Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm
Читать онлайн книгу.
tehnikumist kui ka kutsekeskkoolist), kellest kujunes nn võitjate põlvkond. Projekti oli kaasatud uurijaid Nõukogude Liidu eri piirkondadest. Esimene küsitlus viidi läbi 15-s Nõukogude Liidu piirkonnas ning valimisse kuulus 45 000 respondenti. Kordusküsitlused toimusid 1987–1989, 1992–1993 (osalesid Valgevene, Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Tadžikistan, kolm Kasahstani, neli Venemaa ja kuus Ukraina regiooni), 1997–1998 ning 2004. Nimetatud andmestik on olnud hea alusmaterjal erineva fookusega analüüsideks, sh sotsiaalse kihistumise teemal, mida on läbi viinud Mikk Titma õpilased Ellu Saar, Jelena Helemäe jt, kes on praeguseks liitunud Tallinna Ülikooli teadlaskonnaga.
Tartu Ülikooli juures on märkimisväärselt tegeletud ka perekonna ja rahvastiku uurimisega. Demograafia ja sotsiaalpsühholoogia valdkonnas tehtav teadustöö (Ene-Margit Tiit, Dagmar Kutsar jt) haakub teataval määral eelkirjeldatud hariduskohortide eluteede analüüsimise pikaajaliste projektidega, keskendudes põlvkondade vahetumisele, perepoliitikale, elutingimustele, töökarjäärile ja teistele seotud teemadele. 1970.–1980. aastail oli TRÜ arvutuskeskuse juures tegutsenud perelabor oluline uurimiskeskus, publitseerides kümme köidet kogumikku „Perekonna probleemid“ ja olles oluline sotsioloogiahuviliste tudengite koondumise ja väljaõppe koht.
Kultuuritarbimise uuringud
1970.–1980. aastatel pakkus tänuväärset uurimisainet väga ulatuslik kultuuritarbimine. Raamatute tiraažid, nende ostmine ja lugemine, samuti teatri- ja kontserdikülastuste sagedus olid rekordilised. „Kultuuril oli eestlasi ühendav sisu ja muu vabaduse puudumist kompenseeriv tähendus,“ selgitab Lauristin (2010: 101) kultuuritarbimise tagamaid.
Nagu näitas TRÜ ajakirjanduse osakonna uuring „Raamatunõudlust kujundavad tegurid“, mis viidi Kirjastuskomitee rahastamisel läbi aastatel 1979–1985 ja tugines esinduslikele küsitlustele „Ajaleht ja elu“ ning „Raamat ja lugeja“, puudus raamatulugemise harjumus vaid 10 %-l täiskasvanud eestlaskonnast, samal ajal kui väga suurt osa – 45 % eestlastest – iseloomustas aktiivne huvi raamatute vastu. Seejuures jagunesid aktiivsed lugejad ja ostjad kaheks rühmaks, ühte kolmandikku nendest iseloomustas aktiivne, mitmekülgne ja teadlik raamatusuhe ning kahte kolmandikku aktiivne, kuid vähevaliv raamatusuhe. Passiivsed, minimaalse ja juhusliku raamatukasutusega inimesed moodustasid ligikaudu ühe kolmandiku. Neist veidi aktiivsemaid, mõõdukaid, kuid raamatu suhtes üsna vähenõudlike ootustega inimesi oli umbes neljandik (vt Lauristin ja Vihalemm, 1985a).
Nagu ülal viidatud, kujunes TRÜ kõrval oluliseks (sotsioloogiliste) kultuuriuuringute keskuseks ka ENSV Eesti Teaduste Akadeemia Ajalooinstituut, kus juba 1960ndate keskel alustati koostöös teatriühinguga teatrikülastuste ja – huvi uurimist. Ankeetküsitluste ja intervjuude abil selgitati teatripubliku struktuuri, teatrihuvi ulatust ja iseloomu erinevates rahvarühmades, samuti teatrihuvi kujunemist ning erinevate žanride ja laadide eelistamise põhitegureid (Kask ja Vellerand, 1980). Haritlaste, õppivate noorte ja tööliste teatrisuhete andmestik võimaldas eristada teatrikülastajate põhitüüpe, mille ühe poolusena nähti teatriharitud vaatajat, kes suudab lugeda keerukat teatrikeelt ja tajuda kujundite mitmetähenduslikkust. Huvi ja vastuvõtu teise poolusena tõid uurijad esile sündmustiku, story jälgimist nautiva vaataja, kes otsib teatrist põnevust, koomikat, tuttavlikkust, eelistab olustikulist, keerukaid kujundeid vältivat teatrikeelt. Nende kahe polaarse vastuvõtjatüübi vahele mahtus mitu vaheastet (Kask ja Vellerand, 1980: 48).
1966., 1973. ja 1978. aastal viidi TA Ajaloo instituudi sotsioloogia sektoris Juhan Kahki ja Erkki Ranniku juhtimisel läbi töötava elanikkonna laialdasi ankeetküsitlusi, mis hõlmasid tööd, vaba aega ja perekonda, sisaldades mitmekülgseid andmeid ka lugemise, teatris ja kinos käimise, kontsertide ja kunstinäituste jms külastamise kohta (vt Arutjunjan ja Kahk, 1980; Rannik, 1985; Haavio-Mannila ja Rannik, 1985; Järve, 1985; Narusk, 1988).
