Must kui jää. Anne Stuart
Читать онлайн книгу.
Ta rääkis endiselt itaalia keeles ja Chloe hoidis nägu ilmetuna.
“Ära ole idioot, Ricetti.” Madame Lambert rääkis itaalia keelt briti aktsendiga, mis oli üllatav. Nagu Sylvial, oli temalgi kuidagi õnnestunud endasse imada prantsuse naise kirjeldamatu šikk olek, midagi, mis seni oli Chloest kaugelt mööda läinud.
“No mina arvan, et ta peaks jääma,” sõnas Bastien Toussaint laisal häälel. “Ta on ärasaatmiseks liiga kena. Mis kahju ta võiks teha? Tal ei ole arvatavasti aruraasugi peas – ta ei suudaks ridade vahelt lugeda.” Mehe itaalia keel oli täiuslik, vaid pisut prantsuse aktsendiga ning millegagi, mida Chloe ei suutnud hästi mõista. Tema hääl oli madal, aeglane ja seksikas. Asjad ei liikunud paremuse poole.
“Mina ütlen ikkagi, et temast on ainult tüli,” lausus Ricetti kohvitassi käest pannes. Chloe märkas, et tema käed värisesid kergelt. Ehk liiga palju kohvi? Või midagi muud.
“No seda ei pea küll kordama,” lausus parun. Ta oli tüse, valgete juustega, vanaisalik ning Chloe veider halb eelaimus hajus pisut. “Tere tulemast Mirabeli lossi, mademoiselle Underwood,” sõnas mees prantsuse keeles. “Me oleme väga tänulikud, et saite viimasel hetkel tulla.”
Chloel kulus põgus hetk, enne kui talle meenus, et viimast juttu peaks ta mõistma. “Merci, monsieur,” vastas ta, püüdes kogu tähelepanu suunata armsale vanale härrasmehele, püüdes eirata meest, kes seisis otse tema parema õla taga. “Ma luban endast parima anda.”
“Küll te hakkama saate,” sõnas Hakim, kerge teravus hääles. Ricetti punastas ja vaikis. “Me oleme selleks pärastlõunaks töö lõpetanud ning ma kujutan ette, et te tahate end sisse seada. Dringid on kell seitse, õhtusöök kell üheksa ja ma loodan, et liitute meiega. Me püüame pärast tööd mitte äriasju arutada, aga kõik libastuvad selles mõnikord ning meile tuleks abiks, kui te oleksite käepärast.”
“Kui käepärast ta on?” Bastien kõneles seekord saksa keeles. “Mulle kuluks vist pisut lõõgastust ära.”
“Mõtle oma pükstest kaugemale, Bastien!” pragas madame Lambert teda. “Meil ei ole vaja, et sinu naistega miilustamine asjalood keeruliseks ajaks. Meestel on kombeks igasuguseid asju naiste jalgade vahel pihtida.”
Chloe pilgutas silmi, püüdes mitte reageerida, kui Bastien tema nägemisulatusse liikus. Mehe naeratus oli aeglane, salapärane ja võimatult seksikas. “Mu naine räägib, et ma kepin täielikus vaikuses,” sõnas ta.
“Ärme seda proovile pane,” lausus Hakim. “Kui me oleme siin lõpetanud, võid talle Pariisi järgneda ja ta oimetuks keppida. Praegu on meil aga töö teha.” Ta võttis taas kasutusele inglise keele. “Palun vabandust selle vestluse pärast, mademoiselle. Nagu te võite arvata, mõistavad vaid pooled meist sama keelt, ja kõik läheb väga segaseks. Nüüd ei kasuta me muud keelt peale prantsuse ja inglise keele. On see selge?”
Bastien vaatas Chloet looritatud pilguga. “Täiesti selge,” lausus ta inglise keeles. “Ma võin alati oodata.”
“Oodata, monsieur?” küsis Chloe süütult.
Viga. Mees pööras oma pilgu täie võimsusega temale ja selle mõju oli rabav. Tema silmad olid väga tumedad ning Chloe mõtles, kas miski nende matilt pinnalt üldse peegeldus. Ta lootis, et ei ole selle teada saamiseks kunagi õiges kohas. Ta lootis, et ta ei ole täiesti kaine mõistuseta. Mees oli kahtlemata imekena. Ta oli kahtlemata ka tema jaoks kaugelt liiga hea.
“Oodata hilist õhtusööki, mademoiselle,” sõnas mees sujuvalt. Enne kui Chloe taipas, mida ta teha kavatses, oli Bastien võtnud tema käe ja tõstnud selle oma huultele. Chloe kätt oli ka varem suudeldud – see ei olnud isegi tänapäeva Euroopas ebatavaline. Kuid seda olid alati teinud viisakad vanad mehed, kes mingi tagamõtteta flirtisid. Bastien Toussaint’i suu tema käeseljal ei olnud viisakas ega tagamõtteta, kuid mees langetas käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata.
“Te olete kindlasti näljane, mademoiselle,“ lausus Hakim. “Marie juhatab teid teie tuppa ning hoolitseb selle eest, et teile söögikandik toodaks. Kui teid huvitab valdustega tutvumine, peate vaid paluma ja keegi aednikest teeb teile ringkäigu. Ujumiseks on praegu pisut külm, kuigi bassein on küttega ja ameeriklased on väga sitke rahvas.”
