Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski
Читать онлайн книгу.
teadsin!” karjub ta.
Tavaliselt piisaks sellest, et ma end pidžaamapeo meeleolust lahti rebiksin ja läheksin võileiba tegema või duši alla või midagi, aga ma ei suuda veel ära minna. Ma olin osa „suurest saladusest”, nii et ilmselt peaksin ülejäänud vestluse ära kuulama.
„Cam, ma olen nii põnevil. Tõesti, sul pole aimugi.”
„Tegelikult, hmm, on tal üsna palju aimu,” ütlen ma.
Camryn heidab mulle hoiatava pilgu.
„Aitäh, Nat. Mina olen ka elevil. Ja me valisime juba nime ka välja. Noh, tegelikult valis selle Andrew.”
„Mida?” küsib Natalie surmtõsiselt. „Sa tahad öelda, et ta nagu päriselt… valis selle välja?” Ta küsib seda nii, nagu oleks tegemist millegi väga ohtlikuga.
Kas kõik naised arvavad, et mehed ei oska nimesid valida või mida?
„Lily Marybeth Parrish,” ütleb Camryn uhkelt.
Ma tunnen end nii palju paremini, et mu tüdruk paistab seda nime juba sama palju armastavat nagu mina, ega teeskle lihtsalt, et minu tundeid säästa.
„Oh jumal, see meeldib mulle, Cam. Andrew, sa olid tubli!”
Mitte et mul Natalie heakskiitu vaja oli, aga naeratan ikka nagu väike poiss, et see isegi temale meeldis.
Camryn
NELI
Eile oli väsitav päev. Heas mõttes. Igal poolt paistis tulevat häid uudiseid ja mul käib pea sellest kõigest ikka veel ringi. See teeb tänase õhtu meie lemmikbaaris Houstonis veel palju põnevamaks.
Hakkasime Andrew’ga natuke rohkem kui kuu aega tagasi siin-seal baarides esinema ja see meeldib mulle. Enne Andrew’ga kohtumist poleks ma elu seeski ette kujutanud, et laulan kusagil baaris. Või et ma üldse publiku ees laulan. See polnud mul iial pähegi tulnud. Aga New Orleansis sain maigu suhu ja see avas mulle hoopis uue maailma. Muidugi mängis Andrew seltskond suurt osa selles, et ma laulmist nii väga nautisin, ja see pole muutunud. Kahtlen, kas ma seda ilma temata teeksin.
Kusjuures esinemine ise ei olegi see, mida ma kõige rohkem naudin, ma armastan esinemist, sest saan seda teha koos temaga.
Räägin mõnda aega oma emaga sellest, et tulen paari päeva pärast koju ja ta rõõmustab nii väga võimaluse üle mind näha. Tema ja Roger abiellusid Mehhikos! Mind pahandas natuke, et mina ei saanud seal olla, aga kui olen selle peale tõsisemalt mõelnud, ei häiri see mind enam. Nad käitusid spontaanselt. Nad tegid seda, mida nad oma südames teha tahtsid ega hoolinud muust. Olen Andrew’ga koosoldud aja jooksul õppinud, et spontaansus ja normide vastu eksimine on tihti hea asi. Lõppude lõpuks poleks me praegu koos, kui mul endal poleks olnud vahetuid kogemusi spontaanse käitumisega.
Mis puudutab meie pulmapäeva, siis noh, me pole veel kuupäeva kindlaks määranud. Rääkisime sellest ühel õhtul ja olime sama meelt, et abiellume siis, kui tekib õige tunne ja seal, kus heaks arvame. Ei mingeid kuupäevi. Ei mingeid plaane. Ei mingit viiesajadollarilist kleiti, mida ma ainult ühe korra kannan. Ei mingit lillede sobitamist kaunistustega. Juba selle peale mõtlemine tekitab meis mõlemas stressi.
Me abiellume siis, kui meie selleks valmis oleme ja me mõlemad teame, et ootamine pole kuidagi seotud sellega, nagu poleks me kindlad. Me mõlemad tahame seda, selles pole mingit kahtlust.
Kuulen, kuidas Andrew’ võtmed lukuaugus ragisevad ja lähen talle uksele vastu. Hüppan talle sülle, põimin jalad tihedalt ümber tema piha ja suudlen teda suule. Ta lööb ukse jalaga kinni, paneb käsivarred minu ümber ja hoiab huuli minu suul.
„Mille eest see oli?” küsib ta eemale tõmbudes.
„Ma olen lihtsalt põnevil.”
Tema lohukesed muutuvad sügavamaks.
