Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat. Ренсом Риггз
Читать онлайн книгу.
väitis Addison. „Eriti siin olevikuhaiglas. Kujutage ette: ta ärkab kolme päeva pärast paranenuna, kuid kõik muu ütleb üles, sest ta on kakssada ja lind-teab-mitu aastat vananenud.“
„Võib-olla,“ vastas Emma. „Samas olen ma üllatunud, kui keegi meist veel kolme päeva pärast elab, ükskõik mis seisukorras. Ma ei tea, mida me tema jaoks veel teha saame.“
Olin varemgi kuulnud neid seda tähtaega mainimas: silmuses elavad ebatavalised suutsid olevikus elada kõige rohkem kaks või kolm päeva enne, kui nad vananema hakkasid. Mis oli piisav aeg selleks, et olevikku külastada, kuid ebapiisav püsivalt jäämiseks – küllalt pikk selleks, et silmuste vahel reisida, kuid samas küllalt lühike selleks, et et miski neid viibima ei ahvatleks. Ainult uljaspead ja ymbrynid külastasid olevikku kauem kui paar tundi, viivituse hind oli selleks liialt tõsine.
Emma tõusis püsti, näides kahvatukollases valguses haiglane, vankus jalgel ning haaras vaguni tugipostist. Võtsin tal käest ja sundisin ta enda kõrvale istuma, ta jõud olid otsakorral ja ta vajus kurnatuna mu kõrvale. Olime mõlemad kurnatud. Ma polnud mitu päeva korralikult maganud. Ega söönud, kui välja arvata need harvad korrad, kui saime võimaluse ennast sea kombel täis õgida. Ma olin põgenenud ja surmani hirmul ja kes teab mis ajast alates neid paganama hõõruvaid kingi kandnud; kuid mis veel hullem, iga kord, kui ma hingetute keelt rääkisin, tundus, nagu uuristaks see minust välja midagi, mida ma ei osanud tagasi panna. See väsitas mind täiesti uuel moel, maa-alusel moel. Olin avastanud endas uue ande, uue jõuallika, mis oli kahjuks ammenduv ja piiratud ning mind vaevas mõte, et seda kasutades kaob ka osa minust.
Aga selle üle muretsen teine kord. Lisan selle oma kasvavasse õuduste torni. Hetkel üritasin nautida vaikuseviivu, käsi ümber Emma, tema pea minu õlal lihtsalt puhkamas. Võib-olla isekalt ei maininud ma hingetut, kes meie rongi taga ajas. Tapku ta meid või mitte. Järgmine kord, kui ta meid leiab – ning ma olin kindel, et see juhtub – siis ma kas leian sõnad tema keeles või mitte.
Ma vaatasin, kuidas Addison meie vastas olevale istmele hüppas, käpaga riivi lahti tegi ja akna avas. Rongi raevukas hääl ning tunneliõhu soe lehk täitsid vaguni ning Addison istus seda ninaga lugedes, säravate silmade ja tõmbleva koonuga. Õhk lehkas minu jaoks nagu liisunud higi ja kuivanud mäda, kuid Addison näis tundvat midagi õrnemat, midagi, mis vajas ettevaatlikku tõlgendamist.
„Kas sa tunned nende lõhna?“ küsisin mina.
Koer kuulis mind, kuid vastas alles mõne hetke pärast, silmad lakke suunatud nagu mõtet lõpuni mõeldes. „Jah,“ vastas ta. „Nende lõhnajälg on hea ja karge.“
Isegi nii suure kiiruse juures oli ta võimeline teises rongis sõitnud ebatavaliste mitmeid minuteid vana jälge üles leidma. See avaldas mulle muljet, mida ma talle ka ütlesin.
„Aitäh, aga ma ei saa kogu au endale võtta,“ ütles tema. „Keegi pidi ka nende vagunis akna avama, muidu oleks jälg palju nõrgem. Äkki miss Wren tegi seda, mõeldes, et ma neile järgneda proovin.“
„Ta teadis, et sa siin oled?“ küsisin mina.
„Kuidas sa meid leidsid?“ päris Emma.
„Üks hetk,“ ütles Addison järsult. Rong oli jaamas peatumiseks sõitu aeglustanud, akende taga vilkusid tunnelipimeduse asemel valged seinaplaadid. Ta pistis nina aknast välja ja sulges keskendunult silmad. „Ma ei usu, et nad siin rongilt maha tulid, aga olge igaks juhuks valmis.“
Tõusime Emmaga püsti, andes endast parima, et kokkuvolditavat meest pilkude eest varjata. Kergendusega nägin, et platvormil ei olnudki väga palju inimesi. Kummaline, et neid veel üldse oli, või et rongid ikka liikusid. Nagu midagi polekski juhtunud. Kahtlustasin, et tondid olid selle eest hoolitsenud lootuses, et me sööda alla neelame, rongile hüppame ja enda tabamise neile lihtsaks teeme. Kahtlemata erinesime me väga Londoni tänapäeva elanikest.
