Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill
Читать онлайн книгу.
kombeks öelda. Tol momendil olnuks naine nõus viibima ükskõik kummas paigas, peaasi, et mitte Valley Voice’i kohvikus, kus tänu uue juhtkonna säästurežiimile oli kuumus peaaegu niisama lämmatav kui õues.
Ent töökaaslaste suhtumises temasse polnud kübetki soojust. Corina ostis tassitäie Chai teed, maksis kassasse ja vaatas ringi. Paistis, et keegi kohvikus viibijatest ei kavatsenud teda oma lauda kutsuda. Niisama hästi võinuks ta teetassiga oma kabinetti, kirjutuslaua juurde minna. Vähemalt saaks veidi tööd teha, ilma et Matthew Henderson kuklasse hingaks.
Ta hakkas parajasti mööda koridori tagasi kõmpima, kui liftist tuiskas välja linnauudiste toimetaja J. T. Malone.
Mees jäi teda nähes seisma. „Kus kuradi kohas on Henderson?” põrutas J. T. Ta kandis nagu ikka näruseid riideid – valget särki ja šokolaadpruune pikki pükse, mis olid tema nahast üksnes tooni võrra tumedamad. Ta oli selles hoones vist ainuke inimene, keda ei paistnud kuumus morjendavat. Nad olid kunagi hästi läbi saanud ja peaaegu sõbrustanud, kuid see lõppes siis, kui uus peatoimetaja Ivy Dieser oli Corina Matthew Hendersoni abiliseks ülendanud.
„Tal on täna vaba päev,” vastas naine. „Täna on pühapäev, kui teada tahad.”
„Kuhu ta läks? Teda pole kodus ja ta ei vasta telefonile ega e-kirjadele.”
„Ta tuleb homme tööle. Miks sul temaga tuli takus on?”
J. T. kõhkles veidi, justkui oleks temalt midagi välja pressitud. „Sain olulise vihje. Linna lähedalt leiti surnukeha. Politseist öeldi, et tegemist on linnapeaga.”
Viivuks Corina kohkus. Wes Shaw, tema Wes oli praegu linnapea, kuid J. T. ei rääkinud tollest mehest. Corina aju asus nappi informatsiooni töötlema ja ta tuletas endale meelde, et Wes Shaw ei kuulu juba ligi aasta aega enam temale.
„Sa mõtled Tina Kelloggi?”
„Just täpselt. Linnapea.”
Jahmatus rajas teed tunnetele. Tina Kellogg oli surnud. See ei saanud olla tõsi, kuid just seda olid kõik kahtlustanud, kui naine polnud naasnud reisilt rannikule, tasunud maja laenumakset ega võtnud ühendust sõpradega. Corina võitles pisaratega, mis kaasnesid mõistmisega. „Kui hirmus! Ta oli ju korralik naine.”
„Jah.” J. T. piidles teda veelgi pingsamalt kui harilikult. „Kui me Hendersoni ei leia, siis pean vist sinu sündmuskohale saatma.”
Vist?
„Meil pole aega teda otsida,” lausus Corina ja suundus trepi poole, adrenaliin verre tulvamas. „Ütle mulle lihtsalt, kust ta leiti. Lähen kohe sinna.”
„Oota.” J. T. haaras vöölt mobiiltelefoni. „Las ma proovin veel kord Hendersoni kätte saada.”
Corina pööras ümber ja nägi mehe näol kõhklust, usaldamatust ning neetult vastikut ebakindlust. Nii vaatasid teda pärast ametikõrgendust kõik vanad olijad. Justkui jahiks ta nende töökohta.
„Ise tead, J. T. Kas tahad mind appi või kavatsed seista ja lobiseda, kuni telekanalid uudise endale napsavad?”
Mehe otsaesisel pärlendas higi. Ta heitis pilgu käekellale ja seejärel naisele. Mees, kellel pole valikut, mõtles Corina. Toimetaja, kes teadis, et elul ja surmal pole vahet, sest ainuke tõeline vaenlane on aeg. „Hea küll,” sõnas J. T. viimaks. „Hakka astuma.”
Corina sööstis ukse poole ja süüdistas mõttes J. T-d, kes pidanuks olema mõistvam kui keegi muu. Ükskõik kuidas Corina ei püüdnud end tõestada, juhtisid seda maailma kõigele vaatamata valged meesolevused.
Kaks
Pühapäev, 3. juuni, kell 15.20
Esimesena tervitas teda lehk. See kandus üle põllu nagu laudahais, kuid oli imalam. Corina seisis oma auto kõrval, tundis päikese kõrvetust ja võitles iiveldustundega. Ta oli nii meeletult soovinud tõelist lugu napsata ja ennast Hendersonile ning ülejäänud personalile tõestada, et oli unustanud vaagida, kuidas üks tõeliselt jube mõrv võiks talle tegelikult mõjuda. Ja siin see nüüd oli, sajakonna meetri kaugusel lagunenud hunnikus, kollase lindi taga.
