Tulekahi. Brandon Sanderson
Читать онлайн книгу.
keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Niisiis läksin punastades kotti pakkima. Minu märkmikud, mille Tia igaks juhuks ümber kirjutas. Kaks komplekti riideid. Mu tagi. Mu püss…
Mu püss. Panin seljakoti põrandale ja võtsin välja katkise vindi ning kõndisin Abrahami juurde. Sirutasin selle ette nagu haavatud lapse kirurgile.
Ta uuris seda ja tõstis pilgu. „Toon sulle ühe oma varudest.”
„Aga…”
Ta käsi puhkas mu õlal. „See on vana relv ja teenis sind hästi. Aga kas sa ei arva, et on aeg uuendusteks, David?”
Vaatasin alla purunenud relva peale. P31 oli suurepärane vint, põhines vanal M14-l, see oli kõigi aegade üks parimaid vintpüsse. Soliidsed relvad, disainitud enne seda, kui asjad läksid üleni moodsaks, peeneks ja steriilseks. Valmistasime P31-sid Terassüdame relvatehases, kui kõndisin veel lapsekingades – need olid vastupidavad ja usaldusväärsed.
Ent omaenda sõdureid Terassüda nendega ei varustanud, P31 oli müügiks teistele. Terassüda ei tahtnud anda võimalikele vaenlastele moodsat kraami.
„Jajah,” ütlesin ma. „Hea küll.” Panin püssi maha. Ega ma siis nagu selle külge ei klammerdunud. See oli lihtsalt tööriist. Päriselt ka.
Abraham pigistas kaastundlikult mu õlga. Ta viis mind varustusruumi ja asus kastides tuhnima. „Tahad midagi keskmaa peale. 5.56, eks?”
„Ju siis.”
„AR-15?”
„Ehh. AR-15? Mulle sobiks, kui relv ei läheks üle nädala katki.” Pealegi oli igal diletandil ja tema koeral tänapäeval M16 või M4 variant.
„G7.”
„Pole piisavalt täpne.”
„FAL?”
„7.62? Võib-olla,” kahtlesin ma veidi. „Kuigi ma vihkan neid päästikke.”
„Sama pirtsutav kui mõni naine oma kingadega,” nurises Abraham.
„Kuule, see on solvav.” Ma tunnen küllalt naisi, kes pirtsutavad relvadega rohkem kui kingadega.
Abraham soris kastis ja õngitses välja ühe püssi. „See. Mis sa sellest arvad?”
„Gottschalk või?” küsisin skeptiliselt.
„Muidugi. Väga moodne.”
„Saksa oma.”
„Sakslased teevad väga häid relvi,” ütles Abraham. „Sellel on kõik, mida vajad. Automaatne, valang, poolautomaatne, kaugtuli, elektronkompressiooniga kokkupandav sihik, hiiglaslikud salved, võimalus lasta nii pimestuskuule kui ka tänapäevaseid kuule. Väga täpne, hea sihik, korralik päästik, mis ei hakka liigselt vastu ega käi liiga kergelt.”
Võtsin kõhklevalt püssi. See oli lihtsalt nii… must.
Mulle meeldisid relvad, millel oli veidike puitu peal, selline relv mõjus loomulikuna. Umbes nii, et sellega võis minna ka jahile, mitte ainult inimesi tapma. See püss oli aga üleni plastist ja mustast metallist. Selline, nagu kandsid Korrakaitsjad.
Abraham laksas mulle õlale, justkui oleks otsus langetatud ja kõndis Profiga nõu pidama. Mina tõstsin püssi torupidi üles. Kõik, mida Abraham selle kohta ütles, vastas tõele. Relvi ma tundsin ja Gottschalk oli aus püss.
„Sina,” ütlesin ma sellele, „oled katseajal. Ja et sa mulle muljet avaldaks.”
Tore. Nüüd lobisesin veel ka relvadega. Ohkasin, heitsin selle üle õla ja toppisin taskusse paar salve.
Astusin varustusruumist välja ja vaatasin üle väikese koti mulle kuuluva omandiga. Ei läinud üldse kaua, et kogu mu elu ära pakkida.
„Devini meeskond St. Louisest on juba teel,” teatas Prof Abrahamile ja Codyle. „Nemad aitavad teil Newcagot hoida. Ärge rääkige kellelegi mu lahkumisest. Ärge võtke ühtki Eepikut ette enne, kui saabub uus meeskond. Hoidke ühendust Tiaga ja teavitage teda kõigest siin juhtuvast.”
