Märk. Jason Pinter
Читать онлайн книгу.
jõudsime minu lauani. Tundsin ennast väikese poisina kommipoes. Mu laud oli täpselt akna all, vaatega verandale. Väärt valdus. Võin vaadata erinevast rahvusest turiste, kes pildistavad kuldseid kujusid ja rahvuslippe ning imetlevad uskmatusega linna, justkui poleks iialgi kuulnud, et sellised arhitektuuriimed olemas on. Päikesevalgus voolas üle mu uue töökoha, pannes äsjapestud valged seinad särama ja tundsin end tõeliselt õnnistatuna.
„Tere tulemast uude koju,” ütles Wallace. „Täielikult varustatud kõigega, mida sa siin näed.”
„Kas peaksin kellegagi eriliselt hästi läbi saama?” uurisin mina.
„Mõne vana olijaga, usun, et saad ise aru,” sosistas Wallace ettepoole kummardudes. „Vaata, et kõik nende soovid saaksid rahuldatud!”
Ma ei teadnud, mida öelda. Mõtles ta seda tõsiselt?
Wallace naeris ja patsutas mind seljale. „Sa sulandud hästi sisse, ära muretse.”
Ta kummardus üle vaheseina ja koputas õlale naisele, kelle töölaud asetses minu oma kõrval. Naine pöördus hästiõlitatud toolil kriuksumata ringi ja vaatas mind. Ta oli sale, blond ja üsna kena. Ta oli hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates ning ta näol oli nii täiuslik „mida kuradit sa tahad?” ilme, et pidin arutlema, kas ta ehk seda nägu kodus peegli ees ei harjuta. Tal oli seljas roosa särk ning mustad Capri püksid, juuksed tugevas hobusesabas. Abielusõrmust polnud. Nagu paistis, polnud ka rinnahoidjat. Kui Mya kodus küsib, millised mu kolleegid välja näevad, pean valetama.
„Paulina,” ütles Wallace kõrvale astudes, „see on Henry Parker. Esimest päeva tööl.”
Paulina kirtsutas nina. „Kas ta võtab Phili vana laua?”
Wallace köhatas piinlikkusega: „Jah, ta võtab Phili vana laua.”
Paulina uuris mind läbitungiva pilguga ning sirutas siis viimaks käe. Surusin ta apaatset tuima kätt.
„Tere tulemast hullumajja, uus tüüp,” ütles ta.
„Tänan, olen väga elevil, et…”
„Ei vedanud, et Phili vana laua said. Kas ütlesid talle juba, mis Philiga juhtus, Wally?” uuris naine.
Wallace ohkas. „Ei, pole veel võimalust olnud.”
Paulina väristas end. „Halb karma, Henry.” Ta uuris mind huviga. „Henry. Veider nimi nii noore mehe jaoks. Kuidas sa selle said?”
„Sain? Ma…”
„Ei meeldinud oma vanematele?”
Mu silmad tõmbusid jäiseks ning Paulina sai aru, et oli liiga kaugele läinud. „Ma lollitan niisama. Sul on hea nimi, Henry. Mulle meeldivad erilised asjad.” Ta vaatas Wallace’i poole: „Kas see on see noormees Oregonist?” Ta vaatas uuesti minu poole. „Wallace’i sõnade järgi olid sa tõeline leid. Kas see on tõsi?”
Püüdsin pinget maandada. „Jah, K-martis oli noorte reporterite soodusmüük, Wallace sai mu kahekümne viie protsendilise allahindlusega.” Paulina kortsutas kulmu ja raputas pead. Wallace pööras pea häbiga kõrvale. Andsin endale mõttes kõrvakiilu.
Paulina ütles: „See polnud isegi naljakas. Sa pole siin veel piisavalt kaua olnud, et võiksid halbu nalju teha.”
„Vabandust, nüüdsest räägin ainult naljakaid nalju.”
„Või üldse mitte,” vastas naine.
„Või üldse mitte.”
Paulina naeratas hulga soojemalt.
„Hästi!” teatas naine ja tõstis pastaka, mis oli üsna katki näritud. Märkasin, et ta laua all vedeles mitu paari jalanõusid. Läikivad punased kingad, kantud tossud, mugavad sandaalid.
„Kui sul mõistust on, hoiad kontoris mitut paari jalanõusid,” seletas Paulina. „Iial ei või teada, mis lugu pead jahtima minema. Pead alati valmis olema.” Wallace noogutas ning mina jätsin näpunäite meelde.