„Proovige normaalsed välja näha,“ ütlesin ma. „Nagu te kuuluks siia.“
Tundus, et see pakkus Emmale lõbu ning ta surus alla naerupahvaku. Küllap see oligi natuke naljakas, arvestades, et me ei kuulunud õieti kuhugi, siia veel kõige vähem.
Rong peatus ja uksed avanesid. Addison nuhutas sügavalt õhku, kui õpetatud moega poolmantlis naine meie vagunisse astus. Meid nähes vajus tal suu lahti, ta pöördus kärmesti ümber ja astus jälle välja. Ei. Tänan ei. Ma ei pannud seda talle üldse pahaks. Me olime räpased, nägime vanamoodsates riietes veidrad välja ning verised. Küllap jätsime mulje, et oleme pingil lebava vaese mehe tapnud.
„Proovige normaalsed välja näha,“ ütles Emma ja turtsatas.
Addison tõmbas nina akna juurest tagasi. „Me oleme õigel rajal,“ ütles ta. „Miss Wren ja teised sõitsid siit kindlasti läbi.“
„Nad ei läinud siin maha?“ küsisin mina.
„Minu arvates mitte. Aga kui ma järgmises peatuses nende lõhna ei tunne, siis teame, et oleme liiga kaugele läinud.“
Uksed laksatasid kinni ning elektrisumina saatel olime jälle sõidus. Tahtsin just öelda, et me peaks endile uued riided leidma, kui Emma mu kõrval võpatas, nagu oleks talle just midagi meenunud.
„Addison?“ ütles ta. „Mis Fionast ja Claire’ist sai?“
Nende nimesid kuuldes sööstis minust läbi uus iiveldama ajav murenool. Viimati olime neid näinud miss Wreni loomaaias, kuhu Fiona oli Claire’iga maha jäänud, sest too oli reisimiseks liiga haige. Caul väitis meile, et ta oli loomaaeda rünnanud ja tüdrukud kinni võtnud, kuid samas väitis ta ka, et Addison on surnud, seega ei saanud teda usaldada.
„Aa,“ lausus Addison süngelt noogutades. „Kahjuks on uudised halvad. Osa minust lootis, et te ei küsi seda.“
Emma nägu muutus kaameks. „Räägi meile.“
„Muidugi,“ vastas Addison. „Veidi pärast seda, kui lahkusite, ründas meid grupp tonte. Me viskasime neile maailmalõpumune, siis jooksime laiali ja pugesime peitu. See sassis juustega suurem tüdruk…“
„Fiona,“ ütlesin ma südame pekseldes.
„Ta kasutas oma võimet meie peitmiseks – puude otsa ja noorte põõsaste alla. Olime nii hästi maskeerunud, et tontidel oleks meie leidmiseks mitu päeva kulunud, aga nad lasid gaasi ja suitsetasid meid nii välja.“
„Gaasi,“ hüüatas Emma. „Need tõprad vandusid, et ei tee seda enam kunagi.“
„Tuleb välja, et nad valetasid,“ vastas Addison.
Ma olin kord miss Peregrine’i albumis sellisest rünnakust pilti näinud – õhukanistritega kummituslikes maskides tondid muretult seismas, kui nad mürkgaasi õhku paiskasid. Kuigi see kraam polnud tappev, põletas see kopse ja kurku, põhjustas kohutavat valu ning kuulu järgi jättis ymbrynid oma linnukujusse lõksu.
„Kui nad olid meid kinni võtnud,“ jätkas Addison, „kuulati meid üle, et teada saada miss Wreni asukoht. Nad pöörasid kaartide, päevikute ja ma ei tea mille leidmiseks tema torni pahupidi ning kui vaene Deirdre neid peatada üritas, siis teda tulistati.“
Mu silme ees sähvatas emukirjaku pikk, kohmakas, hõredate hammastega armas nägu, ning mul hakkas kõhus keerama. Milline inimene suudaks küll sellist olevust tappa?
„Issand, see on kohutav,“ ütlesin ma.
„Kohutav,“ nõustus Emma hoolimatu tooniga. „Ja tüdrukud?“
„Väiksema võtsid tondid kinni,“ ütles Addison. „Aga teine … noh, paari sõduriga läks kähmluseks, nad olid järsaku ääre peal ning ta kukkus.“
Ma pilgutasin silmi. „Mida?“ Hetkeks muutus maailm ähmaseks, kuid selgines siis taas.
Emma kangestus, kuid tema nägu ei reetnud midagi. „Mis mõttes kukkus? Kui kõrgelt?“
„See oli päris järsk kukkumine. Vähemalt kolmsada meetrit.“ Addisoni jäme koon langes norgu.