Üldiselt sisukaid ja olulisi uurimistulemusi tõlgendati mõnigi kord väga ideoloogiliselt ja propagandistlikult. Eriti paistab selle poolest silma Juri Arutjunjani ja Juhan Kahki toimetatud raamat „Sotsioloogilisi suletõmbeid Nõukogude Eesti kohta“, mis on kirjutatud internatsionaalse kasvatustöö edendamise võtmes, suunatud tugevdama „oluliste erinevuste kadumist linna ja maa, kolhoositalurahva ja töölisklassi, füüsilise ja vaimse töö, erinevate rahvuste vahel“ (Arutjunjan ja Kahk, 1980: 83). Seejuures on küsitlustulemused mitmes valdkonnas, eriti kultuuritarbimise teemal, suure väärtusega ja pakuvad huvi veel pikka aega.
1980. aastatel ja taasiseseisvumise järel on kultuuritarbimise uuringud jätkunud Teaduste Akadeemia (alates 1998. aastast Tallinna Ülikooli) Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi egiidi all, vt „Argielu Eestis“ allpool.
Avaliku arvamuse uuringud
Uudse ja seni võimude poolt takistatud suunana tekkis empiiriliste sotsiaaluuringute väljale avaliku arvamuse uurimine, millega tegi 1984. aastal algust ENSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee Informatsiooni- ja Arvutuskeskuse auditooriumi uuringute osakond Andrus Saare eestvedamisel. Arusaadavalt ei julgenud paljud respondendid tollases ideoloogilises õhustikus oma poliitilisi tõekspidamisi küsitlejatele avaldada. Mõistagi pidid ankeedid läbima ka EKP Keskkomitee tsensuuri tiheda sõela, paljud uuringud olid võimude initsieeritud ja tulemused osaliselt või täielikult salastatud. Kuivõrd puudus avameelne avalik arutelu, puudus tegelikult ka avalik arvamus selle mõiste tõsisemas tähenduses (vt ülevaadet avaliku arvamuse uuringute väljakujunemisest Eestis Rosimannus ja Titma, 2004).
1980ndate lõpul, Rahvarinde jt liikumiste loomise tuules olukord muutus, hakkas kujunema poliitiline avalikkus ja algas avaliku arvamuse uurimise kuldaeg. 1987. aastal ilmus Andrus Saare ja Juhan Kivirähki brošüür „Massiteabevahendid ja avalik arvamus“. Aasta hiljem pandi alus esimesele uuringufirmale Saar Poll, mis kasvas välja Eesti Ajakirjanduse ja Infokeskusest (asutaja Andrus Saar). Sügisel 1988 alustas Karin Niinase ja Juhan Kivirähki juhitud Mainori avaliku arvamuse uurimise keskus, mis 1990 kasvas üle Eesti Turu- ja Arvamusuuringute Keskuseks Emor, 1993. aastal alustas turu-uuringute ettevõte Ariko MG ja 1994. aastal Turu-uuringute AS.
Kui 1984–1987 korraldati avaliku arvamuse uuringuid kord-paar aastas, siis iseseisvusliikumise ja poliitilise võitluse kõrgperioodil alates aprillist 1988 korraldati neid regulaarselt iga kuu, mõnel kuul mitu korda. Selleaegseid küsitlustulemusi on vähe üldistatud ja publitseeritud, vähesedki publikatsioonid (nt Saar, 1989; Rosimannus ja Veskimägi, 1990) näitavad ühiskondlike olude ja avaliku arvamuse kliima kiiret ja dramaatilist muutumist. Kõige ilmekamalt avaldus see vastustes küsimusele, milline peaks tulevikus olema Eesti poliitiline staatus. Aprillis 1989 arvas seda, et Eesti peaks olema iseseisev riik väljaspool Nõukogude Liitu, 56 % eestlastest, 1989 septembris 64 %, 1990 jaanuaris juba 81 % ja 1990 mais 96 % (Kivirähk, 1991; vt ka Lauristin ja Vihalemm, 1997: 91).
Tähelepanuväärne on asjaolu, et Emor oli algusaastatel küllalt tugevasti orienteeritud ka uurimistulemuste sügavamale analüüsile, üldistamisele ja tutvustamisele, andes 1991–1992 välja eesti- ja ingliskeelseid ajakirju Emori Toimetised (seda ilmus kaks numbrit) ja Emor-Reports (kokku seitse numbrit).
Rahvusvaheline koostöö
Rahvusvaheliste uuringute korraldamine nõukogude perioodil oli äärmiselt keeruline. Üks väheseid rahvusvahelisi projekte, milleks meediasotsioloogidele luba anti, oli juba eespool viidatud keskkonnateadvuse võrdlev uuring Eestis, Venemaal, Ungaris ja Leedus (vt Lauristin ja Firsov, 1987). Kui keskkonnakaitse oli 1980ndate algul veel apoliitiline teema, siis kümnendi keskpaigaks oli situatsioon juba muutunud. Lauristin (2010: 102) nendib, et andmete ametlik võrdlemine riikide vahel ei osutunud tegelikkuses võimalikuks, rääkimata tulemuste ühisest publitseerimisest. Eestis kogutud andmete analüüs osutas selgelt kõrgema hariduse ja sotsiaalse positsiooniga vastajate rahulolematusele valitseva süsteemiga. „Sellest rahulolematusest hakkas kogunema kriitiline energia, mis lõpuks vallandus rahvaliikumiste, laulva revolutsiooniga,“ kirjutab Lauristin (samas). 1986.–87. aastal kostsid esimesed kriitilised hääled fosforiidikaevanduste rajamise plaanide kohta praeguse Lääne-Virumaa aladele, sündmused jõudsid haripunkti 1987.–88. aastal. Lauristin (1988) on fosforiidiküsimuse kommunikatsiooni analüüsinud kui Eesti avalikkuse arengu üht võtmesündmust ning „demokraatia õppetundi“.
Omapoolse tõuke