Ripun tema küljes, käed ümber ta kaela, ja ta kannab mind läbi elutoa kööki.
„Soovin, et oleksin su varem koju viinud,” ütleb ta mind letile pannes. Ta seisab mu jalgade vahel ja viskab võtmed letile.
„Ei mingit süüdistamist,” ütlen teda kergelt huultele suudeldes. „Kindlasti hakkan ka Texase järele igatsema, kui liiga kauaks Põhja-Carolinasse jään.”
Ta naeratab, aga ei paista mu sõnu uskuvat.
„Sa ei pea seda praegu tegema,” ütleb ta, „aga ma tahan, et sa otsustaksid, kus me elama hakkame, ja ma ei taha, et sa minu pärast Texase valiksid. Ma armastan oma ema, aga ma ei hakka nii suurt koduigatsust tundma nagu sina.”
„Miks sa nii arvad?”
„Sest ma olen juba mõnda ega omaette elanud,” ütleb ta. „Sina ei saanudki seda võimalust, enne kui Raleigh’st ära tulid.”
Ta naeratab, taganeb natuke ja lisab: „Pealegi, su hormoonid möllavad ja puha, nii et ma teen rõõmuga nii, nagu sina ütled, ega esita ühtki vastuväidet.”
Annan talle jalaga vallatu vopsu, aga löön meelega mööda.
Ta kummardub mu jalgade vahele, tõstab mu särgi üles ja surub oma soojad huuled mu kõhule.
„Mis Billy Frankist saab?” küsin, kui ta end sirgu ajab. „Kui sa tema juurest jälle ära tuled, ei pruugi ta sind enam tagasi võtta.”
Andrew puhkeb naerma ja läheb ümber leti kappide juurde. Pööran end näoga tema poole ja lasen jalad teisele poole letti rippu.
„Billy Frank on minu kuueteistkümnendast eluaastast alates vahelduva eduga mu ülemus olnud,” ütleb ta ja võtab riiulist hommikusöögihelveste karbi. „Me oleme rohkem nagu perekond, nii et see pole tavaline mehhaanikutöö. Mina vajan teda rohkem kui tema mind.”
„Miks sa seda ikka veel teed?” küsin.
„Mida, kapoti all töötamist mõtled või?”
Noogutan.
Ta valab hommikusöögihelvestele piima ja paneb piimapaki tagasi külmkappi. „Mulle meeldib autosid paranda,” ütleb ta ja paneb suure lusikatäie suhu. Ta jätkab täis suuga: „Ilmselt on see nagu hobi. Ja pealegi, mulle meeldib, kui raha panka voolab.”
Tunnen end veidi viletsalt, et mul ikka veel tööd ei ole. Ta tajub seda, nagu ta paistab kõike tajuvat. Ta neelab suutäie alla ja osutab lusikaga minu poole. „Ära tee seda.”
Heidan talle uudishimuliku pilgu ja teen näo, et ei saa aru, kui lihtsa vaevaga ta mulle jälile jõudis.
Ta istub minu kõrvale baaripukile ja toetab jalad puki varbadele.
„Sa saad ju aru, et sa teed tööd, eks?” küsib ta mind külje pealt vaadates. „Eelmisel nädalal saime nelisada dollarit, kui me tol õhtul Levy’s mängisime. Nelisada ühe õhtu eest pole just paha.”
„Ma tean,” ütlen. „See lihtsalt ei tundu nagu töö.”
Ta naerab kergelt ja raputab pead. „See ei tundu nagu töö, sest see juhtumisi meeldib sulle. Ja kuna sa ei pea seda kellast kellani tegema.”
Tema jutus on iva, aga ma pole oma selgitusega veel lõpetanud. „Kui me pidevalt teel oleksime, kui meil poleks üüri- ja kommunaalkulusid ega last tulemas, oleks asi teisiti.” Tõmban sügavalt hinge ja asun asja juurde. „Ma tahan ka hobitöökohta. Nagu sinul.”
Ta noogutab. „Suurepärane,” ütleb ta ja võtab veel ühe suutäie, ise hooletult leti ääres istudes, käed kausi kõrval lauale toetumas. „Mida sa teha tahaksid?” Ta osutab mulle. „Pane tähele olulist märksõna selles küsimuses: tahaksid.”
Mõtlen hetke ja surun huuled keskendunult kokku.
„Noh, mulle meeldib koristada, nii et võib-olla saan mõnes hotellis tööd,” alustan. „Või ehk oleks tore Starbucksis töötada või midagi.”
Ta raputab pead. „Ma ei usu, et sulle meeldib tube koristada,” ütleb ta. „Mu ema tegi seda enne, kui isa oma äri