Must kui jää. Anne Stuart
Читать онлайн книгу.
sinna kõik, mis minu meelest sulle sobivad. Välja arvatud karusnahkse kasuka, aga sa ei saa ju loota, et ma sellest lahkuksin,” lisas Sylvia hetkeks asjalikult.
“Ma ei looda, et sa millestki lahkuksid. Ja ma ei saa kuhugi minna. Mida Laurent’id ütleksid?”
“Jäta nemad minu hooleks. Ma asendan sind,” lausus Sylvia teda takseerides. “Vähemalt oled sa vahelduseks korralikult riides, kuigi mina sinu asemel võtaksin selle salli ära. Küll sa sisse sulandud.”
Chloet läbistas paha aimus. “Kuhu ma sisse sulandun? Hinga sügavalt sisse ja ütle, mis sul vaja on, ning mina vaatan, kas saan sind aidata.”
“Sa pead,” ütles Sylvia järsult. “Ma ütlesin, see on…”
“Elu ja surma küsimus,” lõpetas Chloe lause. “Mida ma tegema pean?”
Osa Sylvia ärevusest kadus. “Ei midagi väga rasket. Veetma paar päeva kaunis maamõisas, tõlkima importijate seltskonnale, teenima hunniku raha ning olema teenijate armee teenindada. Imeline toit, imeline ümbrus ning ainuke halb asi on igavate ärimeestega tegelemine. Sa saad end peenelt riidesse panna, hunniku raha teenida ja flirtida kõigiga, kellele silm peale jääb. Sa peaksid mind säärase kuldse võimaluse eest tänama.”
Tüüpiline Sylvia, kes oma mõttes asjad pahupidi pööras. “Ja miks sa mulle siis seda kuldset võimalust pakud?”
“Sest ma lubasin Henryle, et veedan nädalavahetuse temaga Raphaeli hotellis.”
“Henryle?”
“Henry Blythe Merrimanile. Ühele Merrimani valduste pärijale. Ta on rikas, nägus, võluv, voodis hea ja jumaldab mind.”
“Kui vana ta on?”
“Kuuskümmend seitse,” sõnas Sylvia üldse mitte häbelikult.
“Ja kas ta on abielus?”
“Muidugi mitte! Mul on ikka mõned nõudmised ka.”
“Peaasi et nad on rikkad, vallalised ja hingavad,” lausus Chloe. “Ja kuhu ma siis täpselt minema peaksin?”
“Auto on juba teel sind peale võtma. Tegelikult arvatakse, et mind võetakse peale, aga ma helistasin ja selgitasin olukorda ning ütlesin, et sina asud minu kohale. Neil on vaja vaid prantsuse keelest inglise keelde ja vastupidi tõlkimist, mis sinu jaoks on käkitegu.”
“Aga Sylvia…”
“Palun, Chloe! Ma anun sind! Kui ma nad hätta jätan, ei saa ma enam ühtegi tõlketööd ja Henryle ei saa ma veel päris täielikult loota. Ma vajan neid väikseid nädalalõpuotsi sissetuleku suurendamiseks. Sa tead ju, kui vähe Frère’d maksavad.”
“Umbes kaks korda rohkem kui mulle.”
“Sel juhul on sulle seda raha veel rohkem vaja,” sõnas Sylvia heitumata. “No kuule, Chloe, lase käia! Ole vahelduseks metsik ja ohtlik! Paar päeva maal on täpselt see, mida vajad.”
“Metsik ja ohtlik kamba ärimeeste seltsis? Millegipärast ei suuda ma seda hästi ette kujutada.”
“Mõtle toidule.”
“Mõrd,” lausus Chloe lustlikult.
“Ja arvatavasti on neil ka jõusaal. Enamikus neis konverentsikeskusteks muudetud suurtes vanades majades on. Sa ei pea oma pepu pärast muretsema.”
“Topeltmõrd,” sõnas Chloe, kahetsedes, et oli üldse kunagi väljendanud muret oma keha kumeruste pärast.
“No kuule, Chloe,” lausus Sylvia mesimagusalt. “Sa ju tead, et tahad seda. Sul on seal imetore. See ei ole nii igav kui arvad, ja äkki saame sinu naastes minu kihlust tähistada.”
Chloe kahtles selles. “Millal ma lahkuma pean?”
Sylvia tõi kuuldavale vaikse rõõmuhõiske. Mitte et ta oleks üldse tõsiselt mõelnud, et ta ei saa oma tahtmist. “See on kõige parem osa. Limusiin on arvatavasti juba all. Sa pead võtma ühendust härra Hakimiga ja tema ütleb, mida teha.”
“Hakimiga? Mu araabia keel on vilets.”
“Ma ju ütlesin, kogu jutt käib prantsuse keelest inglise keelde ja vastupidi. Importijate seltskonnad on alati eri rahvustest, aga kõik kõnelevad kas inglise või prantsuse keelt. Käkitegu, Chloe. Rohkem kui ühes mõttes.”
