Kui veri voolab. Bonnie Hearn Hill
Читать онлайн книгу.
kes oli noomituse pärast ikka veel nördinud.
„Kuidas ta sattus nii kõrgelt kohalt porisesse viinamarjaistandusse, kus tema isik on veel tuvastamata? Midagi taolist.”
„Sa räägid nagu televiisoris, kui tohib öelda.”
„Sellepärast ma olengi toimetaja ja sina reporter. Aga nüüd mine kirjutama.”
„Mis saab Hendersonist?”
J. T. kehitas õlgu, nagu polekski märganud vaikset sõda, mis oli pulbitsenud tema nina all juba kaks kuud. „Teda pole siin,” nipsas ta.
Kolm
Pühapäev, 3. juuni, kell 18.30
Vaatamata J. T. sõnadele teadis Corina, et mees soovis Hendersoni kohal viibivat. Naine ei meeldinud J. T-le või ei suutnud mees teda lihtsalt usaldada. Aga J. T. õieti ei tundnudki Corinat, selle eest oli Henderson isiklikult hoolitsenud.
Laes rippuvad hõõglambid valgustasid Hendersoni kabineti välisseina vastu lükatud L-tähe kujulist kirjutuslauda. Corina lauale sõnastike vahele oli kiilutud Associated Pressi uudisteagentuuri kalendermärkmik, mis oli kollaseid märkmepabereid täis pikitud. Naine ei teinud väljagi punaselt plinkivast telefonitulukesest, mis andis teada, et talle on helistatud, vaid haaras tooli, istus arvuti ette ja avas arhiivi.
Tina oli kadunud märtsis, nädal aega enne neljakümne neljandat sünnipäeva, jättes maha kõik peale mobiiltelefoni ja seljas olnud riiete. Poeg, kes ema telefoni teel kätte ei saanud, kuulutas ta kadunuks ja ehkki selle kohta polnud sõnagi lausutud ega trükitud, teadis Corina, et kõik kahtlustavad mõrva – tegemist oli järjekordse naisega, kes oli mingisuguse tõpra kättemaksumängus kaotajaks jäänud.
Linnavolikogu pidas erakorralised valimised ja linnapea asemikuks määrati Wes Shaw. Ära tee, hoiatas Corina ennast. Ära isegi mõtle temale.
Ta püüdis Tina Kelloggile keskenduda. Kõik arvutiekraanile ilmunud pildid olid elavad ja särtsakad. Tina valimiste peakorteris, silmanähtavalt esiplaanil ajakirjanikku kallistamas. Tina teksapükstes ja nokkmütsis Inimliku Eluaseme projekti tarvis haamriga naelu tagumas. Tina Viinamäe elamurajooni avamisel Skin Burke’i kõrval seismas ja säravalt naeratamas. Tina 11. septembril linna mälestusteenistust pidamas, pea langetatud palves. Corina sobras arhiivis ja tegi märkmeid. Lesknaine, üks poeg. Ta kritseldas küsimuse. „Kus on poeg?” Teine märkus. „Abikaasa?”
Ta keskendus artikli koostamisele, kirjutas lühikokkuvõtte, pani paika faktid ja mõtles välja tööpealkirja. Põllult leitud surnukeha arvatakse kuuluvat endisele linnapeale.
Ta ootas, kuni arvuti ennast välja lülitab ja vajutas telefonil vilkuva punase tulukese kõrvale nupule. Arvatavasti polnud helistajatel midagi erilist öelda, kuid ta ei võinud jätta ühtki kõneposti teadet kuulamata ega ühtki kirja avamata.
Esimesed kaks kõnet olid emalt, eesmärgiga temas süütunnet tekitada. Corina kustutas teated enne, kui need jõudsid mõjule pääseda. Kolmas kõne oli õde Guadalupelt, kes teatas, et veedab järgmisel nädalal ühe öö tema pool. Oh, kui tore.
Midagi pakilist polnudki. Ema kõnede asjus polnud võimalik midagi ette võtta. Ja Lupita kasutas tema kodu aeg-ajalt motellina, kui ta emaga tülis oli. Corina vajutas tärnile ja kuuele, et teade kustutada, ning seejärel asus viimase kallale.
„Hei, Corina. Skin siinpool. Pean sinuga nii ruttu kui võimalik rääkima linnapea juhtumist, millest sa praegu kirjutad. Helista kohe, kui mu teate kätte saad.” Mees ütles kaks korda oma numbri. Tema hääl, mis oli tuttav ühest raadioreklaamist, oli pinges.