Abraham ja Cody noogutasid. Nad olid harjunud sellega, et meeskonnad lähevad lahku ja kolivad ringi. Mul polnud endiselt teada, kui palju inimesi Kättemaksjates kokku tegutses. Liikmed rääkisid mõnikord nii, nagu oleks see ainus meeskond. Ent mina teadsin suurepäraselt, et see teesklus oli vajalik selleks, et petta kõiki, kes võisid rühma järele luurata.
Abraham surus mul kätt ja tõmbas siis midagi taskust ning hoidis seda enda ees. Väike hõbekett, mille otsas kõlkus stiliseeritud S-tähe kujuline ripats. See tähistas Usklikke, usundit, kuhu Abraham kuulus.
„Abraham…” ütlesin veidi kohmetunult.
„Ma tean, et sina ei usu. Aga sa elad praegu ennustust läbi, David. Nagu sinu isa ütles. Kangelased tulevad. Mingil moel ongi tulnud.”
Kiikasin kõrvale. Prof pani parajasti maha spordikoti, mida pidi kandma Cody. Sulgesin sõrmed Abrahami ripatsi ümber ja noogutasin. Tema ja temasugused uskusid, et kurjad Eepikud on proovilepanek Jumala poolt. Ja et head Eepikud tulevad siis, kui inimkond vastu peab.
See näis naiivne. Jah, ka mina hakkasin mõtlema, kuidas head Eepikud nagu näiteks Prof saaks meid aidata, aga mulle ei mõjunud kogu see religioosne sõnamulin. Samas, Abraham oli sõber ja kink oli siiras.
„Aitäh,” ütlesin ma.
„Seisa,” peatas mu Abraham. „See ongi ühe inimese tõeline proovilepanek. See, kes seisab, kui ülejäänud laisaks muutuvad.”
Abraham korjas üles Tia koti. Temal ja Profil ei läinud pakkimisega kuigi palju kauem kui mul. Kättemaksjana õppisid nad elama vähesega. Olime vahetanud pelgupaiku juba neli korda pärast seda, kui mina nendega liitusin.
Enne lahkumist põikasin Edmundi tuppa head aega ütlema. Ta istus ning luges lambivalgel romaani, vana ja koltunud lehtedega ulmeraamatut. Ta oli kõige veidram Eepik, keda oskasin ette kujutada. Vaikse ütlemisega, sale, eakas… Püsti tõustes kerkis ta huultele kõige siiram naeratus.
„Jah?” küsis ta.
„Ma lähen mõneks ajaks ära.”
„Ah soo!” Ta polnud kuulnud. Edmund veetis suurema osa päevadest selles väikeses toas lugedes. Näis, et ta võttis oma alama positsiooni enesestmõistetavana, kuid samas paistis ta ka sellist elu nautivat. Ta oli doonor nagu Prof – Edmund andis oma võimeid Korrakaitse meestele ja naistele, kes kasutasid neid linna käigus hoidvate toiteplokkide täitmiseks.
„Edmund?” küsisin ma, kui ta minu kätt surus. „Kas tead, mis on sinu nõrkuseks?”
Ta kehitas õlgu. „Olen sulle varemgi öelnud, et mul ei paista seda olevat.”
Ja meie kahtlustasime, et ta valetab. Prof ei käinud peale, Edmund tuli meile muidu igas asjas vastu.
„Edmund, see võib olla tähtis,” ütlesin vaikselt. „Eepikute peatamiseks. Nende kõigi.” Sedavõrd vähe leidus Eepikuid, kellega inimestel oli üldse olnud vestlusi, eriti nende võimete osas.
„Vabandust,” poetas Edmund. „Arvasin pikka aega, et teadsin seda, aga eksisin. Nüüd olen sama hämmeldunud kui iga teine.”
„Noh, mis see sinu arust siis oli?”
„Koera lähedal viibimine. Aga see ei mõjuta mind tegelikult nii, nagu arvasin.”
Kortsutasin kulmu ja panin mõttes meeldetuletuse, et räägiksin sellest Profile. Seda oli rohkem, kui me suutsime temalt varem kätte saada.
„Aitäh igatahes,” ütlesin ma. „Ja aitäh selle eest, mida sa Newcago heaks teed.”
Edmund kõndis tagasi tooli juurde ja võttis oma raamatu kätte. „Nagunii kontrollib mind alati mõni teine Eepik, on see siis Terassüda või Rambivalgus. Tegelikult vahet pole. Mind ei huvita nagunii asjade juhtimine.” Mees istus tagasi ja jätkas lugemist.
Ohkasin ja läksin tagasi pearuumi. Seal heitis Prof endale kotti üle õla. Läksin tema järel viimasena välja,