Jäine torm. Anne Stuart
Читать онлайн книгу.
„Kas oled kindel, et kõik on korras? Peaksin su vist haiglasse toimetama.“
„Kõik on korras,“ vastas neiu tugevama häälega. „Pean lihtsalt tagasi noortehostelisse saama.“
„Kas Market Streeti omasse? Viin su ära. Mul on auto..“
Neiu jäi talle ainiti otsa vahtima. „Kas sa tõesti arvad, et istun võõra inimese autosse, hoolimata sellest, kui ohutu ta välja näeb, kui mind oleks alles paari minuti eest äärepealt vägistatud ja tapetud? Kui lolliks sa mind pead?“
„Kas ma näen ohutu välja?“ küsis mees, nagu teeks see talle nalja. „Eks ma vist olegi. Aga ikkagi õnnestus mul poisid minema ehmatada. Mis puutub sellesse, kui lolliks ma sind pean, siis ikka kuradi rumalaks, kui sa kesköö paiku selles linnaosas üksi ringi jalutad. Meeldigu see sulle või mitte, ma ei lahku enne, kui oled turvaliselt lukustatud uste taga.“
„Hostelis ei lukustata uksi.“
Mees vaatas teda mõnda aega. Kuuvalgel ei näinud neiu meest selles umbtänavas kuigi selgesti. Too oli pikka kasvu, pikkade juustega kõhn kuju, valgus peegeldumas traatraamidega prillidelt. Ohutu. Mary oli alati olnud hea inimeste tundja. See inimene ei tahtnud talle halba teha.
Nii suutis ta suu arglikult naerule vedada. „Olgu,“ ütles ta. „Võid sõidutada mind Market Streeti hostelisse ja kõik halvad hulkuvad tüübid minema ajada. Aga võid saata mind sinna ka jalgsi – see pole kaugel.“
„Kui sulle nõnda rohkem meeldib. Sel ajal võid endast pisut rääkida – näiteks seda, miks sa pole hüsteeria äärel, kuigi pääsesid nii napilt vägistamisest ja surmast.“
„Ma olen praktilise meelega ja tean, et hüsteeriahood ei aita mind. Ootan, kuni jään üksi.“
„Noortehostelis pole kuigi palju privaatsust.“
Mary vaatas mehe poole. „Sa tunned minu ja mu tegemiste vastu liiga suurt huvi.“
„Kuule, ega ma iga päev neidusid hädaohust päästa. See on loomulik huvi.“ Mehe hääl oli kerge ja muretu ning tänavalambivalgus peegeldus tema prilliklaasidelt, kui nad umbtänavast lahkusid.
Mary lükkas punase juuksepahmaku näolt. „Ma pole mingi hädine plikake. Olen üliõpilane ja parasjagu teel Pariisi, Cordon Bleu’sse. Saan endaga ise hakkama.“
„Seda ma märkasin jah. Kool algab alles kolme nädala pärast. Miks sa siin Inglismaal ringi hulgud?“
Rahutus, mis oli juba peaaegu kadunud, tuli hiilides tagasi. „Kuidas sa tead, millal Cordon Bleu’s tunnid algavad?“
„Olen aastate jooksul vahelduva eduga Prantsusmaal elanud. Olen just sinna tagasi minemas – käin ühes Pariisi kunstikoolis ja mõtlesin veidi maakohtades ringi uidata. Aga sina?“
Paanika hakkas kaduma ja Mary surus oma paranoia maha. „Mina tahtsin just sedasama teha. Olen kuulnud, et Euroopas on ohutu ringi hääletada.“
„Mitte sinu välimusega.“
See oli lihtne fakti kinnitus, isegi mitte kompliment, ja tütarlaps ei osanud sellele kuidagi vastata. Oma suureks imestuseks avastas ta, et nad on juba tema hosteli juures, kus esiust valgustas hädine kollane lamp.
Tüdruk sirutas käe. „Tänan, et mind aitasite.“
Tema saatja vaatas mõnda aega ulatatud kätt ja naeratas. Selles valguses nägi tüdruk teda paremini. Mehe juuksed olid pikad, nahkpaelaga sabasse seotud, nägu oli kitsas ja intelligentne, ainus anomaalia oli mehe suu. Selles askeetlikus näos paelusid pilku kaunid lopsakad huuled – eriti ilusad olid need siis, kui ta naeratas.
Mees võttis tüdruku käe ja kummardas liialdatud viisakusega selle kohale. „Teie teenistuses. Minu nimi on muide Killian.“
„Kas see on sinu ees- või perekonnanimi?“
„Vali ise. Olen Thomas Henry Killian St. Claire, kuid ma ei hooli eriti neist teistest nimedest. Ja sina oled?“
„Mary.“
Mees ootas kannatlikult, ikka veel neiu kätt hoides. „Mary Isobel Curwen,“ sai neiu lõpuks üle huulte.
