Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat. Ренсом Риггз
Читать онлайн книгу.
liiguta, ära liiguta.
Hiilimine, roomamine, hiilimine. Ma hoidsin hinge kinni, samas kui hingetu hingamine kiirenes, kähe ja nohisev, jälk must udu ninasõõrmetest välja tuhisemas. Kihk meid õgida pidi piinav olema. Nagu ka minu kihk jooksu panna, kuid ma eirasin seda – see oleks saaklooma, mitte isanda käitumine.
Ära liiguta. Ära üldse üritagi.
Veel paar sammu, paar meetrit ja oleksimegi temast möödas. Tema õlg minust juuksekarva kaugusel.
Ära …
… kuid siis ta elavnes. Ühe kiire liigutusega pööras ta oma pead ning keeras keha minu suunas.
Ma kivistusin. „Ärge liigutage,“ ütlesin kõva häälega, seekord kaaslastele. Addison peitis näo käppade vahele, Emma kangestus, hoides mu kätt nagu pihtide vahel. Ma valmistusin hingetule vastu astuma – tema keeltele, tema hammastele, lõpule.
Tagane, tagane, tagane.
Inglise keel, inglise keel, inglise keel.
Möödusid sekundid, mille jooksul meid üllataval kombel ei tapetudki. Kuid tema hingamist arvestades, oli olevus pealtnäha taas kiviks muutnud.
Millimeeterhaaval hiilisin seina mööda edasi. Hingetu jälgis mu liigutusi aeglaste peapööretega – ta oli mu sihikule võtnud nagu kompassinõel, tema keha täiuslikus kooskõlas minu omaga – kuid ta ei järgnenud mulle, ei avanud oma lõugu. Kui minu mis tahes loits oleks olnud murtud, poleks me enam elus.
Hingetu jälgis ainult mind. Ootas juhtnööre, mida ma ei osanud anda. „Valehäire,“ ütlesin ma ning Emma tõi kuuldavale kergendusohke.
Me libistasime endid läbi avause välja, haakisime seinast lahti ja ruttasime eemale nii kiiresti, kui Emma suutis longata. Kui olime hingetust veidi eemale saanud, heitsin pilgu tagasi. Ta oli ennast tervenisti ümber pööranud ja vaatas mind.
Paigal, pomisesin inglise keeles. Tubli koer.
Astusime läbi aurupilve ning meie ees oli voolukatkestuse tõttu trepiks muutunud eskalaator. Selle ümber kumas nõrk päevavalgus nagu ahvatlev saadik ülamaailmast. Elusate maailmast, tänapäevamaailmast. Maailmast, kus mul olid vanemad. Nad olid mõlemad siin, Londonis, hingasid sedasama õhku. Vaid jalutuskäigu kaugusel.
Oi, tere siis ka!
Mõeldamatu. Mis veel mõeldamatum – olin oma isale viis minutit tagasi kõik ära rääkinud. Või vähemalt kokkuvõtte: Ma olen nagu vanaisa Portman. Ebatavaline. Nad ei mõista, kuid vähemalt nüüd nad teavad. See muudab mu eemaloleku vähem reeturlikuks. Ma kuulsin ikka veel isa häält anumas, et ma koju tuleks ning kui me valguse poole lonkasime, pidin tagasi hoidma äkilist häbiväärset kihku Emma käest lahti lasta ning jooksu panna – põgeneda sellest lämmatavast pimedusest, leida oma vanemad ja neilt andestust paluda ning seejärel nende peenesse hotellivoodisse pugeda ning magada.
See oli veel kõige mõeldamatum. Seda ma ei suudaks: ma armastasin Emmat ning olin seda talle öelnud, ning ei jätaks teda mingil tingimusel. Mitte sellepärast, et ma olin üllas, vapper ja rüütellik. Seda ma pole. Ma kartsin, et tema hülgamine rebiks mind pooleks.
Ja teised, kõik teised. Me vaesed hukule määratud sõbrad. Me pidime neile järele minema, aga kuidas? Peale selle rongi, mis nad pärast jaama raputanud plahvatust ja püssilaske minema viis, polnud ronge siit rohkem läbi käinud. Olin kindel, et neid ei tulegi. Seega jäi meil üle kaks võrdselt kohutavat võimalust: minna neile jalgsi läbi tunnelite järele, lootes, et me rohkem hingetuid ei kohta, või minna eskalaatorist üles ning seista silmitsi seal ees ootavaga – tõenäoliselt tontide koristusmeeskonnaga – ennast koguda ning olukorda ümber hinnata.
Teadsin, kumba mina eelistan. Mul oli pimedusest küllalt saanud ning hingetutest enamgi veel.
