Märk. Jason Pinter
Читать онлайн книгу.
seda ise kirjutada?” küsisin. Wallace naeris.
„Jack O’Donnell on rahvuslik aare. Ta kirjutab, mida ja millal ise tahab. Ta pole nelikümmend aastat ühtegi nekroloogi teinud.” Wallace tõusis püsti, asetas käed mu õlgadele ja pigistas õrnalt. „Kõik peavad kusagilt alustama, Henry!”
Naeratasin nukralt ja läksin tagasi oma laua juurde, püüdes mitte jalgu järel lohistada. Paulina heitis mulle kiire pilgu, mis ei jäänud märkamata.
„Mida Kindral Juustukera tahtis?” küsis naine.
Istusin. „Ta andis mulle ülesande.”
Paulina pilk hüppas üles. Tunnetasin ta kadedust ja raputasin pead. „Ära liialt erutu. Pean ühele O’Donnelli endisele õpetajale nekroloogi kirjutama.”
Paulina nohises ja nuuskas siis salvrätti, mille lasi maha kukkuda.
„Oled siin olnud ühe nädala ja kirjutad juba O’Donnellile? Avaldad paar lugu kuskil lehekeses Ohios…”
„Oregonis.”
„Vahet pole. Mind on üle maailma avaldatud, aga Jack on mulle kümne aasta jooksul heal juhul paar sõna öelnud.” Ta lonksas musta kohvi. „Nüüd on tal käsil kuu peamine uudis, millel on lootust isegi kinolinale jõuda.”
Ma hoidsin end tagasi. Tapa nad lahkusega. „See on ainult nekroloog. Ma ei kirjuta seda ju Jacki „jaoks”.” Paulina ohkas ja pööras arvuti poole. Ta jätkas mulle otsa vaatamata.
„Nad saduldavad su ära ja ratsutavad su seljas, Henry. Seda nad teevad. Lihtne see ei ole, kuid pane tähele, hoia seda paipoisi tiitlit kiivalt, muidu ulatavad nad selle järgmisele noorsandile, kes uksest sisse jalutab ja õigekirja tunneb.”
Tundus, et mul on lootust nekroloogide kirjutamises karjääri teha. Kahe nädala pärast oli surmast kadunud kogu salapära. Kõigepealt Arthur Shatzky, siis mingi Isensteini-nimeline kunstnik, kellest ma polnud midagi kuulnud, siis elektrik, kes oli liftišahtist alla kukkunud.
Wallace ütles mulle, et hea nekroloogi kirjutamiseks tuleb teha nelja asja. Esiteks kirjutada nimest ja ametist. Teiseks surma põhjusest – isegi kui tegu on liftišahti kukkumisega, tuleb see traagiliselt kõlama panna. Kolmandaks kasutada ühte tsitaati endiselt kolleegilt ja ühte pereliikmelt. Neljandaks peab lugema üles elusolevad pereliikmed. Kui kadunukesel perekonda pole, siis tuleb nimetada ettevõtted ja organisatsioonid, mis kaotavad väärtusliku liikme. Niimoodi võetaksegi inimelu osadeks lahti.
Kogu austuse juures kadunukeste vastu oli noore andeka ajakirjaniku palkamine nekrolooge kirjutama minu meelest sama mõttetu kui Cassandra palkamine kohvi keetma. Asi ei ole mu egos, see on tõsi.
Kolmandal esmaspäeval, kui kirjutasin parajasti nekroloogi arhitektile, kellele uneskõndimine oli lõpuks kätte maksnud, astus Wallace mu laua juurde.
„Henry,” ütles ta, „mul on sulle töö.”
„Jah? Kes siis nüüd suri?”
Wallace naeris südamlikult. „Ei, mitte midagi sellist. Sa oled ju Rockefelleri keskust näinud?”
„Ma tean seda, jah.”
„Siis oled sa ju ka neid ämblikke näinud, mis selle ees seisavad?”
Mulle ei meeldinud suund, kuhu see jutt liikus.
„Oh, jah, ikka.” Ämblikud, kellest Wallace rääkis, ei olnud muidugi elus. Ta mõtles tohutuid kujusid, mille mingi kuulus kunstnik oli vanametallist konstrueerinud. Ainsad, keda selline „kunst” huvitas, olid fotokatega turistid ning põngerjad, kes turnisid kujudel nagu Stephen Kingi õudusunenäost pärit ronimispuudel.
„Ma tahan kolmsada sõna kujude ja kunstniku kohta. Minimaalselt kaks tsitaati möödakäijatelt. Kolmapäevase lehe jaoks.”
Ma kuulsin Paulina köhatust. Wallace ei lahkunud, vaid ootas mu vastust.
„Ma arvan, et tal on ülesandega probleem, Wally,” ütles Paulina, ajastades lause täiesti valele ajale. Wallace kergitas kulme. Mina vältisin mõlema pilku.
