Valmistub esimene mängija. Ernest Cline
Читать онлайн книгу.
enda all.
Tõmbasin põuest võtme, mis rippus ketiga kaelas. Õnneks oli see olnud endiselt kaubiku süütelukus, kui ma selle leidsin. Paljud neist sõidukitest jäeti maha täies töökorras. Omanikel polnud lihtsalt enam kütuse jaoks raha, nii et nad jätsid masinad parklasse ning jalutasid minema.
Torkasin taskulambi taskusse ja keerasin kaubiku tagaukse lukust lahti. See avanes umbes poole meetri jagu, nii et mahtusin napilt sisse pugema. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja panin lukku. Tagauksel polnud aknaid, nii et küürutasin hetke pilkases pimeduses, kuni leidsin vana pikendusjuhtme, mille olin lakke teipinud. Lülitasin selle sisse ja vana laualamp ujutas pisikese ruumi valgusega üle.
Auku, kus oli olnud tuuleklaas, kattis pereauto kortsuvajunud roheline katus, ent viga oli saanud ainult bussi esiots. Ülejäänud sisemus oli korras. Keegi oli tassinud ära istmed (arvatavasti mööbliks), nii et alles jäi poolteist meetrit lai, poolteist meetrit kõrge ja kolm meetrit pikk „tuba“. See oligi minu peidupaik.
Avastasin selle neli aastat varem, kui otsisin mahajäetud arvutiosi. Kui esimest korda ukse avasin ja furgooni hämarasse sisemusse piilusin, teadsin kohe, et olin leidnud midagi hindamatult väärtuslikku: privaatsuse. See oli koht, millest keegi midagi ei teadnud, kus ma ei pidanud muretsema tädi ja tema luuseritest kallimate kiusamise ja togimise pärast. Võisin hoida siin oma asju muretsemata, et need ära varastatakse. Ja mis kõige tähtsam, siit pääsesin rahulikult OASISesse. Kaubik oli minu peidupaik. Batmani koobas. Supermani kindlus. Siin käisin ma koolis, tegin kodutöid, lugesin raamatuid, vaatasin filme ja mängisin arvutimänge. Siin pidasin ma ka jahti Halliday lihavõttemunale. Olin katnud seinad, põranda ja lae vahtplastist munakarpide ja vaibatükkidega, et furgoon oleks võimalikult helikindel. Nurgas seisis mitu kastitäit läbikõrbenud läpakaid ja arvutiosi, nende kõrval virn vanu autoakusid ja ümberehitatud velotrenažöör, millega ma akusid laadisin. Ainus mööblitükk oli kokkupandav rannatool.
Poetasin seljakoti maha, viskasin jope seljast ja hüppasin rattale. Akude laadimine oli tavaliselt ainus füüsiline trenn, mida iga päev tegin. Väntasin, kuni mõõdik näitas, et akud on täis, siis istusin tooli ja lülitasin sisse väikese elektriradika selle kõrval. Tõmbasin kindad käest ja hõõrusin käsi radika ees vastamisi, kuni ribid hakkasid oranžilt hõõguma. Ma ei saanud radikat kuigi kauaks sisse jätta, muidu oleks see akud tühjaks tõmmanud. Avasin rotikindla metallkasti, kus hoidsin oma toiduvarusid, võtsin sealt veepudeli ja paki piimapulbrit. Segasin need kausis kokku ja kallasin sinna sisse korraliku portsu Fruit Rocksi hommikukrõbuskeid. Kui olin need sisse kühveldanud, otsisin välja vana „Star Treki“ plastkarbi, mida hoidsin peidetuna furgooni lömmi vajutatud armatuurlaua all. Selles olid mu koolist saadud OASISekonsool, puutekindad ja VR3-prillid. Need olid absoluutselt kõige väärtuslikum osa kogu mu varast. Kaugelt liiga väärtuslikud, et neid endaga kaasas kanda.
