Humboldt tegi teaduses revolutsiooni. 1828. aasta septembris kutsus ta sadu teadlasi üle kogu Saksamaa ja Euroopa osalema enda korraldatud konverentsil Berliinis.1 Kui varasematel sellelaadsetel kohtumistel esitasid teadlased lõputul hulgal ettekandeid oma töö kohta, siis Humboldti koostatud programm nägi ette midagi muud. Ta tahtis, et teadlased mitte ei räägiks teadlastele, vaid et teadlased räägiksid teadlastega. Programmi kuulusid ka pidulikud söömaajad ja ühised tegevused ning väljasõidud, nagu näiteks kontsertide külastamine ja ekskursioon Potsdamis Paabulindude saarel (Pfaueninsel) asunud kuninglikku eksootilisse loomaaeda. Kohtumised leidsid aset nii botaaniliste, zooloogiliste ja paleontoloogiliste kollektsioonide keskel kui ka ülikoolis ja botaanikaaias. Humboldt julgustas teadlasi moodustama väikesi gruppe, mille liikmed esindaksid erinevaid teadusharusid. Vahel võimaldas ta osalejatel luua isiklikumat laadi sidemeid, mis tagas sõprussuhete loomise, see omakorda oli aluseks omavahel tihedalt läbi käivate suhtlusvõrgustike tekkele. Humboldt nägi vaimusilmas interdistsiplinaarset teadlaste vennaskonda, kes jagab ja vahetab teadmisi. Nii tuletas ta konverentsi avakõnes osalejatele meelde, et „ilma arvamuste mitmekesisuseta on tõe leidmine võimatu“.

      Konverentsist võttis osa ligi 500 teadlast. Tegu oli „nomaadidest loodusuurijate plahvatusega“, nagu kirjutas Humboldt oma Pariisis elavale sõbrale Aragole. Külalisi saabus Cambridge’ist, Zürichist, Firenzest ja isegi Venemaalt. Rootsist saabus kohale näiteks Jöns Jacob Berzelius, üks kaasaegse keemia rajajaid, ning Inglismaalt tulnud teadlaste hulka kuulus ka Humboldti vana tuttav Charles Babbage. Göttingenist kohale tulnud geniaalne matemaatik Carl Friedrich Gauss, kes peatus Berliinis kolm nädalat Humboldti korteris, leidis, et konverentsi näol oli tegu värske „hapnikuga“.

      Pöörasest elutempost hoolimata leidis Humboldt aega, et värskendada oma sõprust Goethega. Peaaegu 80-aastane ja enam kui 300 kilomeetri kaugusel Weimaris elav Goethe oli liiga nõrk, et Berliini tulla ja nii läks Humboldt ise tema juurde. Goethe kadestas oma Berliinis elavaid sõpru, kellel oli võimalus Humboldti regulaarselt näha. Elatanud luuletaja oli juba pikemat aega end Humboldti iga liigutusega kursis hoidnud, tülitades uudiste saamiseks nende ühiseid sõpru. Goethe sõnul oli ta vaimus oma vana sõpra „alati saatnud“ ning Humboldtiga tutvumine oli olnud tema elu üks „kõige eredamaid“ hetki. Viimase kahekümne aasta vältel olid nad regulaarselt kirju vahetanud ning Goethe ütles, et iga Humboldti kiri mõjus talle ergastavalt. Goethe luges läbi Humboldti viimased kirjutised niipea, kui need temani jõudsid, kuid ometi igatses ta taga nende elavaid arutelusid.

      Goethe tundis, et ta jääb teaduse edusammudest üha kaugemale. Ta kurtis, et erinevalt Pariisist, kus prantsuse mõtlejad olid kõik koondunud ühte suurde linna, oli Saksamaal probleemiks, et kõik elasid üksteisest niivõrd kaugel. Olukorras, kus üks teadlane elas Berliinis, teine Königsbergis ja kolmas Bonnis, oli mõttevahetus vahemaade tõttu takistatud. Pärast Humboldti nägemist mõtles Goethe sellest, kui teisiti kõik oleks siis, kui nad elaksid teineteisele ligemal. Ta ütles, et üheainsa päevaga Humboldti seltsis jõudis ta „oma eralduses kulgeval teel“ kaugemale, kui oli jõudnud mitme aasta vältel kokku.