“Kolmekordne mõrd,” lausus Chloe. “Kas mul on aega…?”
“Ei. Kell on kaheksa kolmkümmend kolm ja limusiin pidi saabuma kaheksa kolmkümmend. Need inimesed kipuvad väga täpsed olema. Pane lihtsalt pisut meiki peale ja lähme alla.”
“Mul on juba meik peal.”
Sylvia tõi kuuldavale meeleheitliku ohke. “Mitte piisavalt. Tule minuga ja ma teen su korda.” Ta haaras Chloel käest ja hakkas teda tualettruumi poole tirima.
“Ma ei vaja korda tegemist,” protesteeris Chloe, tõmmates käe vabaks.
“Nad maksavad päevas seitsesada eurot ja sina pead vaid rääkima.”
Chloe pistis käe tagasi Sylvia pihku. “Tee mind korda,” lausus ta ning järgnes Sylviale toa tagaosas asuvasse kitsukesse tualettruumi.
Bastien Toussaint, keda tunti ka Sebastian Toussaint’i, Jean-Marc Marceau, Jeffrey Pillbeami, Carlos Santeria, Lihunik Vladimiri, Wilhelm Minori ja veel terve hulga nimede ja identiteetide all, läitis sigareti ja tõmbas suitsu kerge mõnuga sisse. Viimased kolm tööd olid mõeldud mittesuitsetajale ning ta oli sellega külma ükskõiksusega kohanenud. Ta ei lasknud tavaliselt nõrkustel endale mõjuda – ta oli üsna kindlameelne sõltuvuste, valu, piina ja õrnuse puhul. Ta võis mõnikord olla halastav, kui olukord seda nõudis. Kui mitte, seadis ta silma pilgutamata õigluse jalule. Ta tegi, mis vaja.
Aga vajas ta sigaretti või mitte, ta nautis seda, täpselt nagu peeneid veine õhtusöögil ja linnaseviskit, mis pidid panema teda valvsust kaotama ja ebadiskreetseks muutma. Ja ta oli valmis lobisema piisavalt palju, et teised oleksid rahul ning talle tuleks see kasuks. Ta võis sedasama teha viinaga, kuid ta eelistas viskit, kavatses seda nautida koos sigarettidega ning ta loobub neist, kui töö on tehtud.
See oli kestnud kauem kui enamik tema ülesannetest. Tema katte kallal oli töötatud üle kahe aasta ja kui ta oli üksteist kuud tagasi oma rolli astunud, oli ta olnud enam kui valmis. Ta oli kannatlik mees ning teadis, kui kaua läks asjade liikvele tõukamisega. Kuid palgapäev oli lähedal ning see teadmine andis talle külma rahulolu, kuigi ta hakkas Bastien Toussaint’i järele igatsema. Ta oli temaga juba harjunud – kerge prantslaslik sarm, nutikas halastamatus, naiste piidlemine. Ta oli Bastienina saanud rohkem seksi kui kunagi varem. Seks oli teine nauding, mida ta võis võtta või jätta, mõnu, mida ta pidi selle oma teele sattudes nautima. Tal pidi olema abikaasa Marseilles’s, kuid see ei muutnud eriti midagi. Enamikul meestest, kellega ta pidi kohtuma, olid naised ja lapsed, kenad väikesed tuumperekonnad kodumaal. Lapsed ja naised, kes elasid rõõmsalt nende ühise ameti kasumist.
Import. Lähis-Idast puuvilja importimine. Austraaliast loomaliha importimine. Relvade importimine neile, kes maksid kõige kõrgemat hinda.
Vähemalt ei olnud seekord tegemist narkootikumidega. Heroiini smugeldamisega ei olnud ta end kunagi täiesti mugavalt tundnud. Totakas sentimentaalsus – inimeste enda valik oli narkootikume tarbida, tema jagatud relvadest kuuli saada mitte. See oli vist seotud tema endise eluga, mis oli jäänud nii kaugele, et mees vaevu mäletas seda.
Oli külm, karge talvepäev. Õhus oli tunda kerget õunalõhna ja kuulda rahustavat riisumisheli, kui aiatöölised suure maja ees lehti rehitsesid. Enamikul töötajatest olid lohvakate riiete all relvad. Poolautomaatsed, võib-olla Uzid. Võimalik, et tema saadetud.
Oleks pagana naljakas, kui üks neist ta tapaks.
Mees viskas sigareti maha ja kustutas selle jalaga. Keegi tuleb ja koristab koni ära, keegi, kes koristaks sama rahulikult ära ka tema, kui nii kästakse. Oli kummaline, et ta tõesti ei hoolinud sellest.
Uks avanes tema taga ja Gilles Hakim astus päikesevalgusse. “Bastien.