“Mul ei ole meeles, kas võtsin trikoo kaasa,” lausus Chloe, mõeldes, mida kuradit Sylvia oli talle kokku pakkinud.
“Te võite alati ka ilma minna, mademoiselle Chloe,” sõnas Bastien siidisel häälel.
Chloe esimene mõte oleks pidanud olema, et mees on temast huvitatud, kuigi ta ei saanud hästi aru, miks, kui tutvustamisel oli Bastien teda vaevu märganud. Võib-olla oli mees otsustanud, et ta on antud hetkel parim valik.
Kuid Chloe ei kavatsenud lasta mehel end närvi ajada. “Selleks on kohe kindlasti liiga külm,” ütles ta rõõmsameelselt. “Kui ma tahan end veidi liigutada, võin ka lihtsalt jalutama minna.”
“Te peate ettevaatlik olema, mademoiselle Chloe,” sõnas Ricetti tugeva aktsendiga prantsuse keeles. “Praegu on jahihooaeg ja kunagi ei või teada, kust üksik kuul võib tulla. Rääkimata sellest, et valvekoerad uitavad õhtuti vabalt ringi ja nad on üsna halastamatud. Kui tahate jalutama minna, vaadake, et teil keegi seltsiks on. Te ei tahaks ju kogemata kuhugi… ohtlikku kohta sattuda.”
Kas see oli hoiatus, ähvardus või pisut mõlemat? Ja mis kurat siin üldse toimus? Millesse Sylvia oli ta mässinud?
Seks ja vägivald, tuletas ta endale meelde. Üksnes Bastieni vaatamine täitis seksinormi ning vägivald ei olnud talle tegelikult eriti maitse järele. Kuid nädalavahetuseks oleks see vähemalt lõbustav ning ta oleks rumal, mõeldes, et on mingisuguses ohus. See on ju ikkagi tänapäeva Prantsusmaa ning teda ümbritsevad tõsised, tavalised äriinimesed. Ta oli liiga palju Sylvia tõlgitud põnevikke lugenud.
“Ma vaatan väga hoolikalt, et ei satuks kuhugi, kuhu ma ei kuulu,” lausus ta.
“Loomulikult vaatate,” sõnas Hakim eemalviibival häälel. Temas oli midagi kummalist, pisut pahaendelist, mille taga oli kindlasti Chloe tüütu kujutlusvõime, mis vabalt ringi uitas. Hakim oli ühteaegu võimukas ja kergelt alandlik ning Chloe ei saanud täpselt aru, mis on tema positsioon äripartnerite seas. Mõni ime, et Chloe meelest siin midagi veidrat teoksil oli, kui inimesed pobisesid salapäraseid asju keeltes, mida ta ei oleks tohtinud mõista, kuid lõppkokkuvõttes olid vaid seltskond inimesi, kes istusid igasuguse meelelahutuseta ühte kohta suletuna. “Kohtume kell seitse.”
Tõsine naine tärgeldatud mustas vormikleidis oli välja ilmunud, meenutades pigem Hitchcocki teosest proua Danversit kui Mary Poppinsit. “Palun järgnege mulle, mademoiselle,” sõnas ta prantsuse keeles, mis oli tema jaoks selgelt võõrkeel, kuigi Chloe ei suutnud ära arvata, mis on tema emakeel.
Ta teadis, et Bastien jälgib teda ning ta pidi kasutama kogu tahtejõudu, et mitte pilku mehe poole heita. Ta ei pidanud teadma, et Bastien on naistekütt, kes ihkab minna voodisse iga uue naisega, kes sinna ilmub. Pealegi on mees abielus ning see oli üks asi, millega Chloe oma kerglase toakaaslasega nõustus. Sylvia magas rikka abikaasa otsinguil vaid poissmeestega, kuid Chloe otsis midagi muud. Mida, selles ei olnud ta päris kindel. Ta teadis vaid, et Bastien Toussaint seda talle ei anna.
“Kell seitse,” nõustus ta, mõeldes endamisi, millises seisus nad siis on, kui nad joovad kaks tundi enne õhtusööki. Kuid see ei olnud tema mure. Miski ei olnud, isegi mitte Bastieni loiud vihjavad märkused. Tegelikult ei tahtnud mees teda – ta ei olnud tema tüüp. Tema valiks pikad, sihvakate jalgadega modellid, naised, kellel on stiili ja ükskõikne suhtumine. Chloe oli seda laadi suhtumist aastaid lihvinud ning kuigi Pariisis elamine oli kaasa aidanud, ei olnud see kaugeltki veel lõpuni viimistletud.
Ta eksib selles neetud ruumide rägastikus ära, mõtles Chloe, liikudes Marie jäiga kuju järel mööda koridore. Tema tuba asus ühe sellise koridori lõpus ning kõik tema kartused hajusid kohe, kui ta sinna astus. See oli tuba, mis oleks pidanud kuuluma muuseumi – kaunis rohelise siidkattega voodi, marmorpõrand, luksuslik diivan ja suurim vannituba,