Jäine torm. Anne Stuart
Читать онлайн книгу.
ja minagi uurisin üht-teist. Aga siis olukord stabiliseerus ja meil on olnud tähtsamaidki asju ajada.“
„Serafin,“ lausus Isobel. „Lihunik.“ Isobeli päev oli halvasti alanud ja paistis, et üha hullemaks läheb. „Mina arvasin, et ta lihtsalt hajub nagu Quaddafi.“
„Ära sa loodagi. Ainult head inimesed lahkuvad noorelt ja Josef Serafin sellesse kategooriasse ei kuulu.“
Isobel vaatas igatsevalt oma kabineti poole. Ta võiks sinna minna, ukse sulgeda ja pea suurele lauale toetada. Võib-olla annaks enesetunde parandamiseks lauale enne veel paar vopsu. Mees jälgis teda, luges tema mõtteid. See muutis Peteri-suguse inimesega töötamise raskeks: ta oli piisavalt tark ja intuitiivne, et teada, mida Isobel mis tahes hetkel mõtleb.
Tema ei kao kuhugi. „Valgusta mind ka,“ lausus naine. „Palun ütle, et saame talle lõpuks otsa peale teha.“
„Kardan, et ei saa. Selle asemel peame hoopis tolle kaabaka elu päästma.“
„Ma vihkan seda tööd,“ vastas Isobel toolileenile naaldudes ja hetkeks silmi sulgedes, kohvitops kramplikult peos. Kui Isobeli käsi oleks kas või natukegi värisenud, oleks Peter seda märganud. „Räägi mulle täpsemalt. Teades Serafini kohta kõike, mida me teame, miks, jumala pärast, peame teda elus hoidma. Ehk on võimalik sellest kuidagi mööda hiilida.“
„Kahtlane. Tal on üheksa elu. Isegi Bastien ei suutnud teda maha koksata, kui see talle ülesandeks tehti.“
„Unustasin selle. Räägi üksikasjalikumalt,“ lausus Isobel uuesti.
„Josef Serafin, varastes neljakümnendates eluaastates mees. Keegi ei tea, kus ta on sündinud – ilmselt mingis Ladina-Ameerika hurtsikus. Esimest korda kerkis see mees esile kaheksakümnendate aastate lõpul, kui aitas Kongosse relvi smugeldada. Seejärel lõi ta sellest pundist lahku ja ühines Kolumbia narkokartelliga. Tal õnnestus hädavaevu vältida Cartagena suurt politseireidi. Serafin jätkas tegevust ja pakkus oma teenuseid palgamõrvarina. Ta töötas Peruu Särava Raja ja Itaalia Punase Brigaadi heaks, on tegutsenud Horvaatias, Somaalias ja Põhja-Koreas – peaaegu kõikjal, kus on juhtunud midagi halba. Ta on liikunud poliitikasse ja teeninud leiba maailma lähiajaloo kolme kõige jõhkrama diktaatori asekomandörina. Tal on ikka õnnestunud terve nahaga põgeneda vahetult enne seda, kui nende valitsused kokku varisesid, ning viimase viie aasta vältel on ta töötanud Aafrikas, kandes hoolt etnilise ja poliitilise puhastuse eest.“
„Milline armastusväärne mees,“ pomises Isobel. „Ja meie peame tema elu päästma?“ Peter ei vaevunud naise küsimusele vastama. „Ta varjab end praegu Marokos, kuid me ei tea, kui kaua talle seal asu antakse. Sel mehel on rohkem vaenlasi kui bin Ladenil. Tema viimane ülemus oli Fouad Assawi, kes tapeti. See on üks põhjus, miks Serafin on sunnitud end peitma. Kõige enam ohustab teda ehk Vladimir Busanovich. Too kannab tema peale vimma, sest viimane kord, kui Serafin tema heaks töötas, ajas ta asja vussi. Midagi oli ilmselt viimaste mõrvadega untsu läinud ja vähemalt sada Busanovichi verivaenlast põgenes otse Serafini nina alt. Busanovich pole inimene, kes sellega lepiks.“
„Ja meie päästame Serafini sellepärast, et…“
„Teadmiste pärast, mis ta endaga kaasa toob. Ta teab terrorismimaailmast peaaegu kõike, mida üldse on võimalik teada, ja on valmis jagama neid teadmisi sellega, kes nõustub ta Marokost turvaliselt välja toimetama. Siin tulemegi mängu meie.“
Isobel võinuks alati keelduda. Tema oli nime poolest Komitee juhataja – tema sõna oli lõppude lõpuks seadus. Käske jagas küll mingi varju hoidev vanameeste grupp, tegelik „komitee“, ning tema kirstunael ja endine boss, äsja rüütliks löödud Harry Thomason oli astunud nende ridadesse. Isobel oleks tahtnud süüdistada selles jamas Thomasoni, kuid mehe suurim viga oli olnud valmidus kõrvaldada vähimagi ettekäände puhul igaüks ja Josef Serafin pidanuks olema juba ammu kõrvaldatud. Thomason ise oli oma tosin korda käskinud Serafin mõrvata, kuid mitte keegi, isegi Bastien ega Peter polnud iialgi sellele mehe ligidusse pääsenud.
