Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski
Читать онлайн книгу.
küll, ma ikkagi punastan.
„Jah,” tunnistan. „Ma ei ole veel suutnud head poisinime välja mõelda, aga meil on ju veel mitu kuud aega.”
Camryn ainult vaatab mind ja särab. Ma ei tea, mis tema peas toimub, aga tunnen, et minu nägu muutub üha punasemaks, mida kauem ta mind niimoodi vaatab.
„Mis on?” küsin naerma puhkedes.
Ta kummardub üle istme, puudutab käega mu nägu ja tõmbab mu lõua viltu. Ja siis ta suudleb mind.
„Jumal küll, ma armastan sind,” sosistab ta.
Mul läheb hetk taipamaks, et ma naeratan nii laialt, et on tunne, nagu oleks mu nägu välja venitatud. „Mina armastan sind ka. Pane nüüd turvavöö kinni.” Näitan näpuga turvavööle.
Ta nihkub oma istmele ja paneb turvavöö kinni.
Arsti juurde sõites vaatame mõlemad pidevalt kella armatuurlaual. Veel kaheksa minutit. Viis. Kolm. Ma arvan, et kui me parkimisplatsile pöörame, tabab see teda samasuguse hooga nagu mind. Kohe-kohe kohtume esimest korda oma poja või tütrega.
Jah, paar kuud tagasi poleks ma uskunud, et ma eluski olen…
„See ootamine tapab mu,” sosistab Camryn minu poole kummardudes.
See on nii kummaline. Istun siin arsti ooteruumis ja igal pool meie ümber on rasedad tibid. Ma nagu pelgan isegi silmsidet luua. Mõned näivad vihased olevat. Kõikide meestele mõeldud ajakirjade kaantel paistab olevat paadis istuv mees, kes hoiab kala käes, pöial kala suus. Teen näo, et loen artiklit.
„Me oleme siin ainult umbes kümme minutit istunud,” sosistan vastuseks, silitan tema reit ja lasen ajakirjal sülle libiseda.
„Ma tean, ma olen lihtsalt närvis.”
Võtan tema käe, roosas kitlis õde astub ühest uksest välja, hüüab Camryni nime ja me järgneme talle.
Istun seina ääres, kuni Camryn lahti riietub ja haiglakitli selga paneb. Narrin teda, et ta tagumik on paljas ja tema teeb näo, et solvub, aga õhetus reedab ta. Ja siis me istume ja ootame. Ja ootame veel, kuni teine õde sisse asub ja me jälgime teda täie tähelepanuga. Ta peseb kraanikausi juures käed puhtaks.
„Kas te jõite tund enne siiatulekut piisavalt vett?” küsib õde, kui oleme tervitanud.
„Jah,” ütleb Camryn.
Ma näen, et Camryn kardab ultraheliuuringut, sest see võib näidata, et lapsel on midagi viga. Olen püüdnud talle rääkida, et kõik on korras, aga ta muretseb ikkagi.
Camryn vaatab üle toa minu poole ning ma lihtsalt pean püsti tõusma ja tema juurde minema. Õde esitab terve rea küsimusi ja tõmbab kummikindad kätte. Vastan nendele küsimustele, millele oskan, sest Camryn paistab iga mööduva hetkega üha enam närvi minevat ega ütle suurt midagi. Pigistan tema kätt ja püüan teda rahustada.
Kui õde seda geelivärki tema kõhule määrib, tõmbab Camryn sügavalt hinge.
„Vau, on see vast tätoveering,” ütleb õde. „See peab midagi väga erilist olema, sest nii suure pildi tegemine roietele oli üsna ränk.”
„Jah, see on päris kindlasti eriline,” ütleb Camryn ja naeratab mulle. „See on Orfeus. Andrew’l on teine pool. Eurydike. Aga see on pikk lugu.”
Tõstan särgi uhkelt üles, et õele oma poolt näidata.
„Vapustav,” ütleb õde kordamööda meie mõlema tätoveeringuid vaadates. „Seda me siin iga päev ei näe.”
Õde jätab selle sinnapaika ja hakkab geelikihi alt beebi pead ja muid kehaosi näitama. Tunnen, kuidas Camryni haare minu käe ümber aeglaselt lõdvemaks muutub, mida rohkem õde räägib, naeratab ja selgitab, et „kõik paistab korras olevat”. Vaatan, kuidas Camryni ilme muutub närvilisest ja kangest lõdvestunuks ja rõõmsaks ning see toob mu näole naeratuse.
„Te olete siis kindel, et muretsemiseks pole põhjust?” küsib Camryn. „Kas te olete kindel?”
