Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm
Читать онлайн книгу.
ei tunnetanud majanduskriisi veel omal nahal, kuigi majanduskasv oli selleks ajaks juba miinuses. Eluga rahulolu oli 2003–2008 märgatavalt kasvanud (Laidmäe, 2009: 117), samuti rahulolu eluasemetingimustega (Ojamäe ja Paadam, 2009: 100).
Majanduskasvu ja üldise rahulolu tõusujoones areng rohkem kui kümne aasta jooksul pärast taasiseseisvumist asendus mõned kuud pärast 2008. aasta küsitlust kiire langusega. Töö, kodu ja vaba aja küsitlused võimaldavad mõnevõrra täpsemalt jälgida Eesti iseseisvumise aja, stabiliseerumise perioodi ja majandusliku tõusuaja kajastumist inimeste arusaamades ja hinnangutes.
Selle uurimissuunaga on mõneti seotud elutingimuste ja vaesuse uurimine Tartu Ülikooli sotsioloogia osakonnas Dagmar Kutsari ja Avo Trummi juhtimisel. Sellealaseid mahukaid uuringuid ei ole palju, aga neil on suur praktiline ja tunnetuslik väärtus.
1990ndate teisel poolel viidi Oslos asuva Rakenduslike Sotsiaalteaduste Instituudi koordineerimisel kahel korral (1994 ja 1999) läbi ulatuslik elutingimuste uuring Põhja- ja Baltimaades (NORBALT) (vt Kutsar, 1997). Vaatluse all olid majanduslikud ressursid, tervislik seisund, tööhõive ja töötingimused, eluase, sotsiaalsed kontaktid, poliitilised hoiakud, turvatunne ja elukohavahetuse kavatsused. Eestis kogutud peamised uurimisandmed ja nende analüüs on esitatud kolmes kogumikus – Grogaard, 1996; Marksoo, 2000 ja Kutsar, 2002. Viimati nimetatud kogumikku võib pidada eriti väärtuslikuks, kuna see võimaldab jälgida elutingimuste muutusi 1990ndatel, seostades neid ka statistikaameti kogutud andmete ja valikuuringutega (leibkondade elujärje uuringud, tööjõu uuringud jt).
1990ndate lõpus hakati Eestis sõnaselgelt rääkima vaesusest. Kopenhaagenis 1995. aastal toimunud ülemaailmse sotsiaalse arengu tippkohtumise järel töötas ÜRO Arenguprogramm (UNDP) välja tegevusprogrammi vaesuse leevendamise riiklike tegevuskavade koostamiseks. Sellega asuti tegelema ka Eestis. Projekti „Vaesuse leevendamine Eestis“ eripäraks kujunes teaduslike analüüside suur maht. See oli üks vähestest riigiasutuste ja sotsiaalteadlaste aktiivses koostöös elluviidud projektidest, mille tulemustel oli suur ühiskondlik tähendus. Vaja oli määratleda Eesti sotsiaalmajanduslikust olukorrast lähtuv vaesuspiir, selle alusel selgitada vaesuse ulatus, struktuur, riskirühmad ja arengujooned, anda hinnang toimiva sotsiaalpoliitilise süsteemi efektiivsusele, kinnitada sihiseaded vaesuse leevendamise konkreetse tegevuskava väljatöötamiseks.
1999. aasta sügiseks esitasid sotsiaalteadlastest, ekspertidest ja sotsiaaltöötajatest koosnenud töörühmad vaesuse leevendamise alusdokumendi, esimese süstemaatilise vaesuse analüüsi Eestis (Kutsar ja Trumm, 1999). Kümme aastat hiljem ilmus statistikaameti ja sotsiaalministeeriumi koostööna valminud kogumik vaesuse tähenduse ja ulatuse muutumisest Eestis alates taasiseseisvumisest (Kutsar, 2010).
Eri põlvkondade eluteed
Peatüki esimeses pooles on kirjeldatud põlvkondliku sidususe uurimise seisukohalt esindusliku näitena kahte Mikk Titma juhitud uuringut – „Eesti 1966. aasta longituud“ ja „Ühe põlvkonna elutee“, mis sisaldavad järjepidevalt samadelt vastajatelt kogutud uurimismaterjali. Neid on põhjust nimetada ka siin, kuivõrd mõlema uuringu andmed koosmõjus annavad märkimisväärse võimaluse mitme 1990. aastatel aktualiseerunud uurimisprobleemi analüüsimiseks.
Esimese uurimuse valimisse kuulus algselt 2260 aastal 1966 keskhariduse omandanud noort, seega oli tegu suhteliselt elitaarse valimiga (Roots ja Titma, 2008: 5–7). Selle põlvkonna esmane sotsialiseerumine toimus käsumajandusliku sotsialismi ajal, kuid hilisem lülitumine ühiskondlikesse struktuuridesse sai teoks turumajanduslikele suhetele üleminekul (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 43). Murranguliseks teetähiseks sai uuringus 1991. aasta, mil küsitleti juba 40ndate keskpaika jõudvaid inimesi, kes oma tööelu ja karjääri tipul olles olid turuühiskonnale iseloomulikud tingimused ja väärtused omaks võtnud või siis muutustele alla vandumas.
Teine uuring, mis võttis 1983. aastal esindusliku valimi alusel vaatluse alla 3360 aastatel 1964–1966 sündinud keskkoolilõpetajat, pöördus edasistes andmekogumise etappides samade indiviidide juurde taas 1992. ja 1997. aastal, mil nood olid omandanud kõrgema või erialase hariduse ja jõudnud siseneda tööturule.