„Noh, Mary Isobel Curwen, oli rõõm kohtuda. Kui otsustad, et tahad autoga Prantsusmaale sõita, anna mulle teada.“
„Pole vaja. Saan ise ka hakkama.“
„Muidugi saad. Lähen homme hommikul laevale – mul on vana oranž Citroën. Kui tahad kaasa tulla, anna endast märku. Ilma igasuguse tagamõtteta. Mul on prantslannast tüdruk, kes lõikaks mu kõri läbi, kui ma kas või teise naise poole vaataksingi. Pakun lihtsalt küüti kaasmaalasele, teisele ameeriklasele.“
„Ma saan hakkama,“ kordas Mary.
„Ise tead. Lähen kella kümnese laevaga. Aga sina hoia end pimedatest tänavatest eemale, eks? Prantsusmaal on neid veel rohkem.“
„Hoian.“
Neiu ootas, et mees hakkab peale käima, kuid too kõndis lihtsalt, käed taskus, mööda tühja tänavat rahulikult minema.
Mary vaatas talle järele. Kogu õhtu oli olnud sürrealistlik ja mida kiiremini ta duši alla ja voodisse saab, seda kiiremini läheb kõik mööda. Homme kell kümme on mees juba teel Prantsusmaale ja Mary on ta täiesti unustanud.
Kell kümme istus ta mehe kõrval mõlgitud Citroënis ja sõitis laeva poole, mõeldes, kas ta pole ehk hulluks läinud.
Tüdruk oli nõrkus, mida Killian poleks õieti saanud endale lubada. Ta oli Plymouthist läbi sõitnud, püüdes leida head katet, et Prantsusmaale pääseda ja oma missioon lõpule viia. Umbtänavalt kostnud kära ei puutunud üldse temasse. Ta oli juba ammu mõistnud, et ei suuda maailma päästa.
Aga ebaõnn, mis teda saatis, pani mehe pöörduma ja umbtänavasse suunduma, just õigeks ajaks, et peatada tänavanolke vägistamast mingit tobedat turisti.
Ta oli ühte neist tulistanud, lihtsalt sellepärast, et tahtis. Ta oleks neist ka relva kasutamata lahti saanud, kuid niisuguste haledate õelate pättide nägemine ärritas teda. Nad jooksid laiali, ka see, keda ta oli tulistanud, ning Killiani häiris veelgi enam see, et ta polnud tüüpi tapnud. Ja siis pöördus tema tähelepanu naisele.
Killian oli suurepäraselt etendanud sõbralikku Ameerika üliõpilast, ta oli ulatanud käe ja neiu üles aidanud. Tüdruk oli sale, keskmist kasvu, närvid pisut pingul. Lihtsalt üks tobuke, kes oli valel ajal vales kohas ringi uidanud.
Ilus, kui Killian oleks olnud sellises tujus, et seda hinnata. Plikal oli punane juuksepahmakas ja Killianile polnud punapead kunagi eriti meeldinud. Kuuvalguses nägi ta, et tüdrukul on erakordselt sinised silmad – peaaegu türkiissinised – ja suu, mis erutanuks peaaegu kõiki mehi.
Killiani see ei erutanud. Võib-olla polnudki Sir Galahadi1 mängimine olnud nii rumal mõte. Tüdrukust saaks ideaalne kate: keegi ei otsiks kaht Prantsusmaal ringi reisivat Ameerika tudengit.
Ta oli muidugi rääkinud õigeid asju ja tüdruk oli hinnanud teda välimuse järgi. Seda ei saanud Killian tütarlapsele süüks panna: enamikul inimestel jäi teda vaadates märkamata hunt, kes luuras tema rahuliku välispinna all.
Killian ei kavatsenud minna kergema vastupanu teed ja tüdrukuga magada. Parim viis saada naiselt oma tahtmist oli temaga keppida, kuid Mary Isobel Curwenit oleks äärepealt vägistatud. Ta ei taha tükil ajal tunda ühegi mehe puudutusi. Kui tal tuleks naisega seksida hiljem, kui ülesanne täidetud, teeks ta seda, kuid alati oli parem hoida asjad lihtsad. Seks tegi naised omamishimuliseks või vähemalt uudishimulikuks. Killiani töös võis uudishimu muutuda ohtlikuks.
Platooniline, kaitsev sõber oli hoopis midagi muud ja tüdruk langeski lõksu. See oli käkitegu – just õige annus aseksuaalset sarmi ja kerget lubadust ning tüdruk istuski tema kõrval mõlkis autos, mille kapoti all põksuv mootor suutnuks kummatigi Ferrarile silmad ette anda. Tüdruk ei saaks iial aru, kuidas temaga oli manipuleeritud.
Tuul oli kõva ja laev rappus,
Sir Galahad – kuningas Arthuri ümarlauarüütel, kes oli tuntud galantsuse ja õilsa hinge poolest.