Kuni praeguseni. Vigu tuli ikka ette – Serafin poleks otsinud asüüli, kui ta ei oleks oma kuritegelike ülesannetega läbi kukkunud.
„Mida me siis teeme?“ küsis Isobel oma kauneid blonde juukseid näolt tagasi lükates. „Ära tule mulle rääkima, et sul pole plaan juba tehtud – tunnen sind selleks liiga hästi. Kelle me saadame? Meil on praegu töötajatega kitsas käes ja Genevieve lõikaks mu kõri läbi, kui püüaksin saata sind.“
Peteri näole ilmus taas see haruldane ja ootamatu naeratus, mis suutis ikka veel Isobeli üllatada. „Ja seejärel lõikaks ta läbi minu kõri. Mõtlesin Takale, aga tema harutab Jaapanis ikka veel seda usukultuse sasipundart. Pealegi pole meile selle ülesande puhul valikut jäetud.“
Isobel kergitas küsivalt kulmu. „Nad tahavad, et läheksid sina,“ jätkas mees. „See on otsene käsk. Pead minema Marokosse, Serafiniga ühendust võtma, toimetama ta maalt välja ning tooma Londonisse, kus saame teda küsitleda.“
„Ja edasi?“
Peter kehitas õlgu. „Tal peab olema rahvusvahelistel arvelduskontodel miljoneid kõrvale pandud. See mees on viimased kakskümmend aastat müünud oma teenuseid kõrgeima tasu eest – talle maksti hästi. Kui oleme temalt informatsiooni saanud, võib ta kaduda. Meie abiga.“ Peterile ei paistnud see avaldus rohkem rõõmu pakkuvat kui Isobelilegi.
„Äkki võiks temaga pärast küsitlemist juhtuda väike õnnetus,“ lausus Isobel. „Õnnetusi ju juhtub.“
„Juhtub küll,“ vastas Peter rahulikult. „Ma võin selle ära korraldada, kui tahad.“
Isobel ei vaadanud mehele otsa. Ära lase iial kellelgi teha seda, mida sa ise ei teeks, mõtles ta. „Vaatame, kas saame ta üldse elusalt siia toodud. On meil üldse teada, kuidas ta praegu välja näeb?“
„Meil on kaheksa aasta tagused hägused turvakaamerafotod tema Bosnia-ajast, kuid need ei näita suurt midagi. On lihtsalt üks habeme ja päikeseprillidega pikka kasvu mees. Leidub veel paar hilisemat kirjeldust inimestelt, kes tapatalgute eest põgenema pääsesid. Panen need kokku ja vaatan, mis välja tuleb.“
„Sina ja su pagana arvutid,“ ütles Isobel. Sellest ajast saadik, kui Peter oli välitöödega lõpu teinud, oli ta käsile võtnud tehnika – see oli üritusele kaasaaitamiseks emotsionaalselt säästvam viis. Isobel oli arvanud, et Madsenil polegi tundeid. Ta muutis oma arvamust, kui oli kohtunud Peteri naisega.
„Eks vaatame siis, mida sa neist kokku paned,“ ütles Isobel.
„Kui kaua me teineteist tundnud oleme?“
Peteri küsimus oli ootamatu ja Isobel oleks äärepealt valvsuse minetanud. „Oma kümme aastat. Mis siis?“
„Näed väsinud välja.“
„Kas sa tahad öelda, et näen välja sama vana, kui tegelikult olen?“ küsis Isobel lõõpides.
„Ma ei tea, kui vana sa oled,“ torises Peter. „Võid olla nelikümmend, aga miks mitte ka kuuskümmend.“
„Või kakskümmend või kaheksakümmend,“ lisas Isobel. „Ma hoolitsen enda eest väga hästi. Ja mul on olnud maailma parimad ilukirurgid. Miks sa seda küsid?“
„Sest varem või hiljem saab sellest kõigest küllalt. Me mõlemad teame seda. Ja ma tahaksin mingit hoiatust, kui sa läbi hakkad põlema.“
„Kas arvad, et hakkan selle mängu jaoks liiga vanaks jääma? Küllap annan sulle oma pensioniplaanidest aegsasti teada, kui tahad jälgida minu käekäiku. Praegu on mul veel mitu head aastat ees.“
„Bastien lahkus kolmekümnendates.“
„Õigus. Ja usun, et kui poleks mind, oleksid ka sina juba läinud. Sulle ei meeldi üldse minu töö, eks?“
„Olen näinud, mida see inimestega teeb. Muudab nad sellisteks koletisteks, nagu on Thomason või peaaegu murrab nad nagu…“
„Nagu minu,“ lõpetas Isobel.
„Nagu Bastieni.