Lähivaatesse võetud „võitjate“ (1960ndatel sündinud) ja „kaotajate“ (1940ndatel sündinud) põlvkonna haridustee ning edasise elukäigu kohta kogutud andmed pakkusid tänuväärset ainest järgmiste teemade käsitlemiseks: noorte haridus, sotsiaalne (põlvkondadevaheline) mobiilsus7, kihistumine (Ellu Saar, 1988, 1997, 1998 – koos Jelena Helemäega, 1999, 2000 – koos Jelena Helemäe ja Rein Vöörmanniga); sündimuskäitumine, tööhõive ja sotsiaalne mobiilsus (Roots ja Titma, 2008).
Meedia võimendatuna üldkäibivaks muutunud „võitjate põlvkonna“ võitjate ja kaotajate elutee üksikasjalikuma käsitluse juurde on Ellu Saar naasnud ka Aili Aarelaid-Tarti toimetatud kogumikus „Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused“ (Saar, 2012), kus ta analüüsib 2004/2005. aastal tehtud intervjuude ja 2000. aastal läbiviidud fookusgrupi tulemusi ning vaatleb täpsemalt toimetulekut 1990. aastate alguse ühiskondlike muutustega (mis paljude jaoks saabusid sobival ajal), lisaks väljenduvad selle põlvkonna puhul liberaalsed ja individualistlikud hoiakud selgemini kui varasemate ja hilisemate põlvkondade puhul (vt Tallo ja Terk, 1998).
Põlvkonnateadvus
Sotsioloogilises käsitluses on pärast 1990. aastaid olnud märgata kasvavat huvi põlvkondliku eneseteadvuse vastu, mille käigus on esitletud varasemast mitmeplaanilisemat vaadet põlvkonnale kui sotsiaal-ajaloolise struktuuri piiritähisele. Karl Mannheimi (1952 [1928]) teooriat edasi arendades on üha enam pööratud tähelepanu aspektidele, mis lähedase sünniaastaga indiviide sotsiaalses ajas määratleb ja ühendab. Põlvkonna moodustab „ühtsus põlvkonna kui terviku tasandil“, indiviidide tasandil ilmnevad ühisjooned, nagu väärtushinnangud ja käitumismallid, saavad seda vaid toetada (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 15).
Sotsioloog ja kultuuriuurija Aili Aarelaid-Tart, kes jõudis põlvkonnastumise analüüsini elulugude, mälu ja kultuuritrauma uurimise kaudu, on märkinud, et põlvkondlik teadvus ei ole indiviidile vanusega kaasa antud elamisraamistik (Aarelaid-Tart, 2012: 9). See on diskursiivne ja refleksiivne sotsiaalne konstruktsioon, mis võib ühendada eakaaslasi sotsio-bioloogiliseks tervikuks. Inimese jaoks on tema sünniaasta küll elu vältimatuks mõõtkavaks, kuid põlvkondliku kuuluvuse määratlemine rajaneb pigem ühiste ajalooliste-sotsiaalsete-kultuuriliste tähistajate sisemisel äratundmisel.
Aarelaid-Tartilt (2006) pärineb põhjalik uurimus nelja sovetliku kümnendi tõlgendustest erinevates ideerühmitustes ning põlvkondades. Kultuuritrauma tähistab autori jaoks radikaalsete muutuste perioodi, sovetiaja alguse ja lõpu võimet halvata põhjalikult kogu ühiskonna funktsioneerimist ja institutsionaalset struktuuri. Kuid kõige tundlikum traumaatilisele kogemusele on Aarelaid-Tarti sõnul siiski kultuur. Uurimuses intervjueeriti nii kodumaal elavaid eesti intellektuaale, Rootsis elavaid pagulaseestlasi kui ka Eestis elavaid peamiselt nõukogude ajal saabunud venelasi, kes taasiseseisvunud Eestis end ahistatuna tundsid. Elulugusid uurides jõudis Aarelaid-Tart järeldusele (sealsamas), et kuigi indiviid ei saa muuta traumaatilistes ajaloosündmustes kujunenud sotsiaalset tegelikkust, soovib ta siiski selle üle teatud kontrolli saavutada, et vähemalt oma tuleviku kujundamisel end mingil määral ja sõltumata asjaoludest kuigivõrd vabana tunda. Selle juures otsitakse tuge ajalooteadvusest, rituaalidest ja traditsioonidest kui rütmistatud toimingutest elu korrastamisel jne. Nendes toimingutes väljenduvad inimliku aja erinevad moodused – kultuuriline, poliitiline, ajalooline aeg, aga ka põlvkondlik aeg, mil põlvkond läbib teatud (murrangulise) ajalooetapi ja saab kollektiivselt teadlikuks endast kui unikaalsest generatsioonist, mis teda eelkäijatest ja järeltulevatest eristab.
Just põlvkonnateadvuse kaudu tajuvad indiviidid oma eksistentsi jooksul aset leidnud suure mõjuulatusega sündmusi, hakates neid pidama osaks oma eluloost (Aarelaid-Tart, 2012) ja luues sellest tulenevalt kollektiivseid käitumismalle ja sümbolilisi konstruktsioone, saades sel moel uut sotsiaalset reaalsust loovateks tegutsejateks. Kirjeldatud protsessid ei sisalda üksnes dramaatilisi momente, iga uus põlvkond leiab sündmusele oma interpretatsiooni ning loob uued sümbolilised normid, mis mõnikord panevad aluse uuele subkultuurile.
Koos
Põlvkondadevahelise mobiilsuse all mõistetakse protsessi, kus järgmine põlvkond hõlmab võrreldes vanematega sotsiaalse hierarhia astmetel kõrgema või madalama positsiooni. Põlvkonnasisene mobiilsus tähendab seda, millisele tasemele jõuab indiviid eluea jooksul sotsiaalses hierarhias (Saar, 2010: 25).