi pöörduda.” Ent see pole alati nii. Üks tõepoolest kõrgelt arenenud vaim suhtub tõelise armastusega igasse ülesandesse, mis talle määratakse vaimude ühtsuse seaduse alusel. Ka raske ülesanne ei ole talle ohvriks, kuna tema armastus ja tunnetus on tugevaks saanud. Ma ütlesin: “Iga ülesanne, mis on talle määratud.” Kes või mis määrab vaimule ülesande?
Edasijõudnud vaimudele, kes mateeriat valitsevatest seadustest (ja need pole kitsalt piiritletud) välja on kasvanud, saab otsustavaks ainult nende enda tunnetus. Nad tunnetavad teatud küpsuse tulemusena ühe väikese grupi vennasvaimude vajadust abi järele, samuti oma võimalusi neile vajadustele vastata. See tunnetus ei täida neid kurbusega, et nad peavad ühest osast oma vaimurõõmust ja vaimuvabadusest ära ütlema tulemaks toime tunnetatud ülesandega, vaid ainult juubeldava tänulikkusega, et nad võivad anda oma parima saavutamaks veelgi paremat: oma vendi vaimses edasijõudmises aidata. Seetõttu on siin ohverdamine teie mõistes välistatud.
Tunnetus ja armastus oma täiuslikkuses kujundavad täiuslikes vaimudes ülima õndsuse, samuti moodustavad nad nende täiusliku vabaduse; nendega koos areneb ka vabadus. Sellised vaimud sammuvad jõust jõusse, ajutisi seadusi kui äravõidetuid eemale heites, elades igavestes tunnetatud seadustes. Nad ei tunne ei valu ega kannatust. Johannese ilmutuses öeldakse õndsate vaimude kohta, et Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist ja valu ning ohkamised põgenevad.1
Sulle, minu kaitsealune, näis see ainult negatiivse rõõmuna; üksnes valu puudumine ei ole veel õndsus, nagu sina arvasid. Sa ei olnud aga selle väljenduse seaduspärasusest aru saanud. Teatud vaimse taseme saavutamine armastuses ja tunnetuses teeb valu ja kannatuse vaimule võimatuks; nad põgenevad riiki, kuhu kuuluvad, ent ta võib neile ilma neid tundmata oma vaimse abiga nende riiki järgneda. Muidugi peab ta selle teatud taseme juba saavutanud olema, muidu hakkab talle vaimsest vabadusest loobumine ohverdamisena tunduma ja see tunne tuhmistab tema ülesannet nagu hingeõhk puhast kristalli.
Praegu aga lävib teiega palju vaime, osalt teie teadmisel, osalt teadmata, kes ohverdamist kui sellist täielikult tunnevad – paljud, kes ühte ja ainust inimest niivõrd armastavad, et seda, mis tema heaks teevad, ohvrina ei tunneta, ja paljud, kes inimeste juures paremaks saamist otsivad, ja paljud, kellele kurjus veel lõbu pakub.
Vaimse isiksuse edusammudes (ükskõik, kas sees- või väljaspool inimkehastust) seisneb ka tema vabaduse levik igasse suunda. Inimesena kehastunud arenenud vaimul on võimalik lävida kõrgemate vaimudega ning tänu oma saavutatud vabadusele suhtleb ta ka alamate vaimudega. Kuid inimene, kes ise on veel vähearenenud vaim, ei saa lävida kõrgemate vaimudega. Üks selline inimene teeb hästi, kui jätab endal meediumivõimed arendamata, sest ta ei suuda toime tulla maailmaga, mis tema juurde tuleb. Arenenud inimene ei tohi aga kõrvale tõmbuda oma kohustusest, ligimesearmastusest nende vaeste vaimude vastu. Ta võib ennast kahjustamata nende maailmast läbi sammuda, kui täidab ennastsalgavalt, täie jõu, armastuse
Ilm. 7:17.