Tulekahi. Brandon Sanderson
Читать онлайн книгу.
teda pigem veel rohkem närvi.
Ent kui need tema lähedal lõhkesid, lõpetas ta hõikumise.
Või nii, mõtlesin ma higistades ja prahvatasin hoonesse teisel pool tänavat. See oli väike kortermaja. Jooksin läbi koridori esimesse korterisse.
Lähteväli tuli mulle energia- ja vihatormina järele. Seinte jaoks ta ei peatunud, sest läbis need valgussähvatustena.
Ainult natuke veel! julgustasin teda hääletult ja sulgesin ukse. Siin majas oli elanikke ja me asendasime paljud tardunud terasuksed töökorras puust ustega.
Lähteväli tuli läbi seina, mina kargasin aga üle terasest diivani ja sisenesin järgmisesse ruumi – see oli kottpime. Virutasin ukse kinni.
Siseneva Lähtevälja valgus pimestas mind. Tema aura tabas ja järsku tundus see ennist saadud pisike šokk tibatillukesena. Elekter läbistas mind ja muutis lihased nõrgaks ning spastiliseks. Küünitasin suure nupu poole seinal, ent mu käed ei töötanud õigesti.
Põrutasin sellele hoopis oma näoga.
Vajusin kokku, alistudes tema energiast saadud šokile. Pea kohal avanes väikese pimendatud toa, kunagise vannitoa lagi – ja kallas meie peale tuhatkond liitrit Kool-Aidi. Selle kohal käivitusid omakorda dušiotsikud ja pritsisid punast vedelikku.
Lähtevälja energia sumbus märgatavalt. Elekter jooksis tema käsivarsi mööda pisikeste paeltena, ent kippus kogu aeg lühistuma. Ta sirutus ukse poole, ent see oli minu järel lukustunud. Vandudes tõstis ta rusika ja üritas koguda energiat teleportimiseks, kuid pidev vedelikuvihm häiris ta võimeid.
Tõusin raskustega põlvili.
Ta pöördus minu poole, urises ja haaras mul siis õlgadest.
Küünitasin üles, haarasin ta näokattest ja tõmbasin selle ära nagu suusamaski. Selle esiosas oli plastist tükk, mis ilmselgelt kattis nina ja suud. Mingi filter?
Maski all peitis end kräsus pruunide juustega keskealine naine. Vedelikku muudkui voolas – see jooksis ojadena üle ta põskede ja huulte. Sattus talle suhu.
Ta valgus kustus täielikult.
Ägasin ja ajasin end jalgele, Lähteväli aga karjus paanikas, rabeles ukse juures, lõgistas seda ja üritas paaniliselt avada. Toksasin oma mobiili ja uputasin ruumi pehmesse valgesse valgusesse.
„Vabandust,” ütlesin ma Megani püstolit ta pea juurde tõstes.
Lähteväli vaatas mind ja tema silmad suurenesid.
Vajutasin päästikule. Sedapuhku ei põrganud kuul minema. Naine kukkus maha ja tumepunasem vedelik asus tema ümber kogunema ning sajuga segunema. Langetasin püstoli.
Minu nimi on David Charleston.
Ma tapan ülivõimetega inimesi.
4
TEGIN ukse lukust lahti ja trügisin vannitoast välja, ise üleni puuviljamahla matkivast joogist tilkudes. Üks sõdurite rühm seisis ruumis, relvad sihikul. Mind nähes need langetati. Osutasin üle õla ja Korrakaitse rühma kapten Roy saatis kaks alluvat laipa kontrollima.
Kurnatu ja vabisevana kulus mul kaks katset, et Megani püstolit kabuuri saada. Ma ei lausunud sõnagi, kui mitmed sõdurid mu lahkumise ajal au andsid. Nad kohtlesid mind aukartuse ja imetluse seguga ning üks sosistas: „Terastapja”. Vähem kui aasta jooksul Kättemaksjate juures viibides tapsin isiklikult peaaegu tosin Eepikut.
Mida need mehed ütleks teades, et võlgnen suurema osa oma mainest ühe teise Eepiku võimetele? Mind vigastuste eest kaitsev jõuväli ja surmasuust päästev ravi – need olid mõlemad Profi võimete portfellis ja ta maskeeris neid edukalt tehnoloogiateks. Tema oli see, keda me kutsusime doonoriks – selline Eepik, kes võis oma erakordseid andeid teistele laenata. Miskipärast lubas see jääda nendest rikkumata – teised võisid tema väest jõudu ammutada, kuid ise neid kasutades ähvardasid need teda hävitada.
Ainult käputäis inimesi teadis Profi kohta tõde. Nende hulka ei kuulunud Newcago tavakodanikud – maja ette oli kogunenud suur hulk selliseid. Sarnaselt sõduritega vahtisid nad mind imetluse ja elevusega. Nende jaoks olin ma kuulsus.