Tõmbasin painduvad puutekindad kätte ja liigutasin sõrmi kontrollimaks, et kõik liigesed ikka toimivad. Siis haarasin konsooli, pehmekaanelise raamatu mõõtu musta nelinurga. Sel oli sisseehitatud wifi-antenn, kuid võrgulevi furgoonis oli hädine, kuna see oli maetud suure metallihunniku alla. Nii et olin meisterdanud väliantenni ja kinnitanud selle kuhila kõige ülemise auto katusele. Antennikaabel siugles välja august, mille olin furgooni laest läbi torganud. Lükkasin selle konsooli küljel olevasse pessa ja panin prillid pähe. Need istusid mu silmade ees tihkelt nagu ujumisprillid, peites kogu välise valguse. VR-prillide külgedelt turritasid kaks väikest kõrvaklappi, mis sobitusid automaatselt mu kõrvadesse. Prillidesse oli ehitatud ka kaks stereomikrofoni, mis püüdsid kinni iga mu sõna. Panin konsooli tööle ja alustasin sisselogimist. Nägin punast valgussähvatust, kui prillid mu silmakestasid skannisid. Siis köhatasin kurgu puhtaks ja laususin parooli: „Sind võeti Täheliiga teenistusse, et kaitsta eesliini Xuri ja Ko-Dani armaada vastu.“ Parool verifitseeriti ja mu prilliekraanile ilmus kiri:
Tekst haihtus ja asendus kolmesõnalise lühiteatega. Selle lisas sisselogimisprotseduuri James Halliday ise, kui ta OASISe programmeeris, austusavaldusena oma virtuaalmaailma otsestele eellastele, arvutimängudele, mida mängiti mänguautomaatides. Need kolm sõna olid viimane asi, mida OASISe kasutaja nägi, enne kui ta lahkus pärismaailmast ja sisenes virtuaalmaailma:
0002
Minu avatar materialiseerus mu hoiukapi ees keskkooli teisel korrusel – täpselt samas kohas, kus olin seisnud eelmisel õhtul keskkonnast välja logides. Vaatasin mõlemale poole koridori. Virtuaalne keskkond tundus peaaegu (ehkki mitte täielikult) reaalne. OASISes oli kõik kenasti kolmemõõtmeline. Kui sa just ei keskendunud sellele, et ümbrust lähemalt uurida, oli kerge unustada, et kõik, mida näen, on loonud arvuti. See oli nii isegi minu armetu koolist antud konsooliga. Olin kuulnud, et kõige uuemate ja ägedamate seadmetega on simulatsioonis raske OASISel ja reaalsusel vahet teha. Puudutasin kapiust, see avanes vaikse metalse klõpsuga. Kapi sisemuses oli vähe kaunistusi: pilt printsess Leiast, blaster käes, Monty Pythoni tüüpide grupipilt „Püha Graali“ filmi kostüümides ja James Halliday pildiga ajakirja Time esikaas. Sirutasin käe ja puudutasin õpikuvirna ülemisel riiulil, see kadus ja ilmus minu avatari seljakotti. Lisaks õpikutele oli mu avataril vähe kraami: taskulamp, lühike raudmõõk, väike pronkskilp ja tugevdatud nahkrüü. Need kõik olid mittemaagilised ja kehvapoolsed, aga midagi paremat ei saanud ma endale lubada. OASISes maksid asjad sama palju kui pärismaailmas (vahel rohkemgi) ning nende eest ei saanud tasuda toidutalongidega. OASISes kehtis OASISe raha ja meie süngel ajastul oli see üks maailma kõige kindlamaid valuutasid, mida hinnati kõrgemalt kui dollareid, naelu, eurosid või jeene.
Mu kapiukse siseküljel oli väike peegel ja ust sulgedes silmasin hetkeks oma virtuaalset nägu. Olin kujundanud avatari näo ja keha enam-vähem iseenda järgi. Mu avataril oli pisut väiksem nina kui minul ja ta oli pikem. Ja kõhnem. Ja lihaselisem. Ja tal ei olnud vinne. Ent kui need pisiasjad kõrvale jätta, olime enam-vähem ühesugused. Kooli reeglid nõudsid rangelt, et õpilaste avatarid peavad olema inimesed ning samast soost ja samas vanuses kui õpilane ise. Hiiglaslikud kahepäised hermafrodiitsed deemonükssarvikud polnud lubatud. Vähemalt mitte koolis.
Nime võisid sa oma OASISe avatarile anda ükskõik millise, kuni see oli ainulaadne. See tähendas, et kellegi teise nime võtta ei saanud. Avatari nimi oli ühtlasi meiliaadress ja tšätinimi, nii et hea, kui see oli lahe ja kergesti meeldejääv. Kuulsused maksid soovitud nimede eest vahel suuri summasid küberskvotteritele, kes olid need nimed juba reserveerinud. Kui endale avatari tegin, võtsin nimeks Wade Vägev. Hiljem muutsin seda iga paari kuu takka, tavaliselt millekski sama totraks. Kuid nüüd oli mu avatari nimi püsinud sama juba üle viie aasta. Päeval, mil Jaht algas, võtsin oma avatari nimeks Parzival – kuningas Arthuri legendaarse rüütli järgi, kes leidis Püha Graali. Rüütli nime kaks levinumat kirjapilti Perceval ja Percival olid juba võetud, aga mulle meeldis Parzival niikuinii rohkem. See kuidagi kõlas.
Veebis kasutati harva oma pärisnimesid. Anonüümsus oli üks OASISe suur eelis. Simulatsioonis ei teadnud keegi, kes sa tegelikult olid, kui sa ise ei tahtnud seda öelda. Suur osa OASISe populaarsusest ja kultuurist toetus just sellele tõsiasjale. Kasutaja pärisnimi, sõrmejäljed ja silma võrkkesta muster olid salvestatud tema OASISe-kontole, kuid Gregarious Simulation Systems hoidis selle info krüpteerituna ja salajas. Isegi GSSi enda töötajad ei saanud avatari pärisnime välja uurida. Kunagi ammu, kui firmat juhtis veel Halliday ise, võitis GSS ülemkohtu ajalugu teinud otsusega õiguse hoida iga OASISe-kasutaja identiteet enda teada.
Kui end esimest korda OASISe riiklikus koolisüsteemis arvele võtsin, pidin andma neile oma pärisnime, avatari nime, meiliaadressi ja isikukoodi. See info oli kirjas minu õpilastoimikus, ent sellele pääses ligi ainult kooli direktor. Ei mu õpetajad ega kaasõpilased teadnud, kes ma tegelikult olin, ja vastupidi.
Koolis ei tohtinud õpilased oma avatarinimesid kasutada. Nii ei pidanud õpetajad ütlema tobedusi nagu „Mädavinn, palun kuula!“ või „SuurRiist69, palun tõuse püsti ja loe meile ette oma kokkuvõte raamatust!“. Õpilased pidid kasutama oma päris eesnime, mille järel oli number,
VR – virtuaalreaalsus