Õde noogutab ja vaatab korraks minu poole. „Jah. Praegu ei näe ma küll midagi, mille pärast muretsema peaks. Areng on just selline nagu peab. Liigutused ja südamelöögid on normaalsed. Ma usun, et te võite rahuneda.”
Camryn vaatab minu poole ja mulle tundub, et me mõtleme ühte ja sama.
Ta kinnitab seda, kui õde ütleb: „Ma saan aru, et teid huvitab sugu?” Ja meie oleme lihtsalt vait ja vaatame teineteise otsa. Ta on nii pagana ilus. Ma ei suuda uskuda, et ta on minu. Ma ei suuda uskuda, et ta kannab minu last.
„Ma võtan kihlveo vastu,” on Camryn viimaks nõus, ja see tabab mind ootamatult. Ta naeratab säravalt ja sikutab mu kätt, vaatame mõlemad õe poole.
„Jah,” vastab Camryn. „Kui seda praegu näha on.”
Õde liigutab anduri tagasi ühte punkti ja paistab, et ta kontrollib veel korra, enne kui oma otsuse teatavaks teeb.
„Noh, praegu on küll veel varavõitu, aga… mulle tundub praegu nagu tüdruk olevat,” ütleb õde lõpuks. „Teie järgmise ultraheli ajal umbes kahekümnendal nädalal saame soo ametlikult kindlaks määrata.”
Camryn
KAKS
Ma tõesti ei usu, et oleksin Andrew’d kunagi niimoodi naeratamas näinud. Võib-olla tol õhtul, kui ma esimest korda New Orleansis koos temaga laulsin ja ta oli minu üle nii uhke, aga ma ei ole kindel, kas see oleks suutnud tema praeguse ilmega võistelda. Mu süda taob rinnus erutusest, eriti Andrew’ reaktsiooni pärast. Ma näen, kui väga ta tahtis väikest tüdrukut, ja ma vannun, et ta teeb kõik, mis tema võimuses, et mitte õe nähes pisaratesse langeda. Või siis minu nähes.
Minu jaoks pole sel kunagi tähtsust olnud, kas laps on poiss või tüdruk. Ma olen nagu iga teine last ootav ema, kelle ainus soov on, et laps oleks terve. Mitte et meie lapse tervis poleks Andrew jaoks tähtsam kui tema sugu. Nii palju ma ikka tean.
Ta kummardub ja suudleb mind kergelt huultele, tema erkrohelised silmad löövad õnnelikult särama.
„Olgu siis Lily,” ütlen täielikult nõustudes ja suudlen teda veel korra, enne kui ta eemale tõmbub, ning sasin sõrmedega läbi tema lühikeste pruunide juuste.
„Ilus nimi,” ütleb õde. „Aga hoidke poisinime ka igaks juhuks käepärast.” Ta tõmbab anduri kaugemale ja vaikib korraks.
Järsku ütleb Andrew õele: „Noh, kui teie minu lapse väikest värki ei näe, siis on see igal juhul tüdruk.”
Turtsatan vaikselt naerda ja pööritan õe poole vaadates kergelt silmi. Veelgi naljakam on see, et Andrew mõtles seda tõsiselt. Ta kallutab pea viltu, kui märkab lõbustatud ilmet mu näol.
Ülejäänud päeva veedame sisseoste tehes. Me kumbki ei suutnud vastu panna. Me oleme varemgi lasteasju vaadanud, aga ei ole eriti midagi ostnud, sest me ei teadnud, kas asjad peaksid olema roosad või sinised ja me ei tahtnud toatäit kollaseid asju. Ehkki endiselt on võimalus, et laps on poiss, on Andrew minu meelest kindlam kui iial varem, et tegu on tüdrukuga, nii et ma mängin kaasa ja luban endal samuti nii uskuda. Aga ta ei lase mul ikkagi eriti midagi osta!
„Oota natuke,” nõuab ta, kui ma vastsündinute osakonnas järgmise satsilise rõivatüki võtan. „Sa tead, et ema planeerib titepidu, eks?”
„Jah, aga me võime ju paar asja praegu osta.” Panen kostüümi ikkagi ostukärusse.
Andrew vaatab kärusse ja siis minu otsa, huuled mõtlikult kokku surutud. „Kullake, ma arvan, et paar on küll ammu ületatud.”
Tal on õigus. Olen juba umbes üheksakümne dollari eest riideid korvi pannud. Ah, kui pärast tulebki välja, et laps on poiss, saan ju asjad ümber vahetada.
Ja nii möödub kogu ülejäänud päev, kuni me tema ema juurde läheme, et uudiseid rääkida.
„Oi,