Jason Pinter

      The Mark

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anu Rooseniit

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Jason Pinter

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10062

      ISBN (PDF) 978-9949-455-60-7

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-363-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Susanile

      Ma loodan, et minu sõnad täidavad lehekülgi nii,

      nagu sina täidad mu südant.

      Tänuavaldused

      Sooviksin tänada:

      Joe Veltre’it, kes toetas seda raamatut algusest peale, pakkus hindamatut sissevaadet ja täiuslikku tegevuspaika. Agent, keda võin nimetada tõeliseks sõbraks ja nõuandjaks.

      Linda McFalli, kes on just selline toimetaja, kellest iga kirjanik unistab: julgustav, väsimatu ja lõputult kannatlik. Tänu sinule on „Märk” parem raamat ja mina parem kirjanik. (Rääkimata sellest, et eelistatud klient 1-800-FLOWERS-is.)

      Donna Hayesit, Dianne Moggyt, Margaret O’Neill Marburyt, Craig Swinwoodi, Loriana Sacilottot, Stacy Widdringtoni, Maureen Steadi, Katherine Orri, Marleah Stouti, Cris Jaw’d, Ana Movileanut, Rebecca Soukist ja kõiki teisi MIRA Booksist, kes aitasid kaasa „Märgi” kirjastamisele.

      Kõiki kirjanikke, kes raiskasid oma väärtuslikku aega „Märgi” näidiseksemplari lugemisele ning pärjasid seda tõeliselt rõõmustavate kiidusõnadega.

      Lugejaid ja raamatumüüjaid, kes toetavad jätkuvalt kirglikult kirjandust ning julgesid lubada ühel debüütkirjanikul neile paari lugu jutustada.

      Rick Wolffi, Rick Horgani, Jamie Raabi, Carrie Thorntoni, Steve Rossi, Kristin Kiserit ja Hachette Book Groupis ja Crown Publishersis kõiki kolleege, kes pakkusid mulle privileegi endaga koos töötada.

      M. J. Rose’i ja Sarah Weinmani. Kui kuskil on olemas inimesed, kes on lahkemad, armastavad raamatuid ja toetavad kirjandust veel rohkem kui nemad, siis tahaksin väga nendega kohtuda.

      Brett Battlesi, J. T. Ellisoni, Sandra Ruttanit ja ülejäänud Killer Year meeskonda. Suurepärased sõbrad ja kuritöökaaslased. Loodan, et 2007. aasta on just nii täis mõrvu, saladusi ja pahategusid, nagu lootsime.

      Clark Blaise’i. Jätka samas vaimus.

      Ema, isa ja Ali. Tänan teid lõputu armastuse ja toetuse eest. Ma pole piisavalt hea kirjanik, et kogu tänu väljendada. Iga päev mõistan aina enam teie tohutu armastuse ja toetuse väärtust.

      Susanit. Oma elu. Oma armastust. Oma inspiratsiooni. Ma ei kujuta ette, kes ma oleksin ilma sinuta (ilmselt sisaldaks see elu pidevalt vastu seina jooksmist ja ebasobivalt riideskäimist). Olen maailma kõige õnnelikum mees ja püüan veeta ülejäänud elu sind sama õnnelikuks ja uhkeks tehes, nagu sina oled teinud mind.

      Proloog

      Surmaga silmitsi seistes mõistsin, et ükski müüt teise ilma minemise kohta ei ole õige. Ei olnud valgust tunneli lõpus. Elu ei jooksnud mul silme eest läbi. Ei olnud laulvaid ingleid, tuhandet neitsit ning mu hing ei vaadelnud lae all hõljudes maha jäävat keha. Mõistsin ainult ühte asja, nimelt seda, kui väga tahtsin elada.

      Vaatasin püstolit, mille õlisel pinnal sillerdas kuuvalgus. Surma lehk oli lämmatav. Õhk haises tulise püssirohu, vere ja mädanemise järele ning kõik hakkas minu ümber pimedaks muutuma. Mu hirmunud pilk liikus kehale jalgade ees ning nägin padrunikesti, mis vedelesid punase vere loigus.

      Minu vere.

      Toas oli veel kaks elusat meest. Olin neid mõlemat varem kohanud.

      Veel paari minuti eest arvasin, et olukord on minu kontrolli all. Teadsin, et mõlemad mehed soovivad minu surma ja sedagi, et nende põhjused on väga erinevad.

      Ühe mehe näol põles niisugune isiklik viha, et juba selle nägemine pani tundma, et vikatimees on mulle järele tulnud. Teise mehe nägu oli külm, tuim ja asjalik, justkui oleks minu surm ainult ülesanne, mis tuli korda ajada. Ma ei suutnud mõtlemata jätta…

      Inimemotsioonid olid olnud minu kirg.

      Süütunne.

      Kirg.

      Armastus.

      Julgus.

      Iha.

      Ja hirm.

      Kahekümne nelja eluaasta jooksul olin neid kõiki aeg-ajalt tundnud.

      Kõiki peale hirmu. Viimase kolme päeva jooksul oli kogu hirm, mille olin majale võlgu, ässades tagasi makstud.

      Inimtunnete musta ja valge võrdlemine oli minu kirg. Vahepealse halli uurimine minu kutsumus. Inimese piiride ja piirangute välja uurimine ning massidele teadvustamine oli minu jaoks insuliin. Kolisin New Yorki, sest siin pakuti mulle võimalust uurida seda kõike suuremas mastaabis, kui kunagi ettegi olin kujutanud. Siin oli mul võimalus paljastada tähelepanuväärseid lugusid, mida polnud kunagi räägitud.

      Kuul minu rinnas saatis külmi judinaid mööda selgroogu. Keha parem pool oli täiesti tuim ja iga hingetõmme oli nagu katkisest kõrrest muda läbi imemine. Kui padrun minusse tungis, liha rebestas ja keha nagu katkise kaltsunuku ruumi teise otsa lennutas, eeldasin, et tunnen pimestavat valu. Kõrvetavat kuumust. Piina, mis lainetab kättemaksuhimuliselt läbi keha. Kuid valu ei olnud.

      Selle asemel oli ainult kohutav tunne, et mingit tunnet ei ole.

      Kui lamasin seal surevana, mõtlesin neile hinnalistele hetkedele, mis kaoksid, kui püstol uuesti tulistaks, kui oranž leek uuesti pimedust valgustaks. Surm saabuks enne, kui sellest arugi saaksin.

      Kas ma oleksin pere loonud? Kas mulle oli tulevikus mõeldud suurem korter, kui see närune ülehinnatud rendiurgas, mille uks oli nüüd kuriteopaigana kinni pitseeritud? Kas ma oleksin lapsi saanud? Poja või tütre? Kas oleksin nad just selles linnas üles kasvatanud, kuhu alles paari kuu eest ootusärevalt saabusin?

      Võib-olla jääksin vanaks ja haigeks ning sureksin loomulikel põhjustel. Võib-olla jääksin ma kontserdimajast välja astudes kahekordse bussi alla ja turistid klõpsutaksid mu lömastatud kehast pilte, kuni jalgrattapolitsei mu keha kontuure kriidiga asfaldile joonistab.

      Kuid ei. Siin ma olin, Henry Parker, kahekümne nelja aastane, kehas kuul, mis oli väga lähedal näiliselt äsja alanud elu lõpetamisele.

      Ja kui tõde täna koos minuga sureb, siis tean, et surevad veel paljud. Paljud, kelle elu oleks saanud päästa, kui ainult…

      Ma ei saanud põgeneda. Viimased seitsekümmend kaks tundi olin pidevalt põgenenud. Täna öösel pidi see kõik lõppema.

      Mu keha värises tahtmatult. Mees mustas, kelle näol lasus kivine tõsidus, võttis püstoli ja ütles kaks sõna. Ja teadsin, et suren kohe.

      „Anne’i eest.”

      Ma