„On see tõsi?” küsis Wallace. Ma ei öelnud midagi. Paulinal oli õigus. Ma ei tahtnud nekrolooge kirjutada ja päris kindlasti ei tahtnud ma intervjueerida mingeid Põhja-Dakota turiste lennukisuuruste metallputukate teemal.
„Kas tahad, et vastaksin ausalt?” küsisin.
„Kindlasti.”
Ma vaatasin Paulina poole. Naine teeskles, et kirjutab.
„Ma arvan, et see pole päris minu ala. Ei taha ämblikearmastajaid solvata, aga sa ei esita mulle just väljakutseid. Sa ilmselt saad sellest ise ka aru.”
Wallace asetas pöidla suule ja hakkas küünt närima.
„Nii et sa tahaksid huvitavamaid lugusid?” Noogutasin. Kõndisin õhukesel jääl. Ma küsisin just suure ajalehe peatoimetajalt rohkem vastustust. Olles töötanud vähem kui kuu. Ilmselt on tuhandeid inimesi, kes tapaksid võimaluse eest Gazette’i nekrolooge kirjutada, kuid teadsin, et suudaksin enamat.
Lõpuks ütles Wallace: „Anna andeks, Henry, aga praegu pole mul tõesti sulle muud anda. Usu mind, need lood on tegelikult tähtsad. Sa tahad…” Kõik, mida kuulsin, oli bla bla bla, usu mind, bla bla bla.
„Saad aru, mida ma mõtlen?” uuris Wallace. Ma ei kuulnud enam Paulinat. Ma ei liigutanud, ei noogutanud. Ma kuulsin, mida Wallace rääkis, kuid ei uskunud seda tegelikult. Just siis, kui hakkasin suud avama, kõlas uudisteruumis ootamatult üks hääl.
„Mul on midagi, millega Parker võiks mind aidata.”
Kolm pead pöördus. Hääl kuulus Jack O’Donnellile, kes vahtis mind. Olin lõpmatult tänulik.
Wallace’i näol väreles õrn naeratus ning ta viipas mind vanema reporteri poole.
Enne, kui ma suutsin mõista, et Jack O’Donnell – Jack pagana O’Donnell – minuga räägib, olin ta laua juurde koperdanud. Mees nõjatus tooli seljatoele. Ta lõuga kattis ajamata habe ning lauda lugematud täiskirjutatud märkmepaberid. Laual oli ka foto kaunist naisest, kes pidi reporterist vähemalt kümme aastat noorem olema.
„Nii et sa otsid väheke tegevust?” uuris O’Donnell. Mu lõug värises ning ma kokutasin: „Jah, härra.” Tundsin ta hingeõhus kohvi ja tubaka lõhna ning soovisin, et saaksin selle hõngu pudelisse panna ja koju kaasa võtta.
O’Donnell libistas käe paberikuhja alla ja tõmbas välja märkmiku. Ta uuris seda, tõmbas pealmise lehe välja ja ulatas mulle.
„Ma ei tea, kas sa oled kuulnud, aga ma töötan praegu kurjategijate rehabilitatsiooni teema kallal.” Noogutasin ja jäingi noogutama. „Kas sinuga on kõik korras?” Noogutasin veel.
Jack mõmises ohates olgu. „Ma nimelt uurin tosina endise vangi elu praegu. Ja lõpuks loodetavasti seon selle suurema uurimusega meie kohtusüsteemi efektiivsusest või selle puudujääkidest.” Noogutasin veel. See tuli mul juba päris hästi välja.
Kui küsisin: „Mida sa tahad, et ma teeksin?”, värises mu hääl hullemini kui viieteistaastasel poisikesel alkoholipoes. Köhatasin ja kordasin uuesti kindlamal häälel.
O’Donnell osutas märkmepaberile, kus oli kirjas üks nimi, aadress ja telefoninumber.
Luis Guzman. 105. ja Broadway.
„Ma helistan härra Guzmanile ja ütlen, et mu kolleeg tuleb intervjuud tegema. Rääkisin juba tema järelevalveametnikuga ja leppisin kokku. Eksvangidele avaldatakse survet, et nad oleksid selliste asjadega nõus. Ära karda teda mõjutada, kui ta ei peaks rääkida tahtma. Mul pole lihtsalt aega kõigi kaheteistkümnega rääkida. Tähtaeg nihkub lähemale. Anna mulle käsikiri ja vali midagi illustreerivat välja. Siis tahame mõlemad Wallace’iga ühte eksemplari. Kui sa saad seda, mida tahan, annan sulle veel mõne otsa.”
„Nii, et ma hakkan sinuga koos selle kallal tööle?”
„Just nii.”
„Otse koos sinuga?” O’Donnell naeris.
„Tahad,