Kuidas võis Skin Burke teada, millest Corina kirjutab? See mees oli olnud tema allikas, kui naine töötas alles äriosakonnas, kuid pärast edutamist polnud nad sõnagi vahetanud. Corina helistas Skini kontorisse ja koju ning jättis mõlemasse kohta automaatvastajasse teated. Edutult. Ta otsustas koduteel uuesti proovida. Mehe allasurutud hääl tegi ta murelikuks. Skini polnud just lihtne heidutada. See mees oli käinud läbi raske tee, turvasüsteemide tootjast üheks linna edukaimaks arendajaks. Mis võis Skini Tina Kelloggi oletatavas mõrvas niiviisi ärritada või koguni hirmutada?
Neli
Pühapäev, 3. juuni, kell 18.45
Ivy Dieser seisis J. T. ukse taga ja üritas kannatlik olla. Hea tava kohaselt tuli madalama astme juhtide vastu lugupidamist üles näidata ja oodata sissekutsumist või vähemalt seda, kuni tulijat on märgatud. Kui mees viimaks pilgu tõstis, kortsutas Ivy kulmu.
„Kas luurad mu järel?” küsis J. T.
„Sugugi mitte. Tahtsin lihtsalt rääkida, kui sul on hetk aega.”
Mees kostitas naist pilguga, mis paistis ütlevat, et too teeb vist nalja. „Pühapäeva õhtul? Sa tulid siia lobisema?”
„Mul on pärastpoole õhtusöögikohtumine ja mõtlesin, et astun enne seda sinu juurest läbi.” Ivy nõjatus mehe kabineti uksepiidale, aga kui oodatud kutset ei järgnenud, astus ikkagi tuppa ja istus. „Tahtsin kuulda, mida te tolle leitud laiba kohta teada saite?”
Mees piidles teda vidukil silmadega. „Tundub, et see on linnapea Kellogg. Saatsin Corina asja uurima.”
Kuuldu üllatas peatoimetajat. Koostöövalmidus oli sõna, mis J. T. laiaulatuslikust sõnavarast puudus. „Suurepärane valik. See teeb mulle rõõmu, J. T.”
„Ära liiga palju rõõmusta. Saatsin ta üksnes sellepärast, et ei suutnud Hendersoni leida.”
„Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, nagu Chenault’l on kombeks öelda.”
„Kui sa sellest temale räägid, siis palun maini eraldi, et Henderson ei jäänud hiljaks. Ta võttis lihtsalt pühapäeva vabaks.”
„Muidugi.” Ivy sirutas end toolil ja uuris püksisäärel olevat plekki. Ta pidanuks olema targem ja siin valgete rõivaste kandmist vältima. J. T. teeskles muretust, kuid naisel ei jäänud märkamata, et mees jälgib tema ringutamist. Ivy teadis, et hoolimata vaenulikkusest annaks mees oma riistast viis sentimeetrit ära, kui ta endale saaks. Aga seda polnud määratud juhtuma. Ehkki J. T. oli armas ja Ivyl polnud meeste suhtes eelarvamusi. See mees polnud lihtsalt juhatajatüüpi ja tal polnud lootust siin veel tüki aja jooksul midagi juhtida.
„Kuidas Corinal läheb?” küsis naine.
„Seniajani normaalselt. Muidugi pole ta nii kogenud kui Henderson.”
„Kui Henderson oli kahekümne kaheksa aastane, siis polnud temalgi kogemusi. Sa peaksid talle rohkem sedasorti ülesandeid jagama.”
„Põllult leitud surnukehi?”
Vaatamata sellele, et J. T. toon jäi vaoshoituks ja viisakaks, pidanuks peatoimetaja olema pime, et mitte märgata mehest nõrguvat põlgust. Nojah, ta teadis, mida põlgusega peale hakata ja seda teadis ka nende väljaandja Brandon Chenault.
„Pidasin silmas seda, et tahan Matthew Hendersoni osakonnas näha rohkem kui üht inimest tegutsemas.”
„Sain aru, mida sa öelda tahtsid.”
„Kas sul on sellega mingisugune probleem?”
J. T. langetas pilgu reklaamvoldikule, mida käes hoidis, kummardus üle laua ja loobus teesklusest, nagu Ivy teadis teda tegevat, kui mees on küllalt kaugele viidud. „Mul on probleem sellega, et äriosakonnast tuuakse paljutõotav ajakirjanik meile üle, kui neil on niigi vähe töökäsi.”
„Meil on igal pool tööjõupuudus. Ma ei pea sulle majanduslikku tausta selgitama. Peame lihtsalt rohkem ja nutikamalt töötama, muud mitte midagi.”
„Aga me ei pea vabanema headest töötajatest lihtsalt sellepärast, et nad teenivad rohkem kui uustulnukad.”
Ivy naaldus toolileenile ja laskis mehel äsjaöeldut seedida. „Kas sa arvad, et mul on midagi säärast plaanis? Et püüan headest töötajatest vabaneda?”
Mees käkerdas voldiku kokku ja viskas prügikasti. Kurikuulus J. T. temperament. Tore. Ivy otsustas hiljem