„Lähme üles,“ ütlesin ma Emmat seiskunud eskalaatori poole toetades. „Otsime turvalise koha, kus järgmist käiku planeerida, kuni sa oma jõu tagasi saad.“
„Kindlasti mitte!“ ütles tema. „Me ei saa teisi lihtsalt hüljata. Ükskõik, mis enesetunne mul on.“
„Ei hülgagi. Aga peame realistlikud olema. Me oleme vigastatud ja kaitsetud ning teised on siit küllap juba miilide kaugusel, metroost väljas ja poolel teel kuhugi mujale. Kuidas me nad üldse leiaks?“
„Samamoodi nagu ma sinu leidsin,“ ütles Addison. „Minu ninaga. Vaata, ebatavalistel on omamoodi lõhn, selline, mida ainult minusugused koerad suudavad tuvastada. Ning teie olete juhtumisi üks eriti vänge lõhnaga grupp ebatavalisi. Hirm muudab seda vist tugevamaks ja mitte pesemine …“
„Siis lähme neile järele!“ ütles Emma.
Ta tõmbas mu üllatavalt jõuliselt rööbaste poole. Ma tõrkusin, tõmmates tema kätt nagu köieveos. „Ei, ei, rongid raudselt enam ei sõida ja kui me sinna jalgsi läheme …“
„Mul ükskõik, kui see ohtlik on. Ma ei hülga neid.“
„See pole ainult ohtlik, vaid ka mõttetu. Nad on juba läinud, Emma.“
Ta tõmbas enda käe tagasi ning asus rööbaste poole liipama. Komistas, kuid suutis püsti püsida. Ütle midagi, maigutasin Addisonile, kes kärmesti Emmale tee peale ette astus.
„Kahjuks on tal vist õigus. Kui me jalgsi läheme, on meie sõprade lõhn kadunud ammu enne, kui me nad leiame. Isegi minu põhjalikel võimetel on piirid.“
Emma vaatas piinatud ilmel tunnelisse, siis tagasi minu poole. Ma sirutasin käe. „Palun, lähme. See ei tähenda, et me alla anname.“
„Olgu,“ ütles ta raskelt. „Olgu.“
Kuid just siis, kui me eskalaatori poole hakkasime minema, kuulsime kellegi häält rööbaste juurest pimedusest hüüdmas:
„Siin!“
Hääl oli nõrk, kuid tuttavlik, vene aktsendiga. See oli kokkuvolditav mees. Pimedusse vaadates suutsin ma rööbaste juurest ähmaselt näha tema kortsunud kogu, üks käsi üleval. Ta oli lahingus haavata saanud ning ma arvasin, et tondid olid ta koos teistega rongile lükanud. Kuid seal ta meile lehvitades lamas.
„Sergei!“ hüüdis Emma.
„Sa tead teda?“ päris Addison umbusklikult.
„Ta oli üks miss Peregrine’i ebatavalistest põgenikest,“ ütlesin, kõrvad kihelemas kaugete, ülevalt maapinnalt kajavate sireenide ulgumisest. Pahandused olid tulekul – maskeerunud ehk abiks – ning ma kartsin, et meie parim võimalus puhtalt pääseda oli kohe põgeneda. Kuid samas ei saanud me Sergeid maha jätta.
Addison vudis mehe poole, põigates kõrvale suurematest klaasikillukuhilatest. Emma lubas mul jälle käest kinni võtta ning me järgnesime talle ettevaatlikult. Sergei lamas küljeli, üleni vere ja klaasikildudega kaetud. Kuul oli ilmselt elutähtsat organit tabanud. Tema traatraamidega prillid oli mõranenud ning ta üritas neid otsemaks seada, et mind paremini näha. „See ime, see ime,“ kähises ta, veidralt peenikese häälega. „Ma kuulma sa räägib koletise keel. See ime.“
„Ei ole,“ vastasin ma tema kõrvale põlvitades. „See on läinud, juba kaotasin võime.“
„Kui anne sinu sees, see igavene.“
Eskalaatori poolt kajas samme ja oli kuulda hääli. Lükkasin klaasikilde kõrvale, et ma saaksin kokkuvolditava mehe sülle võtta. „Me võtame su kaasa,“ laususin.
„Jätke mind,“ kraaksus tema. „Ega mind kauaks ole …“
Tema vastust eirates libistasin ma oma käed tema alla ja tõstsin ta üles. Ta oli redelipikkune, kuid sulgkerge ning ma kandsin teda oma süles nagu suurt imikut, tema jalad üle minu küünarvarte rippumas ning pea minu õlal puhkamas.
Kaks kogu tulid suure kolinaga viimastest eskalaatoriastmetest alla ning jäid trepi jalamile kahvatusse päevavalgusse seisma ning piilusid pimedusse. Emma osutas põrandale ning me laskusime vaikselt põlvili, lootes, et meid ei märgatud – lootes, et nad on kõigest rongile ruttavad tsiviilisikud