Tema kõrval peatus toimetuse kaubik, kust ronis välja fotograaf Wally Lorenzo. Mees noogutas talle ja asus varustust lahti pakkima. Tegemist oli tõreda vanamehega, kelle kulm paistis teda nähes eriti kipra minevat. Lorenzo oli andekas fotograaf hoolimata kõõmaga kaetud paksudest prillidest, mis ei takistanud tal igas kaadris lugu nägemast. Toimetajad ütlesid alatasa, et Lorenzo fotosid pole tarvis lõigata, sest ta pildistab nii perfektselt.
„Kuidas sina siia sattusid?” küsis Corina.
„Nad muutsid mõne nädala eest mu töötunde. Nädalalõppudeks oli veel üht inimest tarvis.” Mees tõmbas vaba käega läbi juuste, milles oli halli rohkem kui tumedat.
„Kahju,” poetas Corina ja hakkas silmapilkselt mõtlema, kas see oli ikka õige vastus.
„Pole midagi. Töö on töö. Asun kohe asja kallale.” Nende sõnadega hakkas mees vaikselt ümisedes lindiga piiratud ala poole liikuma.
Milline hais! Issand, Lorenzo pidi ometi ükskõiksust teesklema! Säärase asjaga polnud võimalik harjuda. Kui paljusid taolisi sündmuspaiku oli mees pildistanud? Kui palju oli olnud laipu, kunagisi elusolendeid, kes nüüd moonutatult ebameeldivates kohtades kõdunesid?
Isegi kollase lindi taga seisvad politseinikud kandsid maske. Osa neist kritseldas märkmeid ja klõpsis fotosid millestki, mis lebas kuivanud kraavi põhjas. Corina silmitses neid, kõmpis Wally järel tühjale põllule ega teadnud, kas peaks tundma kergendust, et ta laipa ei näe.
Keda kuradit ta lollitas? Ta oli tegevajakirjanik. Tema lähim kokkupuude surmaga oli olnud turvalises matusebüroos, kus ta oli vanavanemate vahataolistele kehadele põgusa pilgu heitnud. Ta polnud ametikõrgendust palunud, kuid pidi selle tagantjärele välja teenima, iseäranis sääraste vanade olijate silmis nagu J. T., Wally ja Henderson. Viimane neist oli tema otsene ülemus, kes ootas, millal ta läbi põrub.
Ja ta kavatseski end tõestada. Aga ta pidi kõigepealt trikid kätte õppima ja liivakarva juustega kordniku juures, kes valvas Tina surnukeha väljakaevamise piirkonda, oli täiesti sobiv koht alustamiseks.
Kui Corina lähenes, tõstis mees pilgu märkmikult. Sileda näonaha järgi võis oletada, et ta on kolmekümnene või kõige rohkem kolmekümne viiene. Kuid tema kogenud pilk rääkis midagi muud.
„Noh, kas on piisavalt kuum?”
See oli kahe südasuvises San Joaquin Valleys kohtuva võhivõõra tavapärane tervituslause, isegi kui kohtumine leidis aset seoses mõrvaga.
„Kuuldavasti pidi homme veelgi hullem olema,” kostis Corina.
„Kindel on see, et võime oodata veel mitmeid elektrikatkestusi.” Kordnikku ei paistnud häirivat ilm ega töö olemus. Ta käitus nagu surnumatja – naeratus ja sõbralik kaastundeavaldus –, aga kui viisakused olid vahetatud, asus uuesti innukalt asja kallale. „Öelge oma nimi.”
„Corina Casares Vasquez,” vastas naine korrektselt ja suutis hädavaevu varjata ebameeldivustunnet, mida tekitas umbes saja meetri kaugusel toimuv kaevamistöö. „Ajalehest Valley Voice.”
„On alles pähkel.” Kordnik kinkis talle ametliku naeratuse ja asus uuesti märkmikusse kritseldama. „Corina,” alustas ta. „Kas see kirjutatakse C-ga või K-ga?”
„C-ga.” Naine tegi kogu protsessi kaasa ja selgitas, et tal on kaks perekonnanime, ilma sidekriipsuta.
„Olete Voice’is vist uus?”
„Ei, lihtsalt sellelaadset tööd teen esimest korda.”
Kordnik piidles Corina vesti külge kinnitatud isikutunnistust. Tema pilk vilksas edasi-tagasi, kui ta pildil olevat isikut elusaga võrdles.
„Olete vist jah teie.” Mees uuris Corina näojooni, sirgeid juukseid, teksapükse ja vesti, mis naisele järsku liiga kitsad tundusid.
„Meie turvaülem teeb pilte üks kord aastas,” selgitas Corina.