Tõmbasin pea õlgade vahele ja trügisin neist ebamugavust tundes läbi. Kättemaksjad olid alati olnud hämar grupp, ja ma ei liitunud nendega kurikuulsuse võitmiseks. Kahjuks pidime olema pidevalt nähtaval, et linnarahvas teaks – keegi hakkab vastu. Ja loodetavasti inspireerib see ka neid vastu hakkama. Seda nööri mööda oli raske kõndida, mina ei tahtnud kohe kindlasti jumaldamise objektiks olla.
Jõllitajate taga märkasin tuttavat kogu. Tumeda nahaga ja võimsalt lihaseline Abraham kandis musta-halli sõjaväelase mundrit – teraslinna jaoks valminud maskeeringut. Taipasin rebenenud ja kriibitud rõivaste põhjal, et Profi antud kaitsekilpi venitati viimase piirini. Abraham näitas ülestõstetud pöidlaid ja noogutas siis lähedal asuva hoone poole.
Läksin selle suunas. Minu taga tassis aga Roy oma meeskonnaga surnud Eepiku välja, et tema laipa näidata. Oluline oli, et inimesed näeks Eepikuid surelikena, kuid mina surma üle ei rõõmustanud. Mitte nii, nagu kunagi varem.
Ta paistis lõpus olevat kabuhirmus, mõtlesin ma. Ta oleks võinud olla Megan või Prof või Edmund… lihtsalt tavaline inimene, kes tõmmati kõigesse sellesse. Keda ajasid jubedate tegudeni võimed, mida ta endale ei palunud.
Teadmine, et need võimed rikkusid sõna otseses mõttes Eepikud ära, muutis minu seisukohta kõige selle suhtes. Väga palju.
Astusin hoonesse ja ronisin trepist üles. Viimaks jõudsin teisel korrusel ühte ruumi, mida valgustas nurgas üksik lamp. Nagu oodata oligi, leidsin siit Profi. Ta vaatas, käed ristis, aknast välja. Prof kandis õhukest säärteni ulatuvat musta laborikitlit, mille taskusse oli torgatud paar kaitseprille. Cody ootas pimeda ruumi teises otsas, kiitsakas, mahalõigatud varrukatega flanellsärki kandev siluett, snaipripüss üle õla.
Prof ehk Jonathan Phaedrus, Kättemaksjate asutaja. Me sõdisime Eepikutega. Me tapsime neid. Ja ometi juhtis meid üks selline. Kui ma seda esmalt teada sain, oli raske sellega leppida. Kasvasin üles Kättemaksjaid peaaegu jumaldades ja samal ajal Eepikuid jälestades. Avastada, et Prof oli mõlemat… see oli nagu avastada, et jõuluvana on salamisi ka nats.
Sain sellest üle. Ükskord ammu kõlas minu isa idee, et kord tulevad head Eepikud, minu jaoks naeruväärselt. Nüüd, olles kohanud mitte üht, vaid suisa kolme head Eepikut… noh, maailm tundus teistsugune. Või, õigemini, maailm oli ikka sama – lihtsalt, mina nägin seda nüüd väheke täpsemini.
Astusin akna all seisva Profi kõrvale. Pikk, hallisegused juuksed ja nurgelised näojooned. Ta mõjus seal nii soliidsena, käed selja peal risti. Midagi stabiilset, liikumatut, nagu linna hoonedki. Kui astusin tema juurde, tõstis ta käe, surus mu õlga ja noogutas siis mulle. Austuse ja heakskiidu noogutus.
„Tubli töö,” ütles ta.
Irvitasin.
„Aga sa näed välja, nagu oleksid põrgust läbi käinud,” märkis Prof.
„Ei usu, et põrgus voolaks nii palju Kool-Aidi.”
Ta mühatas ja vaatas jälle aknast välja. Veel rohkem inimesi oli kogunenud ja mõned hõiskasid võidurõõmust. „Ma polnud iial märganud,” lausus Prof vaikselt, „kui isalikuks ma nende inimeste jaoks muutun. Püsin paigal, kaitsen linna. Väga tore, et mulle meenus, miks me seda teeme. Aitäh, et meid julgustasid. Oled siin midagi suurepärast korda saatnud.”
„Aga…?” küsisin ma, tabades konksu Profi hääletoonis.
„Aga nüüd peame heaks tegema selle, mida oleme nendele inimestele lubanud. Ohutuse. Hea elu.” Ta pöördus minu poole. „Esmalt Mitoosis, seejärel Instabam, nüüd Lähteväli. Nende rünnakutes on mingi muster ja mulle tundub, et keegi üritab mu tähelepanu köita. Keegi, kes teab, kes ma olen. Ja keegi, kes saadab Eepikuid võtma ette mitte mind, vaid mu meeskonda.”
„Kes?” Kes küll oleks saanud teada, kes Prof