      Vaatamata kogu rõõmule oma mõttekaaslase nägemise üle oli siiski üks – aga tohutu – teema, mille osas nende arvamused lahku läksid, ja selleks oli Maa loomine. Oma õpingute ajal Freibergi kaevandusakadeemias oli Humboldt järginud ideid, mida esindas tema õpetaja Abraham Gottlieb Werner, kes oli olnud neptunistliku teooria üks peamisi pooldajaid – uskudes, et mäed ja maakoor olid moodustunud primordiaalse ookeani põhja kogunenud setetest. Kuid tänu oma Ladina-Ameerikas tehtud tähelepanekutele sai Humboldtist „vulkanist“. Ta uskus, et maapinda olid vorminud katastroofilised sündmused, nagu vulkaanipursked ja maavärinad.

      Humboldt väitis, et kõik oli pinna all omavahel ühendatud. Vulkaanid, mille otsa ta oli Andides roninud, olid maa all kõik omavahel seotud – tegu oli justkui „üheainsa vulkaanilise sulatusahjuga“. Vulkaanide puntrad ja ahelad andsid tema sõnul tunnistust sellest, et tegu ei olnud eraldiseisvate nähtustega, vaid osaga globaalsest jõust. Tema toodud näited olid korraga nii kujundlikud kui ka hirmuäratavad: ta sidus ilma pikemata ühe uue saare ootamatu tekkimise Assooridel 30. jaanuaril 1811. aastal terve rea maavärinatega, mis raputasid planeeti kindla perioodi vältel enam kui aasta jooksul ning mis liikusid Lääne-India saarestikust Ohio ja Mississippi tasandikele kuni selle laastava maavärinani välja, mis hävitas 1812. aasta märtsikuus Caracase linna. Sellele järgnes 30. aprillil 1812 vulkaanipurse Lääne-India saarestikus asuval Saint Vincenti saarel – tegu oli sama päevaga, mil Rio Apure (kust Humboldt oli alustanud oma Orinoco ekspeditsiooni) elanikud väitsid, et nad kuulsid oma jalgade all valju mürinat. Kõik need sündmused olid Humboldti väitel ühe suure ahelreaktsiooni osad.

      Ja kuigi tektooniliste plaatide nihkumine leidis ametlikult kinnitust alles 20. sajandi keskpaigas, arutles Humboldt juba oma 1807. aastal kirjutatud „Ülevaates taimegeograafiast“ selle üle, et Aafrika ja Lõuna-Ameerika kontinendid olid kunagi omavahel ühendatud. Hiljem kirjutas ta, et sellise kontinentaalse nihke põhjuseks oli „maa-alune jõud“. Goethes, kes oli veendunud neptunist, tekitas selline jutt õõva. Ta kaebas, et kõik kuulasid neid hullumeelseid teooriaid just nagu „metslased misjonäride jutlusi”. Ta ütles, et on „absurdne” uskuda, et Himaalaja ja Andid – „kindlalt ja uhkelt“ paigal seisvad tohutud mäed – võiksid kunagi olla korraga maa põuest esile kerkinud. Ta naljatas, et Humboldtiga nõus olemiseks selles asjas peaks ta uuendama kogu oma „tserebraalse süsteemi“. Vaatamata nendele teaduslikele eriarvamustele jäid Goethe ja Humboldt headeks sõpradeks. Goethe kirjutas Wilhelm von Humboldtile, et võib-olla on ta lihtsalt vanaks jäämas, sest „ma paistan endale üha ajaloolisemana“.

      Humboldtil oli hea meel Goethega taas kohtuda, kuid veelgi rõõmsam oli ta võimaluse üle veeta aega Wilhelmiga. Vendade vahel oli küll varasemalt erimeelsusi esinenud, kuid ometi oli Wilhelm ainus perekonnaliige, kes Alexandril oli. Alexander kirjutas: „Ma tean, kus peitub mu õnn. See on sinu lähedal!“ Wilhelm oli avalikust teenistusest erru läinud ja kolinud koos perega kohe Berliini külje all asuvasse Tegelisse. Esimest korda noorusajast saadik elasid vennad teineteisele lähestikku ning kohtusid regulaarselt. Just Berliinis ja Tegelis oli neil lõpuks ometi võimalus „koos teadust teha“.

      Wilhelmi kireks oli keelte uurimine. Ta oli juba poisikesena sukeldunud kreeka ja rooma mütoloogiasse. Kogu oma teenistuskäigu vältel oli Wilhelm kasutanud iga diplomaatilist lähetust selleks, et uusi keeli õppida, ning Alexander oli teda varustanud märkmetega Ladina-Ameerika põliselanike sõnavara kohta – sinna hulka kuulusid ka inkade ja inkadeeelsest