Autori märkus

      Alexander von Humboldti raamatuid on avaldatud paljudes keeltes. Tema teostest otse tsiteerides võrdlesin ma saksakeelseid originaale (kui see võimalik oli) nüüdisaegsete ingliskeelsete väljaannetega. Kui leidus uuemaid ingliskeelseid väljaandeid, võrdlesin neid vanemate tõlgetega ja kui mulle tundus, et uuem väljaanne on paremini tõlgitud, võtsin aluseks selle versiooni (detailid on kirjas järelmärkustes). Vahetevahel esines Humboldti teksti moonutamist või siis oli lausete kaupa jäetud tõlkimata – sellistel puhkudel võtsin ma endale vabaduse teha uus tõlge. Kui minu eelkäijad olid viidanud Humboldti töödele, kasutasin neile viidates raamatuid, mida nemad olid lugenud. Näiteks luges Charles Darwin Humboldti seitsmeköitelise teose „Isiklik jutustus reisidest Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse aastatel 1799–1804“ ingliskeelset väljaannet Personal Narrative of Travels to the Equinoctial Regions of the New Continent during the years 1799–1804 (pr orig Voyage aux régions équinoxiales du Nouveau Continent fit en 1799, 1800, 1801, 1802, 1803 et 1804), mis avaldati Suurbritannias vahemikus 1814 kuni 1829 (tõlkija Helen Maria Williams), John Muir aga luges 1896. aasta väljaannet (tõlkinud E. C. Otte ja H. G. Bohn).

      NELJAS OSA

      Mõju: Ideede levitamine

      15

      Naasmine Berliini

      Alexander von Humboldt saabus Berliini 12. mail 1827. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja linn ei meeldinud talle ka nüüd, nii nagu see polnud talle meeldinud juba kakskümmend aastat tagasi. Ta teadis, et tema elu ei saa enam kunagi olla endine. Nüüdsest alates kuulus suurem osa tema ajast „tüütule, rahutule õukonnaelule“. Friedrich Wilhelm III-l oli 250 kammerhärrat, kellest enamik kandis seda tiitlit vaid aunimetusena. Humboldtilt aga oodati liitumist kitsama õukonnaringiga, kuid seda ilma talle poliitilist rolli omistamata. Temast pidi saama kuninga intellektuaalne meelelahutaja, kes luges talle pärast õhtusööki raamatuid ette. Humboldtil tuli varjuda naeratustest ja keskusteludest koosneva fassaadi taha. Mees, kes oli kolmkümmend aastat varem kirjutanud, et „õukonnaelu röövib ka kõige intelligentsemalt inimeselt tema geeniuse ja vabaduse“, leidis end nüüd kuningliku rutiini köidikutest. Nii sai alguse elu, mida Humboldt nimetas „pendeldamiseks“ – elu, milles ta sööstis kuninga kannul ühest suveresidentsist teise ja siis jälle tagasi Berliini, olles pidevalt teel, alati kaasas käsikirjad ning kastitäite viisi raamatuid ja märkmeid. Ainuke aeg, mis talle jäi iseenda ja oma raamatute kirjutamise jaoks, oli kesköö ja kella kolme vahel hommikul.

      Humboldt naasis maale, millest oli saanud politseiriik, kus tsensuur kuulus igapäevase elu juurde. Avalikesse kogumemistesse, isegi teadusliku eesmärgiga koosviibimistesse suhtuti suure umbusuga ja tudengiorganisatsioonid saadeti väevõimuga laiali. Preisimaal ei olnud põhiseadust ega rahvusparlamenti, olid üksnes üksikud provintsiassambleed, millel oli küll nõuandev funktsioon, kuid mis ei saanud välja anda seadusi ega kehtestada makse. Kõik otsused langetati põhjaliku kuningliku järelevalve all. Otsustavalt militaristlikku hoiakut oli tunda terves linnas. Peaaegu kõigi avalike hoonete juurde paigutati vahtkonnad ning linna külastajatele jäi kõrva pidev trummipõrin ja silma paraadsammul marssivad sõdurid. Näis, et linnas on rohkem sõjaväelasi kui tsiviilelanikke. Üks linnakülaline on meenutanud pidevat marssimist ja „kõikvõimalike mundrite lõputut paraadi kõigis avalikes kohtades“.

      Berliini loss (Berliner Stadtschloss).

      Õukonnas mingisugustki poliitilist mõju omamata otsustas Humboldt tuua Berliini vähemalt intellektuaalse uudishimu õhku. Seda oli hädasti vaja. Juba noore mehena, kaevanadusinspektorina töötades, oli Humboldt rajanud ja eraviisiliselt rahastanud kaevuritele mõeldud kooli. Nii nagu tema vend Wilhelm, kes oli kakskümmend aastat varem pea ainuisikuliselt loonud Preisi haridussüsteemi, nii uskus ka Alexander, et vaba ja õnneliku ühiskonna alustalaks on just haridus. Paljude arvates oli tegu ohtliku mõtteviisiga. Näiteks avaldati Suurbritannias pamflette, mis hoiatasid selle eest, et teadmised tõstavad vaesed nende „alandlikest ja töistest kohustustest“ kõrgemale.

      Humboldt uskus õppimise jõusse ja tema raamatud, nagu „Vaated loodusele“, olid suunatud pigem laiemale lugejaskonnale kui elevandiluust tornis istuvatele teadlastele. Kohe pärast Berliini jõudmist püüdis ta rajada ülikooli juures keemia ja matemaatika teaduskonda. Ta pidas kolleegidega kirjavahetust laboratooriumite võimaluste ja tehnikainstituudi rajamise eeliste üle. Ühtlasi veenis Humboldt kuningat, et Berliin vajab uut observatooriumit, mis oleks varustatud kõige uuemate instrumentidega. Kuigi oli neid, kes uskusid, et temast oli saanud „lömitav õukondlane“, võimaldas tegelikkuses just see positsioon õukonnas tal toetada teadlasi, maadeuurijaid ja kunstnikke. Humboldt selgitas ühele sõbrale, et selleks tuleb kuningal „jõudehetkel“ varrukast kinni saada ja teda enam mitte lahti lasta. Viibinud Berliinis vaid mõned nädalad, oli ta juba jõudnud oma ideid ellu viima asuda. Ühe tema kolleegi sõnul oli tal „kadestusväärne anne seista intellektuaalsete ja teaduslike keskustelude keskmes“.

      Humboldt oli aastakümneid kritiseerinud valitsusi ning väljendanud avalikult oma rahulolematust ja arvamusi, kuid selleks ajahetkeks, mil ta Berliini elama asus, olid tema poliitilised illusioonid purunenud. Noore mehena oli teda innustanud Suur Prantsuse revolutsioon, ent viimastel aastatel oli ta pidanud olema tunnistajaks sellele, kuidas kukutatud poliitilist režiimi toetavad ultrarojalistid Prantsusmaal kella tagasi keerasid. Ka mujal Euroopas valitsesid tagurlikud meeleolud. Kuhu Humboldt ka ei vaadanud, kõikjal nägi ta, kuidas lootus muutustele oli luhtumas.

      Hiljutisel külaskäigul Inglismaale oli Humboldt kohtunud oma vana tuttava George Canningiga, kellest oli saanud uus Suurbritannia peaminister. Ta oli näinud, kui raske oli Canningil uut valitsust moodustada, sest tema tooride partei oli ühiskondlike ja majanduslike reformide tõttu lõhenenud. 1827. aasta mai lõpus, kümme päeva pärast Humboldti saabumist Berliini oli Canning olnud sunnitud toetuse saamiseks pöörduma opositsioonipartei, viigide poole. Nagu Berliini ajalehtedest selgus, läks olukord Suurbritannias kord-korralt järjest hullemaks. Nädalaga oli lordide koda kõrvale jätnud otsustava tähendusega teraviljaseaduse (Corn Laws) parandusettepaneku, mis oli olnud reformikõneluste võtmeteemaks. Viljaseadus tekitas nii suurt vastuolu seetõttu, et see võimaldas valitsusel nõuda välismaise teravilja importijatelt suurt sisseveolõivu. Näiteks kehtestati Ameerika Ühendriikidest sisse veetavale odavale viljale niivõrd suured maksud, et see muutus Briti tarbijale üle jõu käivalt kulukaks, mis võimaldas

---

Скачать книгу