„Palju edu sulle, Henry,” lisas naine. „Wally on tubli mees. Kuula, mis tema sulle räägib.”
„Kindlasti.”
Paulina pööras uuesti arvuti poole ja hakkas trükkima.
„Ta on hea ajakirjanik,” ütles Wallace heldinult. „Paulina on sellel kuul juba kuus korda meile päevakangelase leidnud.”
„Seitse korda, Wally,” täpsustas Paulina. „Kui selle mu tööaruandes segi ajad, siis helistan oma advokaadile!”
„Päevakangelane?” küsisin mina.
„Iga päev üks kangelane,” selgitas Wallace. „See on esikaanelugu, see, mis lugejaid tõmbab. Ühel päeval võib see olla sõda, teisel valimised, kolmandal lugu mehest, kes peab koduloomana tiigrit, või kuulsusest, kes magab lapsehoidjaga.”
Paulina lisas: „Igal päeval on oma kangelane. Lihtsamalt öeldes on see selle päeva põhiline uudis. Iga päev vajab kangelast. Ilma selleta uudiseid polegi. Me ei müü lehti, Gazette ei too raha sisse, meid kõiki vallandatakse ning sina oled tagasi Oregonis, enne kui arugi saad. Ja reporter, kes kirjutab kalendriaasta jooksul kõige rohkem kaanelugusid, saab päris korraliku preemia. Nii et hakka tööle. Võimalusi lebab igal pool.”
Wallace ütles: „Ära muretse. Su võimalus tuleb. Praegu püüa uutelt kolleegidelt töönippe õppida. On raske oma stiili leida. Pea lihtsalt meeles, et kõik siin on alustanud samamoodi nagu sina. Mickey Mantle oli enne siia tulemist tõeline Oklahoma-poiss. Üsna varsti hakkad ka sina päevakangelasi leidma.” Wallace muutus tõsiseks ning nõjatus minu poole. „Loodame, et leiad just need, kes ka tegelikult midagi loevad.”
Paulina segas vahele: „Mitte nagu Phil.”
Wallace noogutas: „Jah, mitte nagu Phil.”
Ma otsustasin, et ei päri Phili kohta. See oli agentuurisisene klatš ning ma polnud seda veel ära teeninud.
„Võta istet,” ütles Wallace. „Vaata, kuidas see vana laud sulle sobib.”
Istusin oma uuele toolile, pilk Wallace’il, kes ootas mu reaktsiooni. Iste polnud mugavuseks mõeldud, pigem disainitud kellelegi, kes niikuinii kogu aeg ringi liigub. Tool tõotas pigem üleval hoida, kui lasta lõdvestuda ning kujutasin ette, kuidas mu selgroog sellele reageerib.
„Nii?”
„See on täiuslik!” teatasin. Wallace naeris.
„Jama. Aga küll sa ära harjud. Kas sööme neljapäeval koos lõunat? Sulle saadetakse vajalik info kõige kohta. Kui midagi vajad, anna mulle teada!” Just siis kõlas hääl üle uudisteagentuuri. Wallace’i sekretär.
„Härra Langston, Rudy Giuliani on telefonil!”
Wallace pomises: „Kurat, ta on ilmselt viienda lehekülje loo pärast vihane.” Wallace patsutas mind seljale. „Ja, Henry?”
„Jah?”
„Ära enam pintsakut ja lipsu kanna. Sa oled ajakirjanik, mitte kinnisvaramaakler. Esimene õppetund: su infoallikad tahavad tunda, et oled nendega ühel tasandil, mitte kõrgemal.”
Kui ma end sisse seadsin, pöördus Paulina uuesti minu poole.
„Ja veel üks asi,” ütles ta.
„Jah?”
„Jäta üks asi meelde ja vaata, et see sul ühtegi lugu kirjutades meelest ei läheks! Üheksakümmend protsenti meie tööst on hea ja kurja vastandamine. Ilma kurjata jääksime oma teenistusest ilma.”
2
„Päris hea,” ütles Manuel Vega sälgulist võtit lukuauku toppides. Lukk ei avanenud, kuid mees naeratas, nagu oleks see taotluslik ning lükkas ukse lõpuks õlaga lahti. Pärast sellel kuul juba kaheteistkümnenda korteri vaatamist ja tagasi lükkamist lootsin tõesti, et see siin sobib mu eelarvega. Rääkimata sellest, et see võiks ka minuga sobida.
Ninna lõi hallitusehais. Mahakooruv