Valmistub esimene mängija. Ernest Cline
Читать онлайн книгу.
mõtled nüüd, mis juhtus enne, kui sina siia jõudsid. Õigupoolest jube palju asju. Kui me ükskord inimesteks arenesime, muutus elu päris põnevaks. Me leiutasime, kuidas toitu lauale saada ja loomi kodustada, nii et meil polnud enam vaja kogu aeg jahti pidada. Meie hõimud kasvasid aina suuremaks ja me levisime üle kogu planeedi nagu viirus, mille vastu ei ole vaktsiini. Siis, kui olime pidanud omavahel maha hea hulga sõdu maa, loodusvarade ja väljamõeldud jumalate pärast, suutsime lõpuks ühendada kõik oma hõimud „ülemaailmseks tsivilisatsiooniks“. Ehkki ausalt öeldes ei olnud me ei väga hästi ühendatud ega ka tsiviliseeritud ning jätkasime üksteisega sõdimist. Aga me nuputasime ühtlasi välja, kuidas teha teadust, mis aitas meil välja töötada tehnika. Suutsime leiutada mõned päris vägevad asjad – karja karvutute ahvide kohta. Arvutid. Arstiteaduse. Laserid. Mikrolaineahjud. Tehissüdamed. Tuumapommid. Saatsime isegi paar kutti Kuu peale ja tõime tagasi ka. Lisaks lõime ülemaailmse suhtlusvõrgu, mis laseb meil üle kogu maailma iga kell üksteisega rääkida. Muljetavaldav, kas pole?
Nüüd siis halvad uudised. Meie ülemaailmne tsivilisatsioon maksis soolast hinda. Selle ehitamiseks kulus jubedalt energiat ning me saime seda põletades fossiilkütuseid, mis olid tekkinud maasse maetud surnud taimedest ja loomadest. Juba enne sinu tulekut kulutasime enamiku sellest kütusest ära ning nüüdseks on enam-vähem kõik otsas. Nii et me pidime üht-teist kärpima. Päris palju kärpima. Me nimetame seda ülemaailmseks energiakriisiks ja see on kestnud juba hea tükk aega.
Kõigele lisaks selgus, et kogu selle fossiilkütuse ärapõletamisel olid mõned vastikud kõrvalmõjud, näiteks planeedi temperatuuri tõus ja keskkonna tuksikeeramine. Nii et praeguseks sulavad pooluste jääkilbid, merepind tõuseb ja ilmastik on omadega pekkis. Taimed ja loomad surevad karjakaupa ning paljud inimesed on näljas ja kodutud. Ja me pole ikka veel lõpetanud üksteisega sõdimist, enamasti nende nappide loodusvarade pärast, mis veel alles on.
Põhimõtteliselt tähendab see, põnn, et elu on palju karmim kui vanadel headel aegadel enne sinu sündi.
Elu oli äge, aga nüüd on see üsna kole. Ja kui aus olla, ei ole ka tulevik eriti helge. Sa sündisid ajaloo ühel viletsamal hetkel ja tundub, et edasi läheb ainult halvemaks. Inimtsivilisatsioon käib alla. Mõned ütlevad isegi, et see variseb kokku.
Tõenäoliselt mõtled sa nüüd, et mis sinust saab. See on lihtne. Sinuga juhtub sama, mis on juhtunud iga inimesega, kes on kunagi elanud. Sa sured ära. Me kõik sureme. Nii need asjad käivad.
Mis juhtub, kui sa sured? Noh, seda me päris täpselt ei tea. Aga tõendid viitavad sinnapoole, et ei juhtugi midagi. Sa oled lihtsalt surnud, su aju lakkab töötamast ning siis pole sind enam siin, et tüütuid küsimusi küsida. Kõik need jutud, mida sa oled kuulnud imelisest paigast taevast, kus pole enam valu ega surma ja kus sa elad igavesti lakkamatus õnnes, on samuti täielik jura. Just nagu see jumalavärk. Taeva olemasolu kohta pole mingit tõendust ja pole kunagi olnudki. Me mõtlesime ka selle välja. Soovmõtlemine. Nii et nüüd pead sa elama kogu ülejäänud elu teadmisega, et ühel päeval sa sured ja kaod.
Vabandust.“
Okei, kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla poleks ausus ikkagi olnud kõige parem valik. Võib-olla ei ole kõige parem mõte öelda värskelt siia ilma saabunud inimesele, et ta sündis maailma, mis on täis kaost, valu ja vaesust, sündis täpselt õigel hetkel, et näha seda kõike laiali lagunemas. Mina avastasin selle ajapikku ja mul oli ikkagi tahtmine sillalt alla hüpata.
Õnneks oli mul ligipääs OASISele, mis oli justkui pääsetee paremasse reaalsusse. OASIS hoidis mind mõistuse juures. See oli mu mänguplats ja lasteaed, maagiline koht, kus kõik oli võimalik.
OASISest pärinevad mu kõige õnnelikumad lapsepõlvemälestused. Kui mu ema ei pidanud töötama, logisime koos sisse ja mängisime mänge või võtsime ette interaktiivse seikluse. Ta pidi sundima mind igal õhtul välja logima, sest ma ei tahtnud kunagi pärismaailma tagasi tulla. Pärismaailm imes.
Ma ei süüdistanud kunagi ema selles, et asjad olid, nagu nad olid. Ta oli julma saatuse ja asjaolude ohver täpselt nagu kõik teisedki. Ta sündis külluslikku maailma ja pidi seejärel pealt vaatama, kuidas see kõik vähehaaval kadus. Ennekõike oli mul temast kahju.
Ta oli kogu aeg masenduses ning tundus, et ei nautinud tegelikult midagi peale narkootikumide. Muidugi need lõpuks ta ka tapsid. Kui olin üheteistaastane, süstis ta endale midagi halba ja suri meie närusel lahtikäival diivanil, kuulates muusikat vanast MP3-mängijast, mille olin ära parandanud ja talle eelmisteks jõuludeks kinkinud.
Siis pidingi kolima ema õe Alice’i juurde. Tädi Alice ei võtnud mind vastu lahkusest või vastutustundest, ta tegi seda igakuiste toidutalongide pärast. Suurema osa ajast pidin endale ise süüa otsima. Tavaliselt ei olnud see probleem, sest mul oli annet vanade arvutite ja OASISe konsoolide leidmiseks ja parandamiseks, mille siis pandimajja müüsin või vahetasin toidutalongide vastu. Teenisin piisavalt raha, et mitte nälga jääda, mis tähendas paremat elu kui enamikul naabritel.
Aastal, mil mu ema suri, veetsin hulga aega aeledes enesehaletsuses ja meeleheites. Püüdsin näha elu helgemat külge ja pidada meeles, et olgugi orb, elasin ma ikkagi paremini kui enamik lapsi Aafrikas. Ja Aasias. Ja Põhja-Ameerikaski. Mul oli katus pea kohal ja toitu enam kui küll. Ja mul oli OASIS. Mu elu polnudki nii halb. Vähemalt püüdsin ma ennast selles veenda, üritades asjatult peletada tohutut üksildust, mida nüüd tundsin.
Aga siis algas jaht Halliday lihavõttemunale. Ma arvan, et just see mind päästis. Äkitselt leidsin midagi, mis oli tegemist väärt. Unistuse, mida tasus järgida. Viimased viis aastat oli Jaht andnud mulle eesmärgi ja sihi. Mul oli ülesanne, mis tuli täita. Põhjus, et hommikul üles tõusta. Midagi, mida oodata.
Hetkest, kui asusin aardejahile, ei tundunudki tulevik nii tume.
Olin „Peresidemete“ minimaratoni neljanda episoodiga poole peal, kui pesuruumi uks avanes ja sisse marssis tädi Alice, kitlit kandev nälginud harpüia, küüniste vahel korv musta pesuga. Ta tundus rohkem teadvusel kui tavaliselt, mis oli halb uudis. Kui ta oli laksu all, oli temaga palju kergem hakkama saada.
Ta vaatas mind tavalise põlgusega ja hakkas riideid pesumasinasse laduma. Siis ta ilme muutus ja ta kiikas kuivati taha, et mind paremini näha. Tema silmad läksid mu läpakat nähes suureks.
Panin arvuti kiiresti kinni ja hakkasin seda seljakotti toppima, kuid teadsin juba, et on hilja.
„Anna see siia, Wade,“ kamandas tädi ja sirutas käe läpaka järele. „Ma saan selle panti panna, et üüri maksta.“
„Ei!“ karjusin ma ja keerasin talle selja. „Kuule, tädi Alice, mul on seda kooli jaoks vaja.“
„See, mida sul on vaja, on hoopis natukenegi tänulikkust!“ käratas tema. „Igaüks siin peab üüri maksma. Mul on kõrini sellest, et sa teiste kulul liugu lased!“
„Sa võtad kõik mu toidutalongid endale. Sellest on üüri jaoks küllalt ja jääb ülegi.“
„Kuraditki sest jääb!“ Ta üritas uuesti läpakat minu käest ära kiskuda, ent ma ei lasknud sellest lahti, nii et ta pööras ringi ja marssis tagasi oma tuppa. Ma teadsin, mis järgmiseks tuleb, nii et andsin arvutile kiiresti käsu klaviatuur lukustada ja kõvaketas kustutada.
Mõne sekundi pärast tuli tädi Alice tagasi koos oma kallima Rickiga, kes poolenisti alles magas. Rick oli alati ilma särgita, sest talle meeldis oma muljetavaldavate vanglatätokatega uhkustada. Sõnagi ütlemata astus ta minu juurde ja tõstis ähvardavalt rusika. Tõmbusin kössi ja ulatasin talle läpaka. Siis jalutas ta koos tädi Alice’iga välja, arutades juba omavahel, kui palju arvuti eest pandimajas saada võiks.
Arvuti kaotus ei olnud suur probleem, mul oli peidupaigas kaks tagavaraarvutit. Aga need ei olnud kaugeltki nii kiired ja ma pidin kõik failid neile tagavaraketastelt uuesti peale laadima. Kohutavalt tüütu. Samas oli see kõik mu oma viga. Ma teadsin, millega riskin, kui siia majja midagi väärtuslikku toon.
Tumesinine koiduvalgus hakkas pesuruumi aknast sisse ronima. Otsustasin, et